2015. aasta lõpus lendasime koos Baracki ja tüdrukutega jõuludeks Hawaiile, nagu olime seda alati teinud, üürisime suure maja avarate akendega, kust avanes vaade rannale, ning meiega liitusid meie tavapärased perekonnasõbrad. Nagu viimasel kuuel aastal, võtsime nüüdki jõulupäeval aega, et külastada lähedal asuvas mereväebaasis sõjaväelasi ja nende peresid. Ja nagu kõigi nende aastate jooksul, oli puhkus Baracki jaoks ainult osaliselt puhkus - tegelikult vaid hädavaevu puhkus. Ta pidi vastama telefonikõnedele, istus iga päev infotundides ning konsulteeris nõunike, abide ja kõnekirjutajate tuumikuga, kes kõik peatusid lähedalasuvas hotellis. See pani mind mõtlema, kas ta mäletab veel, kuidas täielikult lõdvestuda, kui see aeg tegelikult kätte jõuab, kas kumbki meist leiab viisi, kuidas lõdvaks lasta, kui kogu see asi on kord läbi. Mis tunne on, mõtisklesin, kui saame ükskord ometi minna kuhugi ilma selle meheta, kes kandis kaasas tuumaportfelli? (lk 412)
