Isa trükkis interneti-otsingusse igasuguseid eesti- ja ingliskeelseid sõnu sisse ja kratsis vahepeal kukalt, sest lihtsa tuulelohe jooniseid oli raske leida.
Samal ajal hakkas Vollile silma, et köögilaua nurgal seisab ema suur vesipalm. Palmi lehtedel olid pikad ja peenikesed varred ja Volli mõtles, et nendest saaks ehitada tuulelohe raami. Poiss nüsis palmi suure noaga maha ja lõikas kõik neli vart ilusti ühepikkuseks. Siis kleepis ta need läbipaistva kleeplindiga otstest kokku ja sai peaaegu ruudukujulise raami. Nüüd oli vaja leida midagi, mida raami peale kleepida. Vannitoakardin sobis selleks ideaalselt. Tervet kardinat ei läinudki vaja, piisas alumisest otsast. Volli pani kõik asjad köögi põrandale ritta, lõikas siis kardinatüki parajaks ning kleepis selle kleeplindiga lohe raami külge.
Ilmar Tomusk, "Volli teeb isaga tuulelohet", rmt: "Pisike puu", 3. trükk, 2019, lk 48-49
