Dream istus mähkmetes sealsamas elutoa põrandal, seljaga tema poole, ja mängis iPhone'i laadija valge juhtmega. Ta ei paistnud ilmaski tüdinevat kõlksuvast helist, mida kontakti õhuke metall vastu parketti tekitas, ning ahaa-elamusest, et seda tegi tema ise. Tema käsi, mis hoidis ja liigutas juhet.
Ta seisis ja vaatas last, kes seal niimoodi iseennast lõbustas, teadmatuses kõigest, mis kujundas seda eksistentsi, mis Karini jaoks oli nii tumm ja nii otsas, et ta ei suutnud päriselt omaks võtta, et see võis olla samal ajal ühe teise inimese algus. (lk 6-7)
