Proosa

muuda
  • Oodates laeva, mis viiks teda Otrantosse või Napolisse, veetis ta aega, korrastades esemeid, mis olid lord Ruthvenist maha jäänud. Nende hulgas oli ka kast mitmesuguste külmrelvadega, mis olid ühel või teisel moel kohandatud inimese tapmiseks. Seal leidus mitu pistoda ja paar kõverat türgi mõõka. Ta uuris neid iga külje pealt ja märkas üllatusega, et üks tupp oli kaetud samasuguste ornamentidega, nagu pistoda, mille ta oli leidnud saatuslikust hütist. Ta lõi üle keha värisema ja soovides leida kohutavale mõttele rohkem kinnitust, otsis üles kõnealuse relva ning võib ette kujutada tema õudust, kui ta nägi, et see sobib nagu valatult kokku kummalise kujuga tupega, mida ta käes hoidis. Ehkki ta ei vajanud rohkem tõendeid ja tema pilk oli kui needitud pistoda külge, ei tahtnud ta ikkagi oma silmi uskuda. Aga selle iseäralik kuju, samasugustes värvitoonides uhkete ornamentidega käepide ei jätnud ruumi kahtlusteks, sest nii relval kui tupel leidus ka vereplekke.