Åsa Hellberg

Åsa Birgitta Hellberg (sündinud 27. aprillil 1962 Fjällbackas, Rootsis) on Rootsi kirjanik.

"Väike maailm"

Tsitaadid väljaandest: Åsa Hellberg, "Väike maailm", tlk Malle Veisserik, Tallinn: Varrak, 2016.

Isabella ideaalhommik sisaldas pikaldast hommikusööki värske ajalehe ja raadio seltsis, mitte kõrgetel kontsadel silkamist Odenplani metroojaama poole. Ta vandus valjult, kui nägi, et rong juba perrooni juures seisis, kiskus kõhklematult kingad jalast ning lisas kiirust.

Lõõtsutades nõjatus ta vastu vaguni seina. Mees ta kõrval paistis lõbu tundvat ja Isabella heitis ta poole vihase pilgu, kummardus ning torkas kingad varba otsa tagasi. Kui ta pingutab, jõuab veel Arlanda Expressile. See oli tähtsam kui paljad jalad. Ja jõllitavad mehed. (lk 6)

Ta pani päikeseprillid ette. Ega tal neid vaja ei olnud, aga need hoidsid võõrad eemale. (lk 6)
Sam laskis lehe alla. See blond naine on erakordselt kaunis, märkas ta, kui naine päikeseprillid hetkeks otsaette lükkas. Sam nautis vaatepilti veidi aega, enne kui jälle ajalehe üles tõstis. Kaunis ei tähendanud meeldivat, tihti oli see just vastupidi. (lk 6)
Naine tax-free poes naeratas, kui ta Isabella pardakaardi vastu võttis.

"Ma tundsin teid ära," sosistas ta. "Kahju, et te nii noorena lõpetasite."

Isabella naeratas vastu. Teda polnud juba kaua aega ära tuntud ja see oli väga hea. Kolmkümmend aastat tagasi oli teisiti. Ainus film, mille ta teinud oli, osutus nii edukaks, et pärast seda ei saanud ta kuskile minna, ilma et see oleks tähelepanu äratanud.

"Tänan, aga ma ise olen sellega rahul," sosistas Isabella vastu ja pilgutas silma. Ta pistis pardakaardi ja lõhnaõli käekotti. Ta mõtleski seda, mida ütles. Ta polnud loodud avalikkuse huvi keskpunktis olema, seda ta teadis juba enne filmi esilinastust ja see teadmine tugevnes hiljem, kui tal tuli pidevalt intervjuusid anda. Ta nägu oli ilutsenud kõigi väljaannete esikaantel ja see oli õudne.

Isabella raputas end mälestustest lahti. Arglik noor naine ei peaks end kinolinal näitama, aga kahekümneaastasena ta seda veel ei teadnud. (lk 7-8)

Ta imetles inimesi, kes leskedeks jäänuna kohe ühiskondlikult aktiivseks muutusid. Mõned neist kohtusid isegi uute meestega. Just seda viimast oli Elsal raske mõista, niivõrd, kui see temasse puutus. Üle ta keha käis võdin. Kõige enam hakkas talle vastu enda alasti näitamine. Seda polnud ta kunagi teinud. Lennart ei pannud pahaks, et ta kunagi end valges lahti ei riietanud. Lennart leppis kustutatud tulede ja tekiga kaetud kehaga. Isegi kui nad teineteisega armastust jagasid, jälgis Elsa hoolega, et suurem osa varjatud oleks.

Juhtus, et ta nägi ennast paljalt suures peeglis, mis rippus magamistoa ukse tagaküljel, ja siis ei suutnud ta hoiduda iseennast silmitsemast. Kord oli ta isegi tõdenud, et tegelikult polnudki asi nii hull. Ta oli korduvalt mõelnud, kust see pepslus tal pärit oli, ja selles tuli tal süüdistada küll oma ema, kes oli olnud täpselt samasugune. Ta vanematekodus ei tulnud kellegi alastus kõne allagi, iialgi polnud ema näidanud end muul kombel kui pealaest jalatallani riides.

Kohtumine Lennartiga, kes oli temast kakskümmend aastat vanem, suurendas Elsa eneseusku. Lennart jälgis pigem ta juttu kui ta keha. Elsa tundis, et teda oli märgatud, mees laskis tal häbelik olla ja midagi enamat ta tol ajal ei vajanudki. (lk 10)

Talle meeldis, kui kõik nägi välja nagu ikka, see tundus nii kodune. Seevastu oma harjumustest tuli tal lahti saada, see oli täiesti hädavajalik, kui ta ei tahtnud hulluks minna. (lk 11)
Noorena oli ta unistanud jalgalaskmisest. Lihtsalt minna, ilma mingite südametunnistuspiinadeta, mõtlemata emale ja isale. Seda ta muidugi ei teinud. Nii ei tehtud, igal juhul mitte tema perekonnas. Ja lõpuks kindlasti ta ka ei julgenud. Aga sellest ajast alates jäi ta unistama, eelkõige Indiast. Ta ei suutnud meenutada, millal ta esimest korda Bollywoodi filmi näinud oli, aga ta oli vaadanud seda üksi. Lennart polnud põrmugi huvitatud. "On seal tõesti midagi vaadata?" võis ta öelda ja seepeale tavatses Elsa video välja lülitada. Elsa ei rääkinud Lennartile kunagi oma unistuste reisidest. Mees oleks neid tõenäoliselt "ideedeks" nimetanud (lk 11)
Ja siis rääkis ta, et oli hiljaaegu matnud oma mehe. See "hiljaaegu" polnud päris tõsi, aga nii ta ju tundis. (lk 11)
Vestlus sujus nii lihtsalt, et ta ei märganudki, et nad rääkisid inglise keeles. (lk 11)
Viie aasta jooksul pärast lahutust oli mees ta armuke, aga siis oli Isabella ka sellele lõpu teinud. Hoolimata vabast elukorraldusest ja sellest, et mees oli abielus ühega neist naistest, kellega ta Isabellat petnud oli, oli Isabella vanasse rutiini langenud. Armuke olla polnud aga üldse nii suur luksus, nagu ta endale sisendanud oli, igal juhul mitte tema egoistliku eksmehe armuke. (lk 14)
Isabella oli lõpuks oma paljudest katsetustest õppust võtnud; mehed ja tema polnud kuigi hea kombinatsioon. Ta tundis end alati lihtsalt ebamugavalt, sest teadis, et läks päevi, enne kui mehed avastasid, et Isabella polnudki nii lihtsameelne, nagu nad esmakohtumisel arvanud olid. (lk 14)
Isabella oli oma üksiolekuga rahul ja seda hoolimata aastasest psühhoteraapiast ning sellest, et ta mõistis, et ta tõukab mehed endast eemale enne, kui nemad tema maha jätaksid. Liiga raske oli seda sissejuurdunud käitumisviisi murda. Psühhoterapeudi arvates pidas ta end väljakutsuvalt ülal. Sellel oli tõenaoliselt midagi tegemist ta lapsepõlvega, ta vägeva isa ja emaga, kes pööras tähelepanu vaid oma mehele. Nende omavahelises koosluses polnud kohta tütrele. Isabella tõrjus selle mõtte eemale, see oli jama. Ta on täiskasvanu ja kui saab elule midagi ette heita, siis seda, et ta lapsepõlv oli absurdne. Ta on lihtsalt selline naine, kellest ei hoita kinni. (lk 14-15)
Eelkõige olid nad huvitatud ta brändist, Rootsi loomulik ilu polnud kunagi varem nii moes olnud.

"No vaata nüüd kas või ennast," ütles tegevdirektor rahulolevalt. Kui See kommentaar Isabellale täiesti vastuvõetamatu poleks tundunud, oleks ta võib-olla komplimendi eest isegi tänanud. Nüüd valis ta vaikimise. Ta teadis, et ta nägi teiste meelest hea välja, seda oli ta alati teadnud ja ilmselt polnud ta elujõud seetõttu vähenenud, et ta viiekümneseks oli saanud. Sel polnud Isabella jaoks mingit tähtsust. Aga pigem eelistanuks ta seda mitte kuulda. Ta nägi välja, nagu ta nägi, ja vahel kasutas oma välimuse eeliseid enda kasuks. Üldiselt aga olid teised ta välimusest rohkem huvitatud kui ta ise. (lk 15-16)

Üks kodu. Üks kindlus. Üks pelgupaik. Sellest piisas. Polnud eriti oluline, kus see asus. Kui võis rõdult merd näha, oli ju tore, aga kõige tähtsam oli see, mis oli koduseinte vahel. Kodu ei tarvitsenud olla kuigi suur. Isabella tahtis, et tal oleks ülevaade. Kontroll. Ootamatused kohutasid teda. (lk 16)
Õigupoolest polnud Isabellal klimakteeriumi vastu midagi. Ta polnud siiani tundnud midagi erilist. Kuumahood ja vähene kaalutõus, aga see oli ka kõik. Teised rääkisid tuju kõikumisest ja seksihuvi vähenemisest, mille kohta tema suurt midagi öelda ei osanud. Ta polnud kunagi olnud impulsiivse loomuga ja ilma regulaarse seksita oli raske otsustada, oli ta seksihuvi vähenenud või mitte. Tõenäoliselt mitte. (lk 17)
Siri oli öelnud, et Ameerika on fantastiline ja et Elsa peaks sinna sõitma.

"Siis saad minna homoklubisse," ütles Siri. "Seal juba toimub!"

Mis nimelt selles klubis toimub, seda Elsa ei teadnud. Selliste väidete peale ta lisaküsimusi ei esitanud. (lk 20)

Sõbranna tahtis teda šokeerida, aga see nurjus tal täiesti, sest Elsat polnud eriti kerge endast välja viia. Inimesed võivad tema poolest käia millistes klubides tahavad, temal polnud sellest sooja ega külma. Ja kui sõbranna uskus, et Elsal on oma seisukohad selles osas, kes kellega magada võib, siis võis ta selle unustada. Elsa oli häbelik, kui tegu oli tema endaga, aga ta polnud raasugi konservatiivne ega piiratud. Vastupidi.

