"Minu naine," ütles ta. "Minu." Üll kandmise asemel võiks ta ehk temakese täienisti alla neelata.
"Ahah," ütles temake. "Just. Olen ma ju vallasvara. Mu kuninglik suguvõsa vahetas mind kolme muula ja võinapakese vastu."
"Ma armastan su võinapakest," ütles tema. "Nüüd on see minu võinapake. Nii soolane. Nii magus."
"Aitab," ütles temake. Kadunud oli naeratus, nii uje ja lakkamatu, et ehmatav oli näha lähiplaani selleta. "Mitte keegi ei kuulu kellelegi. Meie saavutame midagi suuremat. Uut." (lk 10-11)
Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017
