Minu vaarisa oli tark mees. Kui ta sai kuuskümmend viis täis, tõmbas ta kaldale oma paadi ja püüginatad, millega ta elupäevad oli merivähke püüdnud ja hakkas treima. Ta treis vurrkanne ja värsse lastele, mis — nagu igaüks möönma peab — on igapidi tark tegevus.
Minu ajal, see tähendab, kui mina olin kümnene, oli mu vaarisa juba kaheksakümmend neli. Aga ta treis ikka veel, igatahes rohkem küll värsse kui vurrkanne.
Ta elas Helgolandi saare kiltmaal oma tütre juures, kes oli minu vanaema ja keda mina hüüdsin üla-memmeks, sellepärast et ta elas üleval Helgolandi kaljudel. (lk 6)
James Krüss, "Minu vaarisa ja mina", tlk Linda Ariva, 1979