Ta oli möödunud aastal käinud Pride'i paraadil. Ta oli seisnud kõnnitee tagaservas ja hädavaevu midagi näinud, aga ta kuulis muusikat ja rahva rõõmsat naeru. Salajas soovis ta, et oleks julgenud osa võtta. Aga tal polnud ühtki lähedast homoseksuaali, ühtegi, kelle õiguste eest ta seista oleks võinud, selle asemel seisis ta rongkäigutänava ääres, et väljendada oma hoiakut. Sisimas tervitas ta kõva häälega inimesi, kes söandasid välja näidata, kes nad tõeliselt olid. (lk 20)

Elsa oli tundnud Sirit palju aastaid. Nad oli tuttavaks saanud juba nooruses. Siri oli kõike seda, mida Elsa polnud. Ta oli seltskondlik, võluv ja edukas vastassugupoole juures. Hoolimata sellest oli see tihti hoopis Elsa, kes meestega varajaste hommikutundideni istuma jäi. Mitte seepärast, et nad talle külge lõid, vaid seepärast, et Elsa oli soe ja arukas. Vähemalt iseloomustas Siri teda tollal nii. "Elsa, mitte sina ei peaks seal teistega rääkima. Ma ei saa aru, kuidas sa võid olla nii tasane ja rahulik! Ja kuidas sa nii palju tead?" oli Siri imestanud, kui nad veel noored olid ja ümber nimetissõrme roosat nätsu keerutasid. Elsa meelest polnud ta ei kindlameelne ega jutukas. Tal oli lihtsalt mugavam jääda kuulajaks. Tihti teadsid inimesed ise, mida neil vaja oli, ja nad said siis veidi endast rääkida. Harva oli temal tarvis midagi öelda, ta laskis vaid teistel oma probleemidest rääkida. (lk 21)
Siri paljusid lugusid oli lõbus kuulata. Elsa ei rääkinud suurt midagi, aga ta mõtles, et ühel ilusal päeval on temalgi lugusid, mida rääkida. Ent mitte veel. Ega ta poleks sellest hoolinud, kui keegi oleks naernud ta idee üle võõraste inimestega tutvust teha — teda lihtsalt ei huvitanud teiste arvamus sellest, mille üle tema pikalt mõelnud oli. Kõigepealt aga tahtis ta järele proovida, siis võis rääkida. (lk 21-22)
Naine silus oma juukseid, mis olid nüüd krunni keeratud. Elsa vaatas teda huviga. Tema polnud kunagi julgenud sedasi välja näha ja ta imetles naisi, kes julgesid. Tema enda juukseid võis kõige paremal juhul värvituteks nimetada. Ja samuti ta silmi. Needki olid värvitud. Kirjud, seisis passis, nagu ta hommikul näinud oli. Polnud neis ju mingit värvi. Elsa teadis, et ta oli ilmetu, samuti mõistis ta, et see oli valik, mille ta ise palju aastaid tagasi teinud oli. Nüüdsel ajal ei kasutanud ta isegi huulepulka. Ta tundis end klounina, kui ta nägu värvitud oli. Plass üldmulje käis küll, mis siis, et ta märkamatuks jäi. (lk 23-24)
Sami jooksutempo kiirenes ja ta mõtles, et temas ja ta pojas oli arvatavasti õige palju rootsi verd. Tal endal polnud mingit vajadust mässata, sest vastuhakuks polnud põhjust. Kuigi tema teismeiga möödus varastel seitsmekümnendatel, jagasid ta vanemad moodsaid kasvatuspõhimõtteid. Nad rääkisid oma pojaga ja kaasasid ta vanemate inimeste aruteludesse. Nad kuulasid poja arvamusi, ilma et oleksid neid kritiseerinud. Sam oli veendunud, et see oli ema teene. "Su ema on üks väga tark naine," tavatses isa öelda. (lk 25)
"Ma pole kunagi lubanud sulle helistada," ütles Sam, kes oli tundnud lõbu ööst, aga mitte sellele järgnenud hommikust. Gloria oli üks paljudest vigadest, mis ta viimasel ajal korda oli saatnud, ja siitpeale läheb ta õhtust sööma vaid naistega, kellega on meeldiv rääkida. Seksiga tuleks lõpp teha. Talle ei pakkunud see enam midagi. Ka millestki rohkemast ei tundnud ta puudust. Pealegi teadis ta liigagi hästi, kuidas ta tõsisemad suhted võivad lõppeda. Tal oli parem olla üksi. (lk 26)
Ta polnud kunagi aru saanud, miks sunniti mehi smokinguid kandma. Kikilips oli kui silmus tärgeldatud krae ümber ja see oli kõike muud kui mugav. Samuel Duncan oli iseäranis halvas tujus. Ainus, mis võib asja päästa, on see, et õhtusöök saab ehk läbi enne, kui see üldse alata jõuab, mõtles ta, kui taksosse istus. (lk 27)
Siinsetel pidudel on suur hulk selliseid pealtnäha peeneid inimesi, mõtles Sam. Ta jälestas seda, mis peitus nende kullakarraliste isikute pealispinna ja käepigistuste taga, mehed polnud raasugi paremad kui nende naised. Nad pühendusid teatritegemisele, küünilistele näitemängudele, mida Sam põlgas. (lk 27)
Sam kolis teisele poole Central Parki kohe, kui see võimalik oli. Oli tore olla rikas, vaesus ei tundunud kuigi ahvatlevana, aga koorekihi kombed talle ei meeldinud. Rootslannast ema kasvatas teda selles vaimus, et kõiki tuli kohelda võrdselt. (lk 28)
Ta oli otsustanud firma ära müüa ja eelpensionile jääda — mida muud saabki teha, kui oled äsja viiekümneseks saanud ega taha enam töötada. (lk 30)
Ta oli elanud Vasastanis 30 aastat, korteri oli ta ostnud rahaga, mille oli saanud filmis mängimise eest. Märkimisväärne summa tol ajal. Tänu taevale, et nad mehega olid teinud abielulepingu, nii jäi korter ka pärast lahutust temale. Oleks ta sellegi kaotanud, kes teab, kuidas siis kõik läinud oleks. Korter tähendas turvalisust, midagi, mis ei kadunud. (lk 30)
Hoolimata sellest, et talle poleks mõttessegi tulnud ajada oma halvad otsused kunagise lapsepõlve kaela, teadis ta sisimas ometi, kuidas see teda mõjutanud oli. Need isa peasilitused ja kinnitused, et ta on armas. Ema rahulolu, kui Isabella end neil jalust ära hoidis või lihtsalt vait oli. Tema täiesti lootusetud katsed vanematega kontakti saada lõppesid tihti sellega, et ta end oma tuppa lukustas ja nuttis.

Paljudel psühhoterapeudi visiitidel oli ta olnud sunnitud minevikku sukelduma, nii et lõpuks suutis ta näha seost oma vanemate enesekesksuse ja nende meeste vahel, kelle ta valinud oli. Ja pärast seda ei valinud ta endale teistsugust meest, vaid jättis mehed üldse mängust välja. Ta peitis end oma korterisse ja armastas seda, nagu teised armastasid mingeid inimesi.

Raskem oleks loobuda korterist kui Stockholmist, mõtles ta. Kummaline, tõepoolest. Siin linnas oli ta sündinud ja üles kasvanud, see peaks ju midagi tähendama. Aga ei tähendanud. (lk 30)

Isabella vangutas pead. Oli täiesti selge, et midagi oli juhtunud Carina mõistusega ja Isabella sai aru, miks. Teda ennast oli petetud ja ta teadis, et sellest võib imelikuks minna. (lk 32)
"Kas sa tõepoolest tahad seda alles hoida?" küsis Carina ja osutas Isabella pulmapildile. "Kleit on kohutav. Mida sa küll mõtlesid?"

"See on printsess Diana süü. Tema kreemitort inspireeris peale minu paljusid teisigi." Isabella naeratas esimest korda viimase tunni jooksul.

"Seda poleks sul maksnud eeskujuks võtta." (lk 32)

New Yorgi reis oli olnud õpetlik — tagasihoidlikult öeldes. Kui Elsa JFK lennuväljal ära oli minestanud, ei teadnud ta ärgates, kus ta oli. Kui mälu siis mõne minuti pärast tagasi tuli, oli juba otsustatud, et ta läheb Carinaga tema sõprade juurde, ja nii ei pidanud ta kellelegi paljastama, et ta ainuke plaan oligi olnud kellegagi kaasa minna.

Johnsonite külalislahkust oli ta kasutanud vaid kaks ööd, kauemaks jääda olnuks juba piinlik. Nende neljakümne kaheksa tunni jooksul jõudis ta ikkagi New Yorki päris palju näha. "Ma ei lase teil veel kord kusagil üksi kokku kukkuda. Mõelge, kui te jälle minestate," oli Carina öelnud ja temaga kaasa tulnud. (lk 35)

Claes oli alati olnud isa poeg. Palju rohkem kui tema oma, mõtles ta. Võib-olla seepärast polnudki nende suhtlemine nii tihe, kui Elsa oleks soovinud. Lennart polnud kunagi tundnud sellist kontrollimisvajadust nagu tema. Kui Claes oli vahel poole ööni väljas, ei hoolinud tema isa sellest mitte üks raas. Elsa ei suutnud magama jääda enne, kui kuulis võtit lukus keeratavat. See muidugi ärritas Claesi koledasti ja ta oli emale ikka öelnud, et mis asja ta ometi nii palju kardab. (lk 36)
„Kas sulle maitsevad saiakesed, Sam?” küsis Elsa, valades kohvi väikestesse habrastesse tassidesse.

"Ma lausa jumaldan neid," vastas Sam. "Mu vanaema käis meil korra aastas külas ja kukkus siis alati meie köögis küpsetama. Tema meelest oli kohutav, et meil teenijad olid ja et mu ema ise ei teinud süüa ega küpsetanud." Sam ampsas saiast suure tüki ja õhkas valjult. Elsa naeratas mehe ilmse nautimise peale. Ta oli tegelikult küpsetanud kaks plaaditäit ja pannud osa sügavkülma, et Sam saaks need endaga Ameerikasse kaasa võtta. Võib-olla ta poeg tahab. (lk 36)

[Sam:] "Ma olen õigete naiste leidmises üsna kehv."

"Seda ma küll ei usu. Sa oled arvatavasti meelega valesti valinud," ütles Elsa, murdis väikese tüki saia ja pistis selle suhu, enne kui kohvitassi tõstis.

"Arvad nii?"

"Arvan küll," ütles Elsa ja pani tassi lauale.

"Aga miks?"

"Ma ei tea. Ma tean vaid, et vahel me valime valesti, sest kardame seda, mis on õige." (lk 37)

Carina torkis kahvliga lihatükki ja keeras selle teistpidi, et isuäratavam oleks. Kui ka see ei aidanud, lükkas ta taldriku eemale.

Seitse kilo mõne nädalaga. Hea, et murtud süda vähemalt figuurile hästi mõjub, mõtles ta väsinult ja tõusis püsti. (lk 39)

Nad noogutasid teineteisele, nagu olnuksid teretuttavad. Ometi tundis ju Carina iga sentimeetrit ta kehal. Kui palju kordi oli ta vedanud sõrmed läbi mehe kaelal olevate lokkide? Carina armastas ta juukseid — neid, mis veel alles olid. Tal oli kaelas lips, mille Carina talle sünnipäevaks oli kinkinud, aga pintsak oli uus. Ja juuksevärv. Mida ta teinud oli — tema, kes ta oli olnud nii kena oma hallinevate juustega! Parem oli vait olla, et mitte teda liigselt ärritada. Andrew toon temaga rääkides oli olnud järsk, ta teatas vaid, et tahtis lahutada, ja see tegi haiget iga kord, kui mees suu lahti tegi. Ühtki sõbralikku sõna temalt enam ei tulnud. Ta hääletoon oli külm ja võõras.

Kui see olnuks vaid üks afäär. Ta oleks aru saanud, et pika abielu jooksul üht-teist juhtuda võib, aga mitte midagi säärast, et hakatakse lahutama. Nii poleks tohtinud see minna. Mees oleks võinud kõhelda, kas jääda või minna, armastada mõlemaid, aga erineval moel. Ja siis ahastades Carinaga koos kaalust alla võtta, mitte olla sellises heas toitumuses, nagu ta nüüd oli. Tegelikult kergelt paks. Paks oma väga kummalist värvi juustega. Sellele peab ta nüüd keskenduma. Mitte sellele, kuidas ta igatseb mehe käsi, mille igal sõrmel on tumedad udemed. Ja ta käeselgasid. Carina armastas mehe käsi. Need olid ilusad. Ja hästi hooldatud. (lk 39-40)

Carina Lauritzen, varem proua Cody, kirjutas läbi lugemata alla.

