London

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kui ka Inglismaa pealinn

London, varem ka Londinium, on linn Suurbritannias, varem Vana-Roomas.

Rose Maynard Barton, "Old Chelsea Wall" (1897)
Louise Rayner, "London, the Temple Bar"
Alice Maud Fanner, "Hyde Park" (u 1900)

ProosaRedigeeri

  • Söör John oli küll vaevu jõudnud end linnas sisse seada, aga ometi oli tal õnnestunud koguda enda ümber peaaegu kakskümmend noort inimest ja neid balliga lõbustada. Leedi Middleton ei kiitnud niisugust asja siiski heaks. Maakohas oli etteplaanitsemata tantsupidu küll igati lubatav, aga Londonis, kus hea maine oli palju tähtsam ning seda oli palju raskem saavutada, tähendas mõne tütarlapse meeleheaks korraldatud pidu liiga suurt riski — mõelda vaid, kui saab teatavaks, et leedi Middleton korraldas väikese tantsupeo kaheksale või üheksale paarile, kus mängis ainult kaks viiulit ning pakuti ainult kergeid suupisteid!
    • Jane Austen, "Mõistus ja tunded". Tallinn: Eesti Raamat 1996, lk 120


  • Peamine põhjus, miks London on Suurbritannia pealinn, seisneb selles, et roomlased tegid sellest oma Britannia provintsi pealinna - ohtlikusse paika, mis asus teisel pool tsiviliseeritud maailma ümbritsevat suurt ookeani. (lk 15)


  • [Vürst Max:] Tulin Oberammergau kaudu, sest arvasin, et seal, kui üldse kuskil, tähistatakse Meie Issanda sündi tänumeelega. Peavad nad ju igal aastal müüma ja eksportima mitusada tuhat ruutjalga sõimestseene ja krutsifikse ja pühapilte, ja isegi nemad ei tohi päriselt unustada, milleks. Šveitsis on jõulud praegu täies hoos. Pariis on en fête, hakka või uskuma, nagu oleks Kristus prantslane olnud. Ja Londonis tunnevad muidu päris mõistlikud inimesed mõnu Dickensi laadis sentimentaalsusest ning teevad Fortnumi tühjaks pirukatest ja pudingist ja paukkompvekkidest ning kõikidest teistest rahvusliku orgia toodetest."
    • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999, lk 330-331


  • Öeldakse, et London on külade kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel tasandil, ignoreerides kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. Bussis märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse keeltes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta klassivahet ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne elanikkond on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi konteksti paigutada, tema elukutset mõistatada ega tea, kas see isik räägib inglise, vene, bulgaaria, serbohorvaadi, urdu või puštu keelt. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära üheksateistkümnendas sajandis ja ka oma meelisvaldkonnas, kaheksateistkümnendas. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane metamorfoos. Vaimusilmas laotusid lahti sajandid, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: kodusõda, reformiseadus, üldine valimisõigus. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)


  • Brändistamise võimas trajektoor ilmutas end londonlastele 1997. aasta jõuluaja moraliteena. Alguses ei leidnud Regent Streeti selts piisavalt raha kustunud jõululaternate asendamiseks, mis tavaliselt olid sel ajal ikka tänavat ääristanud. Ilmus Yves Saint Laurent, kes pakkus suuremeelselt välja osalemist uute kaunistuste hankimises, kui laternatele paigutatakse ka tema logo. Kui aga laternaid üles hakati seadma, selgus, et YSL logod olid palju suuremad kui kokku lepitud. Igal sammul tuletasid 5,5-meetrised valgustatud sildid pooditõttajatele meelde, kes on nende jõulude seekordne maaletooja. Logod asendati lõpuks küll väiksematega, kuid õppetund oli antud: sponsori rollil, nagu ka reklaamil üldiselt, on omadus kasvada ja laieneda.
    • Naomi Klein, "No logo: sihikule on võetud brändihiiglased". Tõlkinud Marek Laane. Tänapäev, 2003, lk 47


  • Surrey krahvkonna põhjapiir kulgeb mööda Thamesi jõge, mille äärde jäävad iidsed kuninglikud residentsid Windsori ja Hampton Courti loss. Kui astmahaige William III kolis õukonna seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul Hampton Courti, et pääseda Londoni suitsust värskema õhu kätte, hakkasid rikkamad londonlased ehitama lossi lähedusse üles- ja allajõge villasid ja suveresidentse, et samuti pääseda pakku Londoni müra ja õhusaaste eest. (lk 534)


  • Esmalt viis laev mu Inglismaale. Kohe Londoni sadamas võttis mind vastu paks udu. Oleksin jalutanud nagu piimasupi sees, ühtegi inimest polnud näha. Või veel - silm ei seletanud omaenda jalgu. Käisin pimesi ringi ja hüüdsin kogu aeg valju häälega: "Ma olen Eestist! Kus Chamberlain on?"
Mingit vastust ma ei saanud. Tõsi, ümberringi kuuldus palju hääli, kuid need kuulusid samasugustele hädalistele nagu ma ise. Kellel oli kadunud naine, kellel mees. Paljud otsisid kuningat. Aegajalt kostis plartsatusi - siis kui udusse eksinud inimesed Thamesi kukkusid. Olin kõigest sellest nii ehmunud, et jäin seisma ja ei julgenud enam sammugi astuda.
Siis kuulsin, kuidas minust möödus kaks meest, üks küsis teiselt:
"Öelge, kuidas te ometi taipasite, et neegril on kolm kätt?"
"See on elementaarne, Watson," vastas teine. "Elementaarne." (lk 18-19)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel