"Või et meie siis oleme varakambris," vangutas Kingpool pead.
Ta tõusis püsti ja vaatas imestunult metallist eset oma käes. Magadeski ei olnud ta selle varrest lahti lasknud. Ja alles nüüd ärkas ta lõplikult üles. Talle tuli kõik meelde ning ta hüüatas:
"Ahaa, seesama kellu, millega ma rotile vastu pead virutasin!"
"Mitte kellu, vaid tordilabidas," parandas Sammalhabe heatahtlikult muiates. "Me ei teadnudki, et sa sellega rotile pihta andsid, nägime ainult, kuidas rott kukkus."
Kingpool silmitses oma löögiriista nüüd pisut lähemalt.
"No muidugi tordilabidas!" rõõmustas ta. "Ma ei usu, et keegi oleks kunagi enne mind mõnele rotile tordilabidaga pähe virutanud. Selles suhtes olen ma siis nõnda-ütelda teerajaja!" (lk 143-144)