Seejärel läks ta kinno. "Parim hotell terves Indias". Võib-olla nii ta ükskord oma elupäevad lõpetabki — üksipäini mingis India hotellis.

Ta tundis Judy Denchi mängitud naisele nii südamest kaasa, et hakkas nutma. Ta nuttis nii, et nina paistetas kahekordseks, ega suutnud lõpetada ka siis, kui film läbi sai. Ja kui ta oma peagi müüki minevasse majja tagasi jõudis, nuttis ta lohutamatult edasi. Vaene, vaene Judy Dench. (lk 40)

Kui Carina järgmisel hommikul ärkas, oli see möödas. Ta ootas tühjusetunnet, aga ainus, mida ta tundis, oli nälg. Peekoniviile praadides teadis ta, et nutud on nüüd nutetud. Mees ei tahtnud teda ja see oli kohutavalt kurb, aga tema ei saanud sinna midagi parata. Kui tal veaks, oleks tal elada veel kolmkümmend suurepärast aastat ja ta ei kavatsenud lasta oma kurvalt lõppenud abielul seda ära rikkuda. Kolmkümmend aastat ei tähendanud midagi. Aastad läksid nüüd pöörases tempos ja kui Andrew tundis rohkem rahuldust seemnemugulatest kui oivalistest, võiga praetud kartulitest, siis lasku käia. (lk 40)
Carina teadis, et kui nad Isabellaga tahavad kellegagi tuttavaks saada, leiavad nad sellest piirkonnast hulgaliselt meeldivaid, lahutatud mehi. Praegu mõtles ta sellele küll vastikusvõdinaga, kuid loodetavasti see muutub. Ta ei kavatsenud surmani tsölibaadis elada. Ta ei tee ju sama viga, mida Isabella, ega hakka oma eksmehe armukeseks. Ei, selleks otstarbeks peab ta leidma kellegi teise. Muidugi tundus see väga imelik. Ta oli seksinud üldse kokku nelja meesterahvaga. Kolm neist olid tal olnud enne kahekümnendat eluaastat. Ta oli kolmekümne aasta jooksul rahuldunud Andrew'ga ja tal polnud aimu, kuidas teised mehed funktsioneerivad. Või kuidas funktsioneerib tema ise teiste meestega. Jäi üle see vaid ära näha sel päeval, kui see mõte enam iiveldama ei aja. (lk 41)
Ta oli kaalunud, kas minna tööle mõnda teatrisse — rohkem selleks, et midagi teha oleks —, aga vaid mõte sellele, et peaks seal grimeerima tigedaid, kohutavalt närvihaigeid näitlejaid, ajas tuju halvaks. Parem oli kodus püsida ja olla õnnelik. (lk 42)
Sam selitas kurku ning võttis Isabella käe oma pihku. "Pean tunnistama, et kasutasin sinu väljakutsumiseks seda põhjust, aga tegelikult palusin seepärast, et olen sust sisse võetud." Ta läbitungivad tumedad silmad puurisid Isabellat ja naine pidi kõvasti pingutama, et pilku mehelt ära pöörata. Ah et mees oli sisse võetud. Jajah. Niisamuti olid ka mehed enne Sami. See sissevõetus ei kestnud kuigi kaua. Seda Isabella ei öelnud. (lk 44)
Mõelda, ta saab sõita teistesse riikidesse ja seal töötada! Elsa meelest oli see suur privileeg, aga ta teadis, et selle taga oli tegelikult väga palju tööd ja et pojal polnud kuigi palju aega selle maa jaoks, kus ta parajasti oma tööd tegi. Aga ikkagi. (lk 50)
Lennart oli ta esimene tõeline kallim. Talle oli ka varem külge löödud, aga kunagi polnud ta suurt midagi tundnud. Võinuks ehk öelda, et Lennart vallutas ta tormijooksuga. Igal juhul tahtis ta niiviisi seda mäletada.

Võimalik, et kosimisel oli oma osa ka rasedusel, aga Elsa arvas siiski, et see oli kõige romantilisem asi, mis temaga kunagi juhtunud oli. Ta oli nii noobel ja elukogenud, see tema Lennart.

Lennart oli pannud kitsa sileda kuldsõrmuse Elsale sõrme ja nad olid paar minutit aknast välja vaadanud. Mõelda, et ta oli elanud Stockholmis kogu oma elu ega olnud käinud Fäfänganis! "Nüüd me abiellume," oli Lennart öelnud, ja see oli rohkem kinnitus kui küsimus. Aga nagu tavaliselt ikka, Elsa naeratas ja arvas, et abielluvad jah. Vaid kaks nädalat hiljem oli Elsa saanud veel ühe sõrmuse. Raekojas.

Elsal oli abiellumisest vaid üks foto. Uksehoidja, kes oli ka tunnistajaks, oli lahkelt pakkunud ennast pilti tegema. See rippus siiani magamistoas.

Tal polnud mingit pruutkleiti. Lennartil oli muidugi õigus, kui ta ütles, et oleks parem osta selline, mida Elsa võis kanda ka siis, kui ta kõht kasvas. Pildilt oli näha, kui suur ja lohvakas see kleit oli, ja kui ta oleks saanud ise otsustada, oleks ta arvatavasti eelistanud midagi pikka ja valget. Aga tema olukorras...

Lennart oli seevastu uskumatult elegantne oma tumedas ülikonnas, ta meenutas natuke Elsa isa, kes oli samuti pikka kasvu ja võimuka olekuga. (lk 50)

Elsa mõtles, mida oleks Lennart öelnud Claesi halva uudise kohta. Elsa uskus tegelikult, et mees poleks sellega eriti rahul olnud. Ta ütles alati, et kui abiellutakse, siis tehakse seda kogu eluks, ja kohe lisas ta, et inimesed ei oska rasketel aegadel kokku hoida. Ja et abielu on sama palju töö kui lõbu. Elsa ei saanud õieti aru, mida Lennart sellega silmas pidas, sest nende abielu erilist tööd polnud nõudnud. Samas polnud see suurt ka lõbu pakkunud, vähem alt füüsilist mitte. Aga seks ei ole ju, tänu taevale, mitte kõik. Elsale meeldis peaaegu rohkem see, kui mees talle käe ümber pani ja teda kallistas, nagu ta oli teinud viimased kümme aastat, kui jaksu muuks enam polnud.

Viimane kord, kui nad seda teinud olid, oli Elsa viiskümmend viis ja sellest pole ta raasugi puudust tundnud. See oli muu, mille järele ta igatses. Näiteks selts. Ta oli nüüd nii üksildane. Isegi kui Lennart viimased aastad haige oli ja tema mälu vahel täiesti kohutavalt streikis, oli ta ikkagi olemas. Kui nad diivanil uudiseid vaatasid, puges Elsa mehele hästi lähedale ja siis istusid nad tihedalt teineteise vastas seni, kuni Elsa Lennarti voodisse toimetas. (lk 51)

Nüüdseks oskas ta näha kõigi oma suhete ühist nimetajat. Mehed armusid ja mehed tüdinesid. Ta psühhoterapeudi arvates olenes kõik temast endast. Ta soovitas, et Isabella järgmisel korral ootaks ja vaataks, mis juhtub, ega paneks mehi proovile. Nagunii nad toime ei tule. Sellepärast mehed ta maha jätavadki, ütles ta, et kellelegi ei meeldi tunda end läbikukkununa. Isabella polnud sellega nõus, mehed jätsid ta maha seepärast, et Isabellat polnud võimalik armastada. Nii oli lugu. (lk 56)
Väljavalitud 70. tänava restoran nägi vanavõitu välja, aga selles pakuti New Yorgi parimat pitsat. Sam ja Alex olid seal palju kordi söönud.

"Sa pole veel kolledžisse läinud?" küsis vanem mees, kes Alexi klaasi koolat valas.

"Ma lähen aastaks Rootsi," vastas poiss. "Stockholmi. Olete seal käinud?"

Kelner raputas pead ja pöördus Sami poole.

"Rootsi? Mida ta seal tegema hakkab? Kuskil pole paremaid koole kui Ameerikas. Teie, rikkad inimesed, olete hästi kummalised."

"Ma tean," vastas Sam. "Aga mida vaene isa teha saab?" (lk 59)

Sam oli kolmekümne seitsmene, kui ta naine ütles, et viimaks on neil õnnestunud, pärast viit aastat pingutusi. Ja siis sai maailm endale uue keskpunkti. Tänulikumaid vanemaid polnud olemas, igatahes mitte selles Manhattani osas. Teised pered muretsesid endale enamasti lapsehoidja, nendel ei tulnud see kõne allagi.

Kui Alexi ema suri, jäi Sam pojaga aastaks koju ja läks siis tööle tagasi, aga ta ei töötanud enam kunagi täisajaga. See polnud seda väärt. Ta tahtis oma pojaga olla ja igal juhul oli tal parem üksi last kasvatada kui kellegi teisega lapsevanema kohustusi jagada. Aga oli palju neid, kes tema elukorraldust küsitavaks pidasid. Üks ärituttav soovitas Samil abielluda, et Alex "saaks endale pere". Rohkem äritehinguid nende vahel enam ei sündinud. Sam vihastas kohe, kui keegi kas või vihjas sellele, et ta end liiga palju pojale pühendas või et ta peaks endale võtma naise, lapsehoidja, kasvataja või jumal teab kelle, et korralikult firmale keskenduda.

Ainsad, kes tegelikult teda toetasid, olid ta alluvad. Nad teadsid, kus ta oli ja kuidas nad ta kätte said, kui vaja oli. Igapäevaste tegemistega said nad suurepäraselt ise hakkama, ilma et Sam neid kontrollima oleks pidanud.

Ja veel sai ta tuge oma emalt, kes oli endiselt hea tervise juures. Ema vilistas ameerikalikule snooblikkusele ja arvas, et Sam tegi täiesti õigesti, kui oma poega kõige tähtsamaks pidas. Ema oli olnud murest murtud, kui minial vähk avastati, ja sättis kõik oma kohustused nii, et olla pere kõrval, kui nad teda vajasid. Alex magas tihti vanaema juures, eriti siis, kui ema ravi nõudis haiglas olemist. Seda juhtus ta viimasel eluaastal aina sagedamini. Alex oli vaid kaheksa-aastane ega saanud aru suurt muud, kui et ema oli väga haige. (lk 59-60)

Sami oli pannud imestama, kuidas Alex oli leinanud. Ühel hetkel mängis poiss nagu tavaliselt, järgmisel aga puges talle sülle ning nuttis lohutamatult. Vahel oli ta rohkesti küsimusi esitanud, siis aga jumalast vait olnud. Sam oli lasknud tal olla, kuigi paljud soovitasid neil psühholoogi juurde minna, et see hingeline trauma Alexit eluks ajaks ei kahjustaks. "Kõik ju teavad, et oma vanemate kaotusest ei saa iial üle," olid öelnud inimesed, kes uskusid end seda teadvat. (lk 60)
Elsa esimene ja ainus kruiis oli möödas. Jumal tänatud. Aga tal oli selleks võimalus tekkinud ja selle üle oli ta rõõmus. Nüüd teadis ta, et vanad inimesed võivad käituda nagu hormoone täis teismelised, ja sellest enamat polnud tal õigupoolest vajagi teada.

