ProosaRedigeeri

  • Esimesest oktoobrist alates köeti raudahju. Dornberger pistis asjad sinna sisse ja läks ära. Haises kõrbenud riiete järele. Pastor Seitz paotas akna. Tema näolt kadus lõbusus, ta muutus tõsiseks, isegi süngeks. Jälle oli midagi juhtunud, mis niisama kergesti võis hajuda läbi avatud akna kui tiheneda hirmsaks vinguks, mille kätte pärast veel lämbud. (lk 85)