ProosaRedigeeri

  • Raadiost tuli Eliza Doolittle'i äge süüdistus Henry Higginsile, kuid mida Harry ei võinud teada, oli see, et Didole meenus vigane koht tema lapsepõlve plaadil, mis oli talle sama tugevalt mällu sööbinud kui muusika ise. Ta kuulis seda kohta lähenevat, krõpsu, ehkki raadiost kostis laul sujuvalt. See tuletas talle meelde kogu lapsepõlve. Isa tõstis nõela ja asetas selle ettevaatlikult sentimeetri murdosa edasi. Täpselt samuti, nagu Eddy tegi seda loo "Helpless" puhul. "My fair lady" oli olnud plaat päeval kuulamiseks. Õhtuti mängis isa sageli pala "Harold in Italy", ning Dido jäi magama nende hunnitute, painavate helide saatel ning õppis armastama vioolat tänu Berliozile, tegelikult tänu oma isale. (lk 134-135)
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009