Parim kaaslane sellel reisil oli ta fotoaparaat. Ta oli pildistanud kõike, mis oli sünnis, näiteks serveerimislauda ja laineid. Isegi kapten oli nii lahke ja poseeris ühel pildil. (lk 62)

Ta soovis, et ta leiaks endale uue harrastuse. Või siis veel uue ja veel uue. Tegelikult polnud tal kunagi mingit harrastust olnud peale perekonna ja ega ta polnud millestki muust unistanudki. Aga nüüd oli kõik teisiti. Üksindus hoovas tast üle ja sundis teda seisatama. Ta asetas käe vöökohale. Oli tunne, et seal nagu pistaks, aga ta teadis, et see tuli valusatest mälestustest. Mälestustest, mis tal oli õnnestunud edukalt kõrvale tõrjuda, et pääseda tunnetest. Vastumeelsete mõtete tõrjumine õnnestus tal hästi, ta oli seda kaua harjutanud. Liiga kaua. (lk 62)
Õigupoolest oli see häbiasi, et ta mõtles endast kui üksikust. Talle oli osaks saanud abielu ja ta oleks pidanud olema tänulik, mitte virisema nagu mingi tita. Ta peaks mõtlema kõigele toredale, mis tal oli - paljud võisid sellest ainult unistada. Tal oli olnud hea abielu ja tal on terve ning tore poeg. Sellele oleks ta tahtnud mõelda, selle asemel et lasta vanadel muredel esile tikkuda. (lk 62-63)
Ettevaatlikult hakkas Elsa jälle edasi astuma. Ta ei tohi olla nii peps. Natuke valu küljes pole ometi kõneväärt, kui oled seitsekümmend täis. (lk 63)
Farstaplanile jõudnud, võttis ta fotoaparaadi välja. Ta kavatses harjutada suumimist ja mis oleks selleks parem objekt kui majade fassaadid? Objektiivi edasi-tagasi liigutades mõtles ta, mida ta õhtupoolikul teeb. Äkki koristaks, mõtles ta, kui nägi keemilise puhastuse silti. Või lähen otsin sellest A ja O säästupoest odava šampooni. Ta võttis sihikule ainult O tähe. (lk 63)
Elsa oli alati olnud mõõdukas. Kõiges, nagu tundus. Aga ta imetles neid, kes tema moodi piiripidavad polnud. Nagu Carina, kes pani selga riided, mis olid silmatorkavad, ja kes söandas juuksed punaseks värvida. Või need, kes võtsid osa Pride'i rongkäigust. Oi, millised kostüümid neil olid! Selliseid poleks Elsa julgenud kanda isegi noorest peast. Aga ka tema oli igatsenud silma paista, kas või natuke. Kas soengu, rõõmsate värvide või pika seelikuga. Ta ema oli seda aga lolluseks pidanud — tüdrukud ei tohiks end pealetükkivalt üles lüüa! — ja sinnapaika see siis muidugi jäi. Elsa tegi, nagu kästi, aga unistusi ei saanud keegi talt ära võtta. (lk 64)
Imelik, et on hoopis teine tunne reisida, kui tead, kuhu sõidad, mõtles Elsa, kes tundis end isegi veidi väsinuna, kui ta lennukis istus. (lk 65)
Midagi oli neis laevades, mis talle ei meeldinud. Tundus isegi, nagu oleks tal laevareisist mingi vastik mälestus, aga ta poleks eladeski suutnud öelda, mis asi see olla võis. Heakene küll, tegelikult polnudki midagi, mida sellest mäletama oleks pidanud. (lk 65)
Elsale ei meeldinud tegelikult lahustuv kohv, aga kummaline küll, lennuki pardal maitses see hästi. Kodus poleks ta sellele mõeldagi suutnud. Väikesest ümmargusest roosast koogist ta aga loobus. Võibolla oli see kook trendikas, aga nägi vastik välja. Tema kõrval istuv mees sõi enda oma ära. Ta pistis selle tervelt korraga suhu ja matsutas häälekalt. Elsa keeras pea akna poole. Ta ei saanud õigupoolest aru, mis vahe oli istumisel eesriide ees või taga, vähemalt sellel Londonisse mineval lennukil oli see nii. Siin ees paistis kõik olevat samamoodi nagu taga, kus ta eelmisel lennul istunud oli. Võib-olla oli toit ja roosa kook see, mis üht teisest eristas? Kohutavalt kallis oli see toit igal juhul. Elsa mõtles, et peaks sellest Carinale rääkima. Ütlema talle, et ta ei kavatse minna tagasi enne, kui saab ise oma pileti eest maksta, ja siis sõidab ta seal tagapool. (lk 65)
Isabellal oli oma mehega elatud aastate jooksul kõigest säärasest mõõt täis saanud. Nüüd polnud mees küll kõige hullem, tal oli teatris kolleege, kes olid palju hullemad, aga võrreldes tavaliste meestega, kellest Isabella oli kuulnud räägitavat, oli tema mees muidugi egoismi kehastus. (lk 67)
Kolm tundi hiljem vedas ta end voodist välja, ise üleni läbimärg. Polnud just kõige arukam villane tekk peale võtta, aga Isabella kehatemperatuuriga oli midagi lahti. Ta kas külmetas või vastupidi, leemendas higist. (lk 67)
Isabella ei igatsenud tegelikult mehe järele, aga mõtles, et kui ta kunagi kellegagi lähedaseks saab, peaks tal olema võimalik temaga tihti kokku saada. Vahetevahel - see temale lihtsalt ei sobinud. Selleks oli palju põhjusi. Eelkõige see, et oma eksmehega oli ta saanud kokku vahetevahel. See oli juba algusest peale mõttetu, sest mees oli ametlikult abielus teisega, aga ka seepärast, et nende kokkusaamistes polnud mingit reeglipärasust. Isabellal tuli mängureeglitega kohaneda, ilma et ta oleks saanud kaasa rääkida või ise neid kehtestada. Ja nii juhtub ka siis, kui ta jätkab Samiga kohtumist. Mehe seatud tingimustel. Tema reisidest Inglismaale oleneks, millal ja kuidas nad teineteist näevad. Arvatavasti võib kõne alla tulla neli, võib-olla viis kohtumist, enne kui Sam kellegi teise juurde kõnnib. Naised seisid loomulikult järjekorras. Sümpaatne ja rikas ameeriklane — see ütleb ju kõik. (lk 68-69)
Ta mõtles tagasi oma lahutusele. Lisaks sellele, et see oli isiklik katastroof, kuulutati sellest seltskonnalehti reklaamivates pealkirjades. See oli alandav. Piinlik. Kuulus mees hülgas oma naise noorema kolleegi pärast. Nii oli lehtedes, aga see polnud tõsi. See oli Isabella, kes lõpuks mehe välja viskas, kui mõistis, et too polnud katkestanud oma suhet noore naisega, kuigi väitis vastupidist.

Pool aastat oli kõmuajakirjandus olnud Isabella kannul, kuigi ta oli kolm korda oma mobiilinumbrit vahetanud. Viimaks, kui nad olid hambusse saanud muid tragöödiaid, mille kallal närida, oli ta juhuslikult mingil peol oma endise mehega kohtunud. Kumb kumma vastu huvi üles näitas, ei mäletanud ta enam. Ainult seda, et see oli toimunud, ja tal polnud sellest sooja ega külma. Esimesel kuul oli ta arvanud, et ta tahab meest tagasi, seejärel läks see igatsus üle. (lk 69-70)

"Kes teine peale sinu suudaks meid vaos hoida, kulla Svartman," kudrutas ta filmipartner, kes alates sellest, mil nad viieteist aasta eest koos mängisid, mehega rääkides ikka sama hääletooni kasutas, isegi siis, kui nad parasjagu ei filminud. Näitlejana oli naine suurepärane ja kindlasti oli mees korraks tundnud mingit värinat, kui vändati nende esimest kaunis intiimset stseeni palju aastaid tagasi, aga selleks ajaks, kui filmivõtted läbi said, oli mehel kõik möödas. See, et naine oleks meelsasti valmis rohkemaks, kui kaamera ees teha tuli, oli väsitav, sest ta ei leppinud mehe äraütlemisega, vaid jätkas nii, nagu oleks mees palunud tal edasi sädistada, et võib-olla siis tema aluspükstes midagi ehk toimubki.

Selles osas ei toimunud momendil absoluutselt mitte midagi ja C. G. oli veendunud, et ei leidu kedagi, kes suudaks ta mehelikkuse surnust üles äratada. Igal juhul ei suutnud seda mingi lalisev näitlejanna. (lk 71)

Pärast Iirimaa eraldatuses ainult kolleegidega veedetud kaht nädalat lootis C. G. Londonist palju. Nood rohelised künkad olid kahtlemata olnud kaunid, aga sellel, kui palju rohtu inimene taluda suudab, on ikkagi piirid. Avastseeniks, kus mees täie galopi pealt naiskaskadööri hobuselt maha tõmbab, tuli teha kakskümmend duublit, aga seejärel klappis stseen täpselt režissööri plaaniga. Nad oleksid vabas õhus filmimist jätkanud, aga vaja oli rohkem vanu kivihooneid inglispärases maakohas. Taevale tänu leiti üsna Londoni lähedalt suurtalu, mis vastas soovidele. (lk 71)
C. G. tahtis näha teisi inimesi. Nii ei saanud ta aru, mida juhtkond oli mõelnud, kui broneeris kogu grupi jaoks ühe Bed & Breakfasti. Raha kokkuhoidmine näitlejate mugavuse arvelt võis krahhiga lõppeda. Teatud isikutele piisas väikseimastki põhjusest, et end maani täis juua, ja tõsiasi, et sa ei saanud minna vannituppa, kui sul seda vaja oli, võis täiesti normaalse inimesegi hulluks ajada, mida siis veel egotsentrilisest geeniusest rääkida. (lk 71)
Nagu C. G. aimas, polnud mõned neist suutnud eelmisel õhtul pudeleid rahule jätta, ja ta teadis, et kui see juhtub veel kord, siis saadetakse need, kes pole end taltsutada suutnud, ära koju.

Ise oleks ta võinud käituda kui siga, kui oleks tahtnud. Staarile oli see lubatud. Aastate jooksul oli ta kohanud nii palju võimatuid sitarattaid, et ta mõtles, kas üldse leidub sellist näitlejat, kellel on olnud normaalne lastetuba. Aga olenemata sellest, milline see oli olnud, puudus paljudel lugupidamine bussitäie inimeste vastu, kes istusid ja ootasid, sest eelmisel õhtul oli keegi end täis kaaninud. (lk 73)

Sam polnud kunagi veest erilises vaimustuses olnud ja nende suplust sisaldavad puhkused ei tulnud tema initsiatiivist. Sam tahtis aktiivselt puhata — jalgrattaga sõita, suusatada või teha midagi muud, et süda saaks koormust. Ta naine oli öelnud, et ta peaks tempot maha võtma. Ta polnud kunagi aru saanud, et seda Sam just tegigi, kui suusasaapad jalga vedas või kaljuseina pidi üles ronis. (lk 76)
Viimati olin ma armunud kolme aasta eest, mõtles ta, kui ekraanil üksteise järel Londoni korteri tube uuris, nagu olnuks see üks suvalistest objektidest. See armumine oli kestnud mõnda aega. Kolm kuud. Naine oli võluv, see polnud tema süü, et asi ei toiminud. See oli Sam, kes ära väsis. Millest, võiks ta nüüd endalt küsida. Tagantjärele leidis ta, et kuigi naises oli kõik, mida ta üldse soovida võis, lülitus temas endas miski välja. [---]

Midagi läks ikkagi valesti, hoolimata varasematest hoiatustest. Ta polnud ise kodus olnud, kui avatud kott koerakakaga ta ukse taha toodi. Vaene proua Goldsmith allkorruselt oli tulnud vaatama, mis lahti, sest kogu trepikoda haises.

