Tahvel

Proosa

"Toots, mis sa seal jälle rähkled?"

See tuli kooliõpetaja poolt. Arno ehmus, kahmas krihvli kätte ja hakkas ruttu kirjutama. Toots, kes oma seljataguse naabriga parajasti ühte kaelamurdvat küsimust indiaanlaste üle arutas, tõusis pikse kiirusega püsti.

"Ei midagi... Peterson küsis, kudas vene keeli jätt kirjutatakse."

"Soo, ja sina näitasid?"

"Mina näitasin jah. Tema, narr, oli hoopis valesti teinud."

"Jajah, seda küll. Aga vahest on klassis veel mõni, kes jätti kirjutada ei mõista. Toots, sa tule õige ja kirjuta suure tahvli peale, siis näevad kõik."

Tootsi näo üle lendas imelik vari. Tahvli juurde minek ei näinud talle sugugi meeldivat.

"No tule, tule!" kordas kooliõpetaja.

Seal nägi õnnetu hing, et teda enam ükski maapealne vägi ei päästa. Oma viimases hingeahastuses pööras ta enese Arno poole, kes kõike seda lugu salaja pealt kuulas, ja sosistas talle ruttu:

"Näita, kudas on, näita, kudas on!"

Arno tegi oma tahvli peale määratu suure jäti. Kohe läks Toots, täis põrutavat iseteadvust, suure klassitahvli juurde ja maalis sinna, mis nõuti. Siis viskas ta väljakutsuva pilgu üle terve klassi, justkui oleks ta ütelda tahtnud:

"Mis te’s õige arvate: et ei tea vist, kuidas jätt kirjutatakse?"

Ja kõikide pilgud vastasid:

"Jaa, jaa, tead küll, Toots."

Aga keegi oli siiski olemas, kes arvas natuke teisiti kui kõik muud - kooliõpetaja. See tuli, nagu kurjast juhitud, otse Arno tahvli juurde, silmas seal ühte niisamasugust elukat kui suure tahvli peal, ja kuri kahtlus ärkas temas. Ta pööras enese Tootsi poole.

"Ütle, Toots, kas sul veel mõni vale tagavaraks on? Kui on, siis lase aga tulla kõik ühe korraga."

Oskar Luts, "Kevade", 2006, lk 6-7

Tahvlid on ometi puust, ütles Valentýn.

Seda arvavad kõik, ütles vanaisa, kuid see pole sugugi õige. Tahvlid tehakse öisest taevast. Joonlaua järgi lõigatakse tükk pimedust välja ja ongi tahvel valmis. Ja siis võid selle peale kirjutada ja joonistada, mida aga tahad, kõik kaob selle sisse nagu öösse.

Miloš Macourek, "Tahvel, sinine nagu taevas", rmt: "Muinasjutte", tlk Leo Metsar, 1979, lk 36

Luule

Nii väga armastab mu hing võõraid maid,
nagu polekski tal kodumaad.
Kaugel maal on suured kivid,
kus puhkavad mu mõtted.
See oli võõramaalane, kes kirjutas need imelikud
sõnad
kõvale tahvlile, mida kutsutakse mu hingeks.

Edith Södergran, "Võõrad maad", rmt: "Tuleviku vari", Debora Vaarandi, 1986, lk 22