Tita surus lillekimpu nii tugevasti vastu rindu, et roosid, mis enne olid roosad, said nüüd tema käte ja rinna verest punaseks. Ta pidi kiiresti otsustama, mida nendega teha. Nad olid nii kaunid! Võimatu oli neid prügikasti visata — esiteks, ta polnud kunagi varem lilli saanud ja teiseks, need olid Pedro kingitud. Järsku kuulis ta selgesti Nacha häält, kes dikteeris talle kõrva sisse ühe hispaanlaste-eelse ajastu retsepti milles kasutati roosi kroonlehti. Tital oli see poolenisti ununenud, sest selle jaoks oli vaja faasaneid, kuid seda linnuliiki polnud rantšos kunagi kasvatatud.
Midagi muud sobivat peale vuttide tollal polnud, ja nii otsustas Tita retsepti veidi muuta, et lilled siiski ära tarvitada.
Pikemalt mõtlemata läks ta õuele ja hakkas vutte püüdma. Kuus lindu kätte saanud, viis ta nad kööki ja valmistus neid tapma, mis polnud hoopiski kerge pärast seda, kui ta oli pikka aega nende eest hoolitsenud ja neid toitnud.
Sügavalt hinge tõmmanud, haaras ta esimese linnu ja käänas sel kaela kahekorra, nagu oli palju kordi näinud Nachat seda tegevat, kuid ta käed olid nii õrnad, et vaene vutt ei surnud, vaid, pea külje poole rippu, tuigerdas haledalt kaeveldes mööda kööki. See vaatepilt oli õudne! Tita mõistis, et surmamisel ei tohi nõrkust ilmutada: tappa tuleb kindla käega, et mitte suurt valu teha. Sel hetkel mõtles ta, kui hea oleks omada ema Elena jõudu. Tema tappis kiiresti, haletsuseta. Kuigi... kui järele mõelda, siis mitte. Titaga oli ta erandi teinud, teda hakkas ta tapma lapsest peale, tegi seda piskuhaaval ega andnud lõpphoopi. Pedro ja Rosaura abiellumine oli murdnud Tital nagu vutilgi pea ja hinge, ning et vutt ei tunneks samu piinu mis tema, tegi Tita talle otsustavalt ja kiiresti lõpu peale. Järgmistega oli lugu lihtsam. Tal pruukis vaid ette kujutada, et vutil on poolpehme muna pugusse kinni jäänud ja et tema, haletsedes lindu, vabastab ta järsu liigutusega sellest piinast. Lapsena oli ta palju kordi olnud ennemini valmis surema, kui hommikueineks kohustuslikku mainitud poolpehmet muna alla neelama. Ema Elena sundis teda seda sööma. Tita oli tundnud, nagu oleks ta söögitoru kõvasti sulgunud ja mingit toitu alla ei lähe, kuni ema Elena andis talle kõrvakiilu, mis nagu imeväel klimbi kurgust kõrvaldas, ja muna libises alla ilma igasuguse vaevata. Nüüd oli ta rahulikum ja järgmiste lindudega tuli juba oskuslikult toime. (lk 32)
Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994
