Vanadekodu


ProosaRedigeeri

  • Surnuaia taga, allika ning pastoritalu põldude vahel lössutas kihelkonna vanadekodu — pikk maadligi vajunud maja väikeste viltuste akende ja längus ustega. Selles vanas majas veeretasid oma viimaseid päevi kaduviku poole kihelkonna kõige kehvemad, eidekesed ja taadikesed, kelle töö suures maailmas oli juba tehtud. Pühapäeviti koogutasid nad kirikuväravate taga ja mõnigi kirikusse sõitnud perenaine sai jumalale ning naabritele näidata oma heldet südant sandikese rüppe poetatud leivatüki või karaskikäkiga. Argipäeviti aga nääklesid vanakesed sänge täistuubitud tubades, tatsasid vana maja ümber ja käisid nende hoolde usaldatud hauaplatse kastmas. (lk 34)
    • Veera Saar, "Miks Tarumi Jaak läks turvast sööma", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 33-37