Kaka oli toodud ilma juurdekuuluva tervitussõnumita, aga Sam teadis muidugi, kellelt see oli. See mõjus kui jääkülm dušš. Pärast seda polnud Sam mitu kuud kellegagi kohtunud. (lk 76-77)

Londonis tundub ilm olevat niisama närune nagu ikka, mõtles Sam, kui nägi Heathrow's vihmast märgi mantleid. Toit polnud samuti kõneväärt, seda teadis ta varasematest käikudest, kui oh söönud asju, mis brittide meelest fantastiliselt head oli. Oma Yorkshire'i pudingi võisid nad rahuga endile jätta. Vasakpoolse liikluse samuti. Sami arvates sümboliseeris see brittide soovimatust ülejäänud maailmaga sarnaneda.

Hoolimata nendest puudustest on see üks meeldiv maa sõbralike inimestega, mõtles ta, kui lennujaamas pikas sabas seisis. (lk 77)

Elsale tundus, et Isabellas on midagi tuttavlikku, aga kuigi ta püüdis mälus tuhnida, kas nad pole ehk varem kusagil kokku puutunud, ei suutnud ta seda meenutada. Isabella ei andnud vähimatki märku, et tema oleks Elsa ära tundnud, nii et Elsa ei öelnud midagi. Muidugi võis see olla puhas ettekujutus.

Igal juhul poleks see esimene kord. Ta oli tervitanud rõõmsalt nii Ulf Brunnbergi kui Christina Schollini, uskudes esimese hooga, et nad on tuttavad. See oli ühel laupäeval NK kaubamajas. Praegu ei suutnud Elsa kuidagi meenutada, miks ta seal oli. Talle ei meeldinud ju üldse kesklinna kaubamajad, tema eelistas eeslinna. Farstas ei juhtunud kunagi sellist eksitust, et võis naabreid kuulsustega segi ajada, sest kuulsused ei sõitnud kunagi Enskedest lõuna poole. (lk 79)

Elsa tegi, nagu kästi. Oli hea, et ta oli millegi otsimist harjutanud. Ta oli endiselt veidike hirmul, et arvuti võib rikki minna, kuigi Claes oli öelnud, et põhimõtteliselt pole see võimalik, kui ta oma viirusetõrjet vahel uuendab. Ja kui ta ei vasta imelikele meilidele. Nüüd ei vastanud Elsa enam mitte millelegi, sest ükski ta sõpradest ei kirjutanud talle e-posti. Endast andsid nad teada jõulukaartidega. Ja Elsa ise polnud muidugi raasugi parem. Tema saatis samuti jõuludeks kaardid. Ja vahel sünnipäevadeks. (lk 80-81)
[Elsa:] "Mul on ka "Tuulest viidud"."

"Oi, Clark Gable!" ütles Siri, kes samuti köögist ära oli tulnud. "Kahju, aga tal olevat olnud kohutav hingeõhk."

"Kelle pärast sul kahju on?"

"Vivieni ja kõigi naiste pärast, kes teda suudelda tahtsid. Minagi oleksin tahtnud," ütles Siri ja vaatas unistava pilguga DVD ümbrist. "Ta oleks võinud mu maha murda täpselt samamoodi, nagu ta tegi Scarletiga, ja ma usun, pagan võtaks, et ma oleksin selle välja kannatanud isegi siis, kui ta poleks enne piparmünditropse imenud." (lk 81)

Oli see tõesti nii, et tal polnud endal unistusi, et kõik oli seotud vaid Lennarti ja tema tahtmistega? Elsa arvas, et Siri suust kõlas see halvemini, kui see tegelikult oli. Kooselu nõudis eneseohverdamist, nii oli kõigiga.

Abielu algul olid nende soovid kokku põrganud, aga Elsal oli raske näha oma meest tusase ja pettununa. Niisiis andis ta järele. Tal polnud vaja oma õigust taga ajada, ta vajas meest, kes teda armastaks ja oleks heas tujus.

Aga muidugi oli Elsa abielu jooksul muutunud. Seda oli rohkem näha pärast Lennarti surma kui tema eluajal. Harjumused, tänu millele ta varem oli tundnud end turvaliselt, olid viimastel aastatel teda lämmatanud.

Nii kummaline ikkagi. Miski, mis tundus ühel päeval nii omane ja armas, oli järgmisel päeval miski, millest tahtsid lahti saada. (lk 82)

Carina oli mõelnud seda tõsiselt, et Isabella võib koju sõita. Sõbranna polnud praegu kuigi meeldiv kaaslane. Pealegi oli ta laisk. Mõelda, et Carina polnud kunagi näinud seda külge Isabellast, kuigi nad olid varem koos elanud. See oli küll palju aastaid tagasi ja siis polnud kumbki neist kodutöödes eriti tubli. Aga igatahes olid nad alati teineteist toetanud. Sealjuures kõiges. Mures, armumistes, riiete valimisel ja nõudepesus. (lk 85)
Minna pärast hommikusööki puhkama ja mitte aidata nõudepesuga — see on ikka märkimisväärne käitumine, mõtles Carina väsinult ja avas nõudepesumasina. Ta ohkas, kui nägi, et see polnud tühi. Muidugi polnud. Ükski masin ei tühjenda end ise. (lk 85)
Filmirahvas võis end ise teenindada, nii oligi ju mõeldud. See oli Carina oma viga, et see seltskond muudkui lauas istus ja temalt teenindust ootas, isegi nende endi kokk ei teenindanud neid niimoodi. Nood tegelased peaksid end hoopis sappa võtma ja ise oma taldrikud täitma. (lk 86)
Pärast lahutust polnud Isabella Andrew'ga rääkinud. Carina polnud tal palunud poolt valida, aga Isabella jaoks oli tema valik loomulikult iseenesestmõistetav. Andrew oli tema parimat sõbrannat alt vedanud ja Isabellal oli ükskõik, kas mehel oli selleks mingi põhjus või mitte. Kui ollakse riius Carinaga, siis ollakse seda ka Isabellaga. Nii oli see alati olnud. Ainus, kes tohtis Carinat kritiseerida, oli tema ise. Ja seda ta tihti tegigi. Ja mitte kunagi Carina selja taga. Tal oli sõpru, kes nii tegid, aga nendega Isabella enam läbi ei käinud. See oli kindlasti üks põhjus, miks tal polnud kuigi palju lähedasi sõpru. Lojaalsus oli omadus, mis kas oli või ei olnud, ja liiga paljud kuulusid just sellesse viimasesse rühma. (lk 87)
Miks tal nii vähe mugavaid riideid on? Sellised tuleks muretseda, kui ta siin elama hakkaks. Veidi lihtsamad sviitrid. Mõned paarid teksapükse. Need, mis tal olid, olid kindlasti vanamoodsad, isegi kui need veel kõlbasid. Ta kuulis kõrvus Alexi mõnusat naeru. "Isa, täiesti ausalt, laigulised teksad laiade säärte ja kõrge vöökohaga ... täiega möödunud sajand," oli poeg öelnud ja Sam, kes oli kodus paljudes asjades, aga mitte moemaailmas, vaatas solvunult poja poole.

"Äkki ilusa sviitriga kõlbavad?"

"Mitte mingil juhul."

"Aga need on Levi'sed."

"Sellel pole mingit tähtsust." (lk 89)

Siri ja Elsa valmistusid Indiasse sõiduks ja nüüd oli neil väga kiire, sest ärasõit pidi toimuma kahe nädala pärast. Süstimised, viisad, reisikindlustused, telefonikõned. Tuhat asja, mis tuli enne reisi korda ajada, ja Elsa tegi pidevalt oma nimekirjas mahakriipsutusi. Ta oh kartnud kõige rohkem Claesile helistamist ja kui see tehtud sai, tundis ta kergendust. Claes oli rõõmsaks saanud ja öelnud, et see on suurepärane, et ema ometi end natuke tuulutab. Elsa oli üllatunud. Ega ta ei arvanud, et Claes vihastab, aga poeg oleks ehk võinud öelda, et nii kaugele pole küll vaja sõita. Kui ta oli seda Claesile öelnud, oli too naerma hakanud. "Vahel on mul tunne, et sa ajad mind isaga segi," ütles ta. "Aga erinevalt temast arvan mina, et see on tore, ema, et sul oma elu on." (lk 93)
"Kas me ostame sarid siin või seal?" karjus Siri, kes pärast reisi broneerimist ei kasutanud enam normaalset hääletooni.

"Ma ei tea, kas me neid üldse ostame, minule see nagunii ei sobi," ütles Elsa ja mõtles oma esmakohtumisele Carinaga.

"Lollus!" hüüdis Siri. "See sobib igale naisele." (lk 93)

Pööningul istus ta logisevale astmetega pingile, mis neil varem all majas oli olnud. Köögis. Selle kollane värv oli maha tulnud. Ta oli sellel istunud, kui ta kartuleid kooris. Ja kui ta hommikulehte luges. Ta oleks pidanud selle muidugi ära viskama, kui nad kolisid, aga oli palju asju, mis ta oleks pidanud ära viskama. Lennarti suusad. Claesi vana kelgu. Taevake, sellest on peaaegu viiskümmend aastat, mõtles Elsa ja silitas õrna puud. Ta oli hoidnud selle lapselastele. Kujutanud ette, kui rõõmsad nad on, kui neile on jäänud midagi, mis on olnud nende isal, kui tema laps oli. Totrad mõtted. Tõenäoliselt ei saa ta kunagi lapselapsi ja pealegi tahavad tänapäeva lapsed hoopis teistsuguseid mänguasju. Vana puukelk küll mingit huvi ei paku. (lk 95)
Elsa oli alateadlikult eiranud põhjust, miks ta albumi silma alt ära oli pannud, ja kui tõde talle juba kolmandalt leheküljelt vastu vaatas, tuli kõik meelde. Kuidas ta mees oli... Elsa heitis albumi vihaselt kõrvale, see ajas ta paanikasse. Värisedes tõusis ta üles, et juua klaas vett. Süda peksis tugevalt. Hingeldades jäi ta elutoa ja köögi vahele ukseavasse seisma ja nõjatus vastu uksepiita — ta ei usaldanud enam oma jalgu. Ta kehas oleks nagu raev ringi tiirelnud ja oli nii paha tunne, et ta seda peatada saanud.

"See oli palju aastaid tagasi," ütles ta endamisi valjult. "Rahune maha, see oli palju aastaid tagasi. See haav paranes. Sa ju tead, et see paranes," ütles ta, avas ülemise köögisahtli ning võttis sealt käärid.

Ta võttis paberkoti ja läks sellega tagasi elutuppa, istus seal põrandale ja tegi albumi lahti. Ta alustas esimesest leheküljest ning lõikas metoodiliselt puruks lehekülg lehekülje järel, pilt pildi järel, kuni jäid vaid kaaned. Rahunenult ja vabanemistundega surus ta kõik purukslõigatud tükid paberkotti.

