Proosa muuda

  • Keeduse ranna trööstitus erineb Gailiti romaani asustatud rannast, mille kivide ja mändide vahele jäi rohkesti majapidamisi, kuhu jõudsid kokku teed linnast, sisemaalt ja teistest ümbritsevatest küladest. "Somnambuuli" rand on suletud ruum, teed selleni nagu ei tookski ja majapidamisi on raske ette kujutada. Üksikud hooned ja aiad, roostes postkastid ning mõned dialoogikatked küll viitavad, et varem on selles paigas olnud liikumist ja elu, aga filmi tegevuse ajaks on nende kajagi praktiliselt haihtunud. Õigupoolest oligi elu ja värvi siin mitte siis, kui küla ja rahvas veel elasid, vaid siis, kui oli ema, kelle "nahk oli nagu valgust täis". Vähemalt Eetla mälus on nii.