Tennis
See artikkel räägib spordialast; jalanõude kohta loe artiklis Tennis (jalanõu).


Proosa
muuda- Küsisin Hitoshilt, mis see võiks küll olla, mis Hiiragit paelub.
- "Ta ütleb, et tennis," naeris Hitoshi.
- "Tennis?"
- "Jah, Hiiragi jutu järgi on ta tennises jube kõva."
- Oli suvi. Päike kõrvetas halastamatult keskkooli tenniseväljakut. Mina, Hitoshi ja Hiiragi olime tulnud Yumiko finaalmängu vaatama. Varjud mustasid ja kurk kuivas. See oli hetk, kus kõik, absoluutselt kõik näib säravat ja hiilgavat.
- Ja see oli tõesti vapustav, Yumiko oli kui teine inimene. See oli hoopis teine inimene, kui see tüdruk, kes mul naerdes järel käis ja kilkas: Satsuki, Satsuki. Ma vaatasin matši hämmelduses. Paistis, et ka Hitoshi oli üllatunud. Ja Hiiragi ütles, uhkusest pakatamas:
- "Eks ma öelnud, on ju vapustav?"
- Ta mängis otsustavate löökidega jõulist tennist, ükshaaval tugevalt ja keskendunult pallinguid tõrjudes. Ta oli tõesti tugev. Ta nägu oli surmtõsine. Nägu, nagu ta oleks võimeline inimest tapma. Ja sellegipoolest, kui ta oli teinud otsustava pallingu ja võiduhetkel esmalt Hiiragi poole vaatama pöördus ja lapselikult naeratas, oli ta juba seesama Yumiko, kes alati. See oli muljetavaldav.
- Banana Yoshimoto, "Köök", tlk Kati Lindström, 2003, lk 108-109
- [Tundmatu naine:] "Jah, et sa teaksid, ma kõhklesin, enne kui helistasin. Wilander on ju tolle tennisemängija nimi ning teada puha, mis inimesed need on, kes muudkui sõidavad mööda maailma ringi ja taovad natuke reketiga ning kühveldavad miljoneid, sellal kui meie, teised, peame kodumaal rügama, et ots otsaga kokku tulla. Mis see siis ära ei ole, natuke reketiga taguda? Seda oskavad ju kõik. Keegi ei anna meile selle eest raha!"
- Karin Alvtegen, "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004, lk 6
- Kodust sai järve äärde kõige otsemalt mööda Kõrgemäe tänavat, aga sageli läksime südalinnast, laskudes alla mööda treppe (Trepimäe tänav, umbes 150 astet). See oli väga ilus tee, osaliselt äärestatud pergolaga, nii et rohelistest lehtedest katus oli pea kohal. Umbes trepistiku keskkohas olid tee kõrval tenniseväljakud, kus alati mängisid ilusad noored inimesed ilusates valgetes riietes. Ka pallid olid siis valged. Lapse silmis oli see midagi muinasjutulist – nagu printsid ja printsessid.
- Ruth Mirov, "Mälestuskilde lapsepõlvest Viljandis", Mäetagused nr 42