Oleks ta pidanud fotod eraldi sorteerima? Neis vanades piltides olid ehk ohtlikud kemikaalid? Elsa mõtles vaid viivu, enne kui otsustas suhtuda sellesse kui tavalisse rämpsu ja visata selle sinna, kuhu see kuulub. Ta sammus otsustavalt õue prügikasti juurde, ilma et oleks põlle ja toasusse ära võtnud. Ta ei tahtnud seda kotti enam sekunditki oma kodus hoida.

Tagasi tulnud, lülitas ta sisse kohvimasina ja võttis välja koogi, sest kohv ei maitsenud kunagi ilma kõrvaseta hea. Ta oli rahul. Tundus, nagu oleks ta jalule tõusnud, kuigi see toimus kahekümneaastase hilinemisega. (lk 95-96)

Carina võttis ikka ja jälle kõik uuesti mõttes läbi. Mida ta valesti oli teinud? Mis oli möödunud aastal toimunud, mis oli tal kahe silma vahele jäänud? Millal oli mehe armastus tema vastu otsa saanud? Mida oli sel uuel naisel sellist, mida temal polnud?

Kindlasti oli ta ise nende viimase kümne aastaga muutunud. Talle oli tekkinud kõht. Ja tselluliit. Hallid karvad sellises kohas, kus neid ei saanud värvida, ainult raseerida, aga sisemiselt oli ta sama tüdruk, keda Andrew kolmkümmend aastat armastanud oli. (lk 98)

Carinal oli võtnud palju aastaid, et lehtmetsaga harjuda. Enne Inglismaale kolimist polnud ta kunagi sellises metsas olnud. Lapsena oli teda sunnitud tegema "tervislikke jalutuskäike" ja nii tundis ta täiskasvanuna alati tahtmist silmad sulgeda, kui midagi rohelist nägi. (lk 99)
SMS oli tulnud hommikul ja C. G. polnud vastanud. Nad olid ju niiviisi otsustanud. Korter oli müüdud ja lahutus oli toimunud ilma mingite probleemideta, sest neil polnud lapsi, kes oleksid protsessi takistanud. Nad olid vabad. Ja nüüd ei tahtnud naine enam vaba olla. C. G. tundis end liigutatuna. See tegi haiget. Naine ütles, et ta on kurb.

Nad olid koos olnud nii palju aastaid, et mõlema meelest tundus imelik lahus olla. Aga nad poleks suutnud ka kõike tagasi pöörata. Mida naine õieti mõtles, kui arvas, et kõik võiks äkki nagu nõiaväel jälle toimida? Kas polnud see ühtviisi hea kõigi jaoks, kui uks hoobiga kinni lüüa? Ja kui leiduski nende jaoks veel mingi võimalus, kas siis C. G. tahtiski seda enam? (lk 100)

Nende abielu polnud halb, vastupidi, nad olid kunagi teineteisesse tohutult armunud olnud. C. G. ei teadnud tegelikult, mis aja jooksul juhtunud oli, aga kumbki neist ei suutnud külgetõmmet säilitada. Nad olid unustanud igatsemise. Arvasid enamasti, et oleks tore, kui teist kodus pole. Kedagi muud sellesse segatud polnud, kumbki polnud truudust murdnud. Nad magasid endiselt vahetevahel teineteisega, kui mitte just ainult kohusetundest, siis peaaegu. Lühiajaline seksuaalne tõmme oli taastunud, kui nad lahutama hakkasid, aga see kestis nädala, kuna mõlemad olid kerges paanikas, et pärast kahtkümmend aastat, millest kümme oldi abielus, oli kõik mööda saanud. Seejärel jätkus nende elu nagu ikka ja nad jagasid oma kodu teineteisele lähenemata. (lk 100)
C. G. üritas selgusele jõuda, kas ta ikka on kindel, et nende suhe surnud on. Kuidas võiks seda teada saada? Polnud ju nii, et ta naisest halvasti mõtles, vastupidi. Aga olnu juurde tagasi pöörduda ...? (lk 100)
"Kas te magate teineteisega?"

C. G. vaatas talle küsivalt otsa.

"Vastake ometi! Kas te magate minu naisega?"

"Kas ta polnud teie endine naine?" Tõesti imestamisväärne, kui ruttu mõnel sõrmus tagasi sõrme libises. (lk 102)

[Carina:] "Mida?! Teie kaks?! Ma usun tõepoolest, et ilm on hulluks läinud. Te olete olnud mu ideaalpaar. Kurb kuulda, Lars. Kuidas sa end tunned?"

"Suhteliselt hästi. Me pole vaenlased, aga võib ehk nii öelda, et kaalume muid alternatiive."

"Ah soo. Mida see võiks tähendada? Et see on okei, et te ringi lasete?"

"Umbes nii." (lk 105)

Kunagi oli Samil olnud madal enesehinnang, eriti nooruses. Seepärast tundis ta selle tunde ära. Kättemaksuhimu. Vajadus end maksma panna. Ajada pea püsti ja näidata, et ma tõepoolest suudan.

Psühhoterapeut vangutaks kindlasti pead ja ütleks, et see tulenes ta taustast. Seda ei uskunud Sam mitte üks raas. (lk 109)

Sam oli tema pärast rõõmustanud ja soovinud meeldivat reisi. Ja siis öelnud, et Elsa võib talle helistada ja rääkida, kuidas tal seal läheb. Kui mobiil seal Indias üldse töötab, mõtles Elsa. Aga tundus, et nüüdsel ajal võis mobiiliga helistada ükskõik kust maailma otsast. Ikkagi oli õige imekspandav, kuidas niisugune asi küll täiesti ilma telefonipostideta töötada saab. (lk 116)
Isabella polnud sugugi vaimustuses kõigist muutustest, mis temaga viiekümneseks saamise järel toimunud olid. Ta võttis kaalus juurde, rinnad läksid aina suuremaks, näos olevad kortsud muutusid sügavamaks. Täpselt sama toimus Carinaga, erinevus oli selles, et Carina ei teinud sellest välja. Juuksed laskis ta värvida, keha allosa karvakasvust aga raseeris suurema osa ära ning oli rahul. "Ma näen ikkagi üsna võluv välja," ütles ta rõõmsalt ja silitas oma prunnakat kõhtu. Seda ei teeks Isabella iialgi. Igal juhul mitte veel. Ta nägi vaeva, et kõige uuega leppida, aga sõbrataril käis see silmanähtavalt hõlpsamini. (lk 122)
Rõõmsameelne ja kiilaspäine maakler oli silmatorkavaks kontrastiks preili Wattsile. Pealegi oli mees meeldiv.

"Ei juhtu just tihti, et ma dollarimiljonäre kohtan," ütles Robert.

"Watts tegeleb nendega."

"Väga huvitav, miks siis nii?"

"Noh," ütles mees oma kõhtu sügades, "meile on teada, et kui tuleb paar, siis saab see mulle, aga kui on üksik mees, siis läheb see loomulikult Wattsile."

"Mida te sellega öelda tahate?" Sam muutus uudishimulikuks, miks too Robert talle nii kergelt firmasaladusi paljastab. "Kas ta flirdib oma klientidega?"

"Ei, jumal hoidku, seda ei söandaks ma iial öelda," ütles Robert ja tõstis üles kaks ristatud sõrme. "Aga muidugi on imelik, et Wattsi boonused on kolm korda suuremad kui minu omad ja et ta võtab puhkusi ja teeb nädalalõpureise sinna ja tänna, kui meie ülejäänud peame olema rõõmsad, et suudame oma peret ülal pidada." (lk 124-125)

Sam oli üllatunud, kui tema ees avanevat ruumi nägi. Kui see on kellegi hispaanlase töö, siis on ta seda hästi teinud, mõtles Sam, kui suures korteris ringi vaatas. Võib-olla polnuks õige öelda, et see oli mugav, aga firmal, kes selle sisustas, oli igal juhul oma kindel kontseptsioon olnud. Soe värviskaala kulges ühest ruumist teise ja isegi köök polnud valge. See oli mõnus, samuti puitpõrand. Ainus, mis oli maitsetu, üleliia toretsev, oli vannituba. Kuidas võis keegi valida kuldseid kraane, see käis Samil üle mõistuse, aga kõige muu kõrval oli see tühiasi. (lk 125)
Räägitakse, et tuleb juhinduda oma tunnetest, ja see oli muidugi täielik loba. Tunded viisid rappa. Tunded ütlesid vahel, et tuleb teha midagi väga idiootset, näiteks ületada Atlandi ookean, selle asemel et kõigepealt kontrollida, kas naine üldse huvitatud oli. (lk 126)
Rehvid ja autod polnud Sami rida ja ta lootis südamest, et Robertil on rohkem oskusi, muidu peavad nad siia passima jääma ja seda ta nüüd küll ei igatsenud.

Maakler avas tagaluugi ja võttis välja tagavararatta.

"Sedasi siis. Nüüd pean vaid otsima kellegi, kes oskab aidata mul see alla panna," ütles ta ja vehkis kätega, kui nägi, et üks džiip nende poole sõitis. "Hei, pidage kinni!" hõikas ta ja hüples üles-alla.

Naine pidurdas järsult auto ja ronis välja. "No nii," ütles ta. "On teil tungrauda?"

"Ma ei tea," vastas Robert piinlikkust tundes kõveralt naeratades. "Ja ma ei tea ka, kuidas seda kasutatakse."

"Aga te ju teate, et sellega tõstetakse auto üles?" ütles naine naerdes. "Kui mina seitsmekümnendatel Rootsis autokoolis käisin, pidime oskama ratast vahetada. Aga see võib olla vaid teoreetiline tarkus, see oli palju aastaid tagasi!" (lk 127)

Elsa oli seitsmekümneaastane Farstast pärit pensionär. Momendil maailma kõige üksildasem inimene. Aga Siril on võib-olla hullem, mõtles Elsa. Mõelda, kui ta on röövitud! See täpp, mis ta otsaesisele oli maalinud — selle värv tähendas ehk midagi, näiteks et ta võis olla rikas? Elsa üritas meelde tuletada, mis värvi täpi Siri pärast lennukist välja tulekut valinud oli, aga ta poleks eluilmas suutnud seda meelde tuletada. Ta oli küll Sirit ta soovi kohaselt pildistanud, aga pilt oli tulnud nii udune, et sellel polnud näha muud, kui et tal oli midagi otsa ees. (lk 128)
Elsa oli püüdnud fotolt eriti pingsalt uurida, kas ehk pole pildil mingit kahtlast tüüpi, aga ei. Pealegi on ju raske ära arvata, kes on kahtlane ja kes mitte, mõtles Elsa. Isegi sellised tädid nagu tema võivad näida kurjategijatena.

Elsa polnud iialgi lugenud midagi India "tädijõukudest", kes üksikuid Rootsi pensionäre rööviksid, aga see ju ei tähendanud, et see võimatu oli. Mõelda vaid, kui palju oli üksikuid pensionäre. Neil polnud eriti sugulasi, sest neil polnud lapsi. Siri näiteks. Tal oli olnud palju mehi, aga lapsi polnud. Siri oli ideaalne objekt kellelegi, kes tahtis Rootsi tädikese ära röövida, sest tal võis usutavasti raha olla. Muidugi võisid nad talt välja pressida nii pangakaardi kui ka pangakoodid. (lk 128-129)

Elsa polnud kolm päeva hotellist lahkunud, sest ta kartis, et Siri võib tulla siis, kui tema ära on, aga täna tundis ta, et peab ennast liigutama. Kui Lennart suri, oli ta istunud liikumatult nii kaua, kuni tal lõpuks kõht kinni jäi. Tema arsti abistav õde oli öelnud, et liikumatuse ja soolte ummistuse vahel on otsene seos, ja seepärast hakkas Elsa igal varahommikul, kui kõik veel magasid, tegema paar tiiru ümber kvartali.

Kõhukinnisus Indias tundus kohutav ja Elsa tõepoolest ei tahtnud seda, et ta on sunnitud võõramaa arstile sedalaadi probleemist rääkima, see olnuks piinlik. Lähen jalutan ümber hotelli, otsustas ta ja pani veel ühe täisnuusatud taskuräti lauale teiste hulka. Kaheks tiiruks läheb nelikümmend minutit. Ta oli küsinud vastuvõtulauast. Maa-ala oli suur. Kui ta järele mõtles, pidi see olema niisama suur kui Farsta keskus. See pani ta jälle nuuksatama. Mitte kunagi varem polnud ta nii väga oma rahuliku eeslinna järele igatsenud. (lk 129)

Juba siis, kui Lennart teda piiras, pidi Elsa mõistma, et tema polnud ainuke. Mees oli hea välimusega, kuidas võiski ta rahulduda Elsaga? Elsa teadis, et temast ei piisanud, ja ta tõepoolest üritas end muuta. Aga noil aegadel polnud teatud asjade osas midagi parata. Salaja jälgis ta naisi, keda Lennart piidles. Tihtipeale olid need rinnakad. Kahjuks polnud Elsal selliseid rindu enne, kui ta kuuekümneseks sai, ja siis oli ta mees juba pikemat aega impotentne olnud.

Paras talle, mõtles Elsa ja siis tundis ta jälle samasugust viha. See haaras kramplikult ta keskkohast ja tal tekkis vastupandamatu soov kellelegi virutada — ükskõik kellele, lihtsalt virutada. Ta tundis, kuidas ta pulss tagus kiiresti ja pea hakkas ringi käima. Hinga rahulikult, Elsa, hinga rahulikult, ütles ta endale.

Ta ei saanud sellest vihast aru. Ta mees oli kaua aega tagasi surnud ja viimased aastad oli ta olnud selline mees, nagu Elsa soovinud oli, mis siis nüüd? Tuleb see sellest, et ma ta eluajal tõe eemale tõrjusin? mõtles ta.

Elsa polnud kunagi pahas tujus ja väga harva sai ta vihaseks. Korra vaid siis, kui üks laps Claesiga kakles, aga vihane oma mehe peale? Ei. Kuigi tal oli küllaga põhjust mehele millegi kõvaga vastu pead virutada, otsustas ta selle asemel hoopis millelegi heale mõelda. Lennart jäi ju pere juurde, kuigi oleks võinud nad maha jätta ja valida kellegi nende teiste naiste seast. (lk 130)

Elsa teadis neist asjust. Ja oli näinud pilte. Eemaletõukavaid pilte lastest, kellel oli läinud halvasti. Ta oli lugenud vanematest, kes ei suutnud peret toita. Ja tütardest, kes jäeti surema. Ta oli näinud fotosid paleedest. Kuldsetest. Ja toretsevatest nädalapikkustest pulmapidudest, mis olnuksid nagu võetud tema Bollywoodi filmidest.

"Minu perekond pole rikas," rääkis autojuht, kui ta vilunult autode vahel kesklinna poole siksakitas, "aga me oleme alati toime tulnud. Paljud meie suguvõsast on kolinud mõnda teise riiki. Aga Rootsis ei tea ma olevat ühtki sugulast." Ta naeris. "Inglismaal elab neid seevastu palju, ma sõidan sinna ja lähen neile külla kohe, kui võimalik. Mu onu pakkus, et ta maksab reisi eest, aga teate, mina tahan ise hakkama saada." (lk 131)

Elsa oli palunud, et ta lastaks välja ühel tänavaturul, ja kõik ta ümber tuletas talle meelde, et ta oli siin ilma Sirita. Sõbranna oleks olnud vaimustuses kõigist neist lettidest ilusate ehteasjade ja hennamaalingutega. Elsa ise oli liiga arg. Aeglaselt jalutas ta turult läbi. Kaunid naised sirutasid tema poole oma kaupu, aga tema raputas pead. Ei tundunud õige ilma sõbrannata midagi osta.

Lõhnad lõid talle vastu, kui ta vürtside letist möödus. Elsa oli kindel, et kui sellised lõhnad oleksid nende kodusel turul, loobuks ta isegi valge pipra purgist — nii ahvatlevad paistsid need suured kausid, täis eri värvi vürtse. (lk 131-132)

Ta naeratas, kui ta kõrval olev müüja säravate ehetega kandiku tema poole tõstis. Sirile oleksid need meeldinud. Elsat ennast ehted ja enda üles löömine suurt ei huvitatud. Ta katsus üht salli, mis koos sadade teistega ühe puupulga peal rippus. Kuldsed niidid särasid. Värvid olid niisama kaunilt kokku sobitatud, nagu oleks need üles nopitud sügisesest lehehunnikust. Elsa puudutas kangast käega. Temasugune kahvatu olend näiks muidugi sellise salliga hirmus veider.

Naine naeratas talle, võttis salli alla ja riputas selle Elsale kaela.

"Vaata," ütles ta ja hoidis Elsa ees peeglit. "Vaata. Ilus."

Sall oli kaunis, sellega pidi Elsa nõustuma. Aga kas ei torganud see liialt silma? Ta ei pruugi seda muidugi ise kanda, ta võis osta selle suveniiriks. Aga kui ta ostab midagi endale, peaks ta ostma midagi ka Sirile, ja temale valis Elsa imelistes sinistes toonides salli — värvid, mille kohta ta teadis, et need Sirile meeldivad.

"Vaata!" Naine näitas kaht paari kõrvarõngaid, mis sobisid salliga. "Vaata. Ilus." Naine naeratas jälle ja siis nägi Elsa, et tal puudusid mõned hambad. See otsustas kauba. Tuhat viissada ruupiat. Tubli sada viiskümmend krooni. Elsal polnud kõrvarõngaste jaoks isegi auke kõrvades. Neid ei tule ka kunagi, kuigi ta palju aastaid neid soovinud oli. Siin nägi ta paljudel naistel ninas väikesi pärleid. See oli tõesti võluv. Elsa muigas endamisi. Oleks alles vaatepilt, kui ta sedamoodi ehituna Farstasse ilmuks. (lk 132)

"Kes oleks võinud arvata, et me siin niiviisi kohtume," naeris Sam. "Äkki see on kuidagi ette määratud, nagu räägitakse? Me vist oleme teineteisele saatuseks."

"Jumal hoidku," ütles Carina, kellele hakkasid saatuslikud kohtumised üle jõu käima, "kas me ei võiks seda pidada lihtsalt õnnelikuks juhuseks?" (lk 133-134)

Carina oli kuulnud niisugustest asjadest räägitavat. Kuidas uus naine, kes oli pugenud abiellu ja end mõnusalt sisse seadnud, pidas täiesti normaalseks, et tema ja mehe endine naine võiksid sõbrannade kombel lobiseda ja kohvitades mehe äparduste üle naerda. (lk 139)
"Kakskümmend aastat," ütles Mary. "Te olite abielus kakskümmend aastat."

Carina puhkes naerma. "Kas nii ta ütleski? Kui vana sa arvad ta olevat?"

"Nelikümmend viis."

See siin oli ju tegelikult väga naljakas. Andrew oli kümme aastat oma vanusest maha kriipsutanud ja nüüd seisis ta endine naine köögis ja tõi tõe päevavalgele.

"Oi, sa peaks talt uuesti küsima, võib-olla paluma näha ta passi või midagi," ütles Carina, kes oli oma eksi valest uut jõudu saanud. "Ja sikuta teda juustest, siis näed. Kui ta pole just uusi istutanud, siis on see üks pisike parukas, mis ta lagipead katab." (lk 139)

Andrew tegi duširuumi ukse lahti ja pistis märja pea välja. "Carina?" ütles ta imestunult. "Mida sina siin teed?"

"Otsin Poppyt ja kohtusin su kallimaga, kelle sa tahtsid oma jutu järgi maha jätta. Oled sa talle rääkinud, kuidas sa paar päeva tagasi ühes sahvris põlvili palusid, et ma jälle sinu omaks saaksin?"

Andrew sirutas käe käteräti järele. "Ei, ma pole talle sellest veel rääkinud," ütles ta. "Üks asi korraga."

"Seega räägid siis, kui ma su tagasi võtan, muul juhul hoiad suu kinni ja jääd siia?"

Andrew ohkas. "Ma ei tea, Carina, ma olen segaduses. Ma igatsen sinu järele ja meie elu järele, nii et see teeb lausa haiget."

"Sa igatsed mu raha järele, Andrew! See on see, mille järele sa igatsed!"

"Pole õige! Ma igatsen meie kooselu järele. Ma ei tea enam, miks me lahutasime."

"Ma võin seda öelda. Sa kohtasid endast kolmkümmend aastat nooremat naist."

"Aga miks me ikkagi lahutasime?"

"Sellepärast, et sa oled idioot, Andrew." (lk 139-140)

Oli ta kunagi häält tõstnud? Elsa ei uskunud. Vastupidi, isegi siis, kui tal oli kõigi ilmareeglite järgi õigus vihane olla, oli ta lahke. Ta oli selle nimel endaga võidelnud. Lennart oli tänu oma lahkele olekule kõigi poolt armastatud ning Elsa tegi kõik selleks, et seda kinnitada, seega... (lk 142)
Seintel uhkeldasid pildid, mis Elsa arvates kujutasid jumalaid. Ja oli ka üks rist Jeesusega. Elsa naeratas ja pöördus Bernhardi poole: "Kas on raske otsustada, millesse uskuda?"

"Mina usun kõigesse, mis toetab headust," vastas mees ja naeratas vastu. (lk 143)

Herman paistis olevat karismaatiline tegelane. Laiad žestid andsid tunnistust tähelepanuvajadusest ja kui Isabella temaga rääkis, mõtles Sam, mis mees ta selline on. Ta jättis mulje inimesest, kes saab kõik, mida tahab, õigemini võtab kõik, mida tahab. Aga paistab, et Isabella suudab teda endast eemal hoida, mõtles Sam, kui nägi, et naine ukse poole osutas.

"Kohe, Herman! Ei, meil pole millestki rääkida," ütles Isabella vihaselt, käsi endiselt uksele suunatud. (lk 145)

Sam astus sammu lähemale. "Kas sa tead, kuidas ma piinlesin, kui teie kahe peale mõtlesin?"

Ta sirutas käed välja ja tõmbas naise oma embusse. "Ära mulle enam niiviisi tee."

Isabella köhatas ja lükkas ta endast eemale. "Niipalju kui mina tean, pole ma midagi teinud,” ütles ta. «See toimus su enda peas." (lk 146)

Sellest sai Sam aru. Tal polnud sellest midagi, et tema kõige tähtsam polnud, kui sellesse polnud kaasatud mingit teist meest. (lk 146)
Carina oli rahul, et kogu seltskond koos oli. Loomulikult oli see üks egode punt. Alustades virisevast rekvisiitorist, kelle töö eriti alavääristatud oli, kuni laiade žestidega režissöör Hermanini, keda jälle kõvasti üle hinnati. Koos moodustasid nad uskumatult head meelelahutust pakkuva kamba. (lk 148)
Mees oli teinud vea ja see oh lubatud. Carina oli piisavalt vana ja teadis, et see oli meestele omane. Kurb, valus, aga inimlik. Andrew polnud halb inimene, ta oli lihtsalt nõrk ja vajas Carina tugevust. Ja tema raha. (lk 148)
See ärritas teda tohutult, et see noor naine nii meeldiv oli. Ei olda ju sõbralikud oma partneri eelmise naise vastu, seda teadsid ju kõik. Mary oleks võinud pahuralt põrnitseda, selle asemel et Carinat sisse paluda. Midagi kahtlast oli selle ribiga, see oli täiesti selge. (lk 148)
Andrew oli alati emotsionaalne olnud ja kaks asja võisid ta täiesti endast välja viia: ta ema ja ta auto. Kõige muuga võis juhtuda mida tahes, tema meelest oli see täiesti normaalne olukord. Nagu oli tema puhul normaalne ka eelistada trilleritele romantilisi komöödiaid, teha iga nädal maniküüri ja kuningannale ta sünnipäeval austust avaldada.

Carina armastas Andrew naiselikku poolt ja talle meeldis, et mees seda rõhutas, kuigi see magamistoas oma jälje jättis. Kunagi polnud kasutatud kõvemaid võtteid või naise voodile paiskamist. Pigem näksas ta Carina kõrvanibusid ja suudles ta otsaesist. Carina vihkas seda kõrvanibude asja, aga ta oli seda tunnistanud vaid ühe korra. Andrew kokkuvarisemised ebaõnnestumiste puhul olid kestnud nii pikalt, et Carina oli lõpuks palunud tal abi otsida.

Aga see oli tähtsusetu võrreldes kõigega, mis puudutas ta ema. Jäänaist. Manipulaatorit. Kui Carina otsustaks Andrew tagasi võtta, tuleks ta emal kaduda. Kui Andrew tahtis emaga kokku saada, pidi ta seda tegema Carina seljataga. (lk 149)

"Seega, mida sa arvad?"

"Mille kohta?" Isabella pani ladus nõudepesumasinasse viimase teetassi ja pöördus Carina poole.

"Kõige kohta muidugi. Mida ma teen?"

"Mina ei tea," ütles Isabella. "Seda pead ise otsustama."

"Mida sina teeksid?"

"Sa ju tead, milline mina olen, ma tahan nii trakse kui ka püksirihma. Sina oled alati olnud palju julgem kui mina." (lk 150-151)

"Elsa, aita mind! Sa pead mind aitama!" ütles Siri ja puhkes enne kõne lõppemist nutma.

Elsal kadus viimnegi lootus. Alles minuti eest oli ta mõelnud, et Siri võib oma sarmiga olukorra lahendada, halvimal juhul meeste seltsis oma põhjatut lõbujanu ära kasutada ning kõik oma kasuks pöörata. Aga sellisena nagu nüüd polnud Elsa kunagi sõbrannat kuulnud. Vapper Siri palus nuttes abi.

Elsa tõusis püsti. Vanema naisega nii ei tehta! Elsa istub siin ja viriseb, sest keegi on Siri vangi võtnud. See on temast ääretult egoistlik. Viimased kuud oli Elsa tundnud viha sagedamini kui kunagi varem. Nüüd läheb see ehk mööda. Ta heitis pilgu oma tädilikule, taljekohalt vöötatud kleidile ja oma ebamugavatele kingadele. Miks ta niimoodi riides on? Tegelikult tahtis ta lotakaid pükse ja tuunikat, täpselt selliseid nagu Bernhardi vennanaisel, ja sinna juurde tossusid. Elsa oli veendunud, et uued riided annavad talle ka uut julgust ja oskuse kogu selle vihaga toime tulla.

"Bernhard, viige mind riidepoodi, kust ma võin leida midagi sellist," ütles ta ja osutas mehe vennanaisele.

"Praegu?"

"Praegu. See on hirmus tähtis."

Bernhard vaatas abitult Uma poole, kes naeratades püsti tõusis. "Tulge, Elsa, ma sõidutan teid. Me oleme paari tunni pärast tagasi," ütles naine teistele. (lk 154)

Riided olid uskumatult mugavad. Ainus vana asi, mis selga jäi, oli rinnahoidja. Mitte mingeid sukkpükse, nende asemel olid tal lühikesed sokid ja uued jalavarjud. Ta hallide juuste ümber keeras Bernhardi vennanaine rõõmsavärvilise salli, mis hoidis lokid ta laubalt eemal. Kui Elsa ennast peeglist nägi, arvas ta, et on tõeliselt kena. See oli täiesti võõras tunne. Kes sa õigupoolest oled, Elsa? küsis ta endalt. Mis on peidus su sees? Mis asi see on, mis kipub õitsele puhkema, enne kui sa hauakivi alla oma mehe kõrvale heidad?

Mõte mehele pani ta kehas midagi vastu kajama. Ma ei taha lamada Lennarti kõrval, mõtles ta. Taevas hoidku, ma ei taha, et mind maetakse Lennarti kõrvale.

See arusaamine oli nii valus, et ta tõmbus proovikabiinis kõverasse. Vaid paar aastat tagasi oli ta tahtnud surra, et saaks olla Lennarti kõrval. Ja nüüd? Tal oli tahtmine oksendada, aga ta sundis end selga sirgu ajama. Mitte mingit südame valutamist. Nüüd aitab! Praegu on ta hauakivist väga kaugel. (lk 154-15)

Isabella turtsatas. "Mis see on siis? Las ma tuletan sulle meelde, kes õieti kelle maha jättis."

"Pealegi kena inimese pärast," ütles Carina ja rääkis kohtumisest.

"Peaaegu liiga kena. Saad aru, mida ma mõtlen?"

"Lipitseja?"

"Just nimelt."

"Ohtlik tüüp," kinnitas Isabella. "Üks ohtlikumaid."

"Täpselt minu mõte," ütles Carina, elavnedes mõttest, et Andrew uue kallima lahkuse taga oli mingi kole plaan. "Mis sa arvad, mida ta taga ajab?" küsis ta, aga pöördus kohe Isabella poole. "Ära vasta. Ma saan ise ka aru, kui tobedalt see kõlab. Lihtsalt, kui keegi on meie vastu lahke, siis me kohe arvame, et see on kahtlane. See paraku räägib rohkem sinust ja minust kui temast." (lk 157)

Ta teadis hästi, mida oodata oli. See põlemine kestab ühe kuu ja siis kõned harvenevad. Alguses hakkavad tulema vabandused ja lõpuks tunnistatakse tõde, sest millegi muuga poleks Isabella nõus. Mees võib ju öelda, et tal polnud tõelisi tundeid ja ta polnud valmis suhteks, mida Isabella temalt ootas. Kuigi jah, Isabella ei mäletanud, et ta oleks Samilt midagi sellist palunud. Mees võib ehk ka lisada, et Isabella on kõige ilusam ja parem naine, keda ta kunagi kohanud on, ja et ta oleks õnnelik, kui ta tunded oleksid teistsugused.

Seejärel läheb mööda üks kuu ja siis annab ta taas endast teada. Kahetsusega. Ta ütleb, et ta igatseb naise järele. Et ta saab aru, et see õige on Isabella ja ei keegi muu. Aga siis võib kõik olla liiga hilja. Isabellas on miski purunenud ja mehel ei õnnestuks seda enam parandada. Isabella tunneks pidevat ebakindlust. Alati tuleks valvas olla ja jälgida mehe poolt tulevaid signaale. Ta ei taha valvas olla. Ta tahab kindlustunnet.

Seekord polnud ta valmis panustama rohkem, kui ta kaotada suudab, see on suurepärane strateegia ja sel moel ei vaja ta oma vanu kaitsemüüre, mis on muidugi hirmutav. Ta lepib sellega, mis tuleb. Kui Sam tõmbuks tagasi, ei peaks tema enam nii palju mõtlema. Ainult konstateerima, et see on möödas, võib-olla kurvastama õhtu või paar, aga siis minema edasi ja vaatama mehele tagasi kui toredale mälestusele. (lk 157-158)

[Isabella:] "Aga sa ise, mida sina kõigist oma meestest arvad?" Ta hakkas naerma ja torkas sõrmega Carina õlga. "Vähe on sinuealisi naisi, keda niiviisi taga aetakse. Kuidas see tundub?"

"Üldse mitte nii tore, kui kirjutatakse," ütles Carina nägu krimpsutades. "Kas saab võrrelda turvatunnet lõbuga?" (lk 158)

"Lahked vanemad? See viib mu mõtted kohe päeva suurimale uudisele. Minu ämm on surnud. Mingi tädi, kes kunagi oma poja vastu kena polnud," ütles Carina.

"Mina arvasin, et ta poeg oli ainus, kelle vastu ta kena oli."

"See pole ju sinust eriti kena, kui sa ei tunnusta oma poja naisevalikut või kui sa mängid kannatajat sellisel haledal moel, et see su poja elu täiega ära rikub. Kas sa tead, et Andrew'1 tuli kõik oma valikud emaga kooskõlastada? Oma emaga, mitte minuga! Esimene maja, mille me osta tahtsime, jäi ostmata, sest ema arvas, et see pole hea äri. Nagu oleks see olnud tema raha. See oli minu raha! Aga ma ei tahtnud Andrew'st üle sõita - ta loomulikult ei öelnud mulle, et see oli ta ema otsus. Sellest rääkis ta ema ise ja sa oleksid pidanud nägema ta muiet, kui ta sai kuulutada, et tema mõju oma pojale on endine, kuigi poiss on minuga abielus." Carina vangutas pead.

"Ja kas see kunagi paremaks ei läinudki?"

"Mitte kunagi! See oli alaline võimuvõitlus. Ma polnud kunagi temaga võrdväärne, ometi valis ta vastasmängijaks just minu. Andrew oli alati tema poolt ja see tegi mulle palju aastaid tohutult haiget." (lk 158-159)

Vaata ette, Samuel Duncan, hoiatas ta sisemine hääl. Vaata ette, et sa naise võrku ei lange.

Seniks laskis ta sellel olla, pealiskaudne suhe ei kujuta ju endast mingit ohtu. Pärast oma naise surma polnud ta kedagi kaotanud.

Alles nüüd mõistis ta esmakordselt asjade seoseid.

Esimesel korral oli ta olnud väga noor. Oleks olnud liiga palju nõutud, et ta oleks siis pidanud millestki aru saama. Teisel korral käis ta kolledžis. Aspenis suusatamisel juhtunud õnnetus polnud tema süü, tema polnud isegi seal, aga ta oli laenanud oma perekonna maja oma kallimale. Seega teatud määral oli ta ikkagi vastutav. Kolmas kord oligi ta armastatud naine. Alexi ema.

Naised, keda sa armastad, surevad, tuletas talle meelde ta sisemine hääl. Ara seda kunagi unusta. (lk 160)