Kuningas

Kuningas on tänapäeval monarhistliku korraga riikide riigipea. Nüüdisajal omavad kuningad sageli vaid esindusfunktsiooni ning sümboolset võimu. Reeglina on kuningatiitel sünnijärgne, harvemini on kuningas valitav.

Kuningas Louis XIV, kujutatuna keiser Aleksander Suurena. Tundmatu prantsuse kunstniku maal


Isegi mõttes ära sajata kuningat,
ja oma magamiskambris ära sajata rikast,
sest taeva lind viib hääle välja
ja tiivuline teatab loost!


[Polonius:] Arutada,
mu kõrge kuningas ja auväärt emand,
mis olgu majesteet ja mis on kohus,
miks päev on päev, öö - öö, ning aeg on aeg,
on päeva, ööd ning aega raisata.


Kui, väiksed vürstid, teil on mõni tüli vaid,
siis kutsub ainult juhm teist appi kuningaid.
Ei maksa iialgi toeks tuua nende piiki,
neid sisse lasta oma riiki.


  • Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe päevi, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, kuningas oli sõjajalal kardinaliga, hispaanlased aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike sõdade olid veel vargad, kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, huntide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu.


  • Siis tõstis Athos käe ja lausus, osutades kirstule: "Selles ajutises hauas puhkab nõrk ja silmapaistmatu mees, kelle valitsuse ajal oli ometi nii palju tohutu tähtsusega sündmusi. Selle kuninga üle valitses ühe teise mehe mõistus, nagu see lamp, mis selle kirstu kohal ripub ja seda valgustab. See teine oli tõeline kuningas, Raoul, too aga polnud muud kui vaid fantoom, kellele ta oma hinge sisse puhus. Ja ometi on monarhia majesteetlikkus meil nii võimas, et sellele mehele ei osutatud isegi seda au ega antud talle hauda tolle mehe jalge ees, kelle kuulsuseks ta andis kogu oma elu. See mees, Raoul, ärge unustage, tegi kuninga väikeseks, aga kuningavõimu suureks, ja Louvre'is troonivad kaks erinevat jõudu — surelik kuningas ja surematu kuningavõim. See valitsusaeg on möödas, Raoul, see oma isanda poolt nii kardetud ja nii vihatud minister on hauda läinud kiskudes kaasa kuninga, keda ta ei tahtnud üksi elama jätta, kahtlemata hirmust, et see hävitab kogu ta töö. Ja ometi tundus kardinali surm kõigile vabanemisena - nii pimedad on kaasaegsed - ja minagi tegutsesin mõnikord risti vastu selle suure mehe plaanidele, kes hoidis kogu Prantsusmaad peos ja kes selle järgi, kuidas ta oma käe avas või kokku surus, meile õhku andis või meil hinge kinni pigistas. Ja ta jättis minu ja mu sõbrad oma vihas puruks litsumata kahtlemata ainult selleks, et võiksin täna teile öelda:
"Raoul, tehke alati vahet kuninga ja kuningavõimu vahel: kuningas on ainult inimene, kuningavõimus väljendub jumala tahe. Kui kõhklete ega suuda otsustada, keda teenida, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Sest nähtamatu printsiip on kõik. Jumal on vaid tahtnud seda printsiipi käegakatsutavaks muuta ja seda seepärast ühes inimeses kehastanud."" (lk 237-238)
  • [Athos:] "Kuningad võivad olla tugevad ainult aadlile toetudes, kuid aadel on suur ainult kuningate läbi. Seepärast toetagem monarhiat, sest nii toetame iseennast." (lk 409)
  • Noor Louis oli juba riides, ainult kingi polnud tal veel jalas ja kuube seljas. Ta laskis üllatunud ilmel enda ümber toimetada ja külvas küsimustega üle Laporte'i, kes ei vastanud talle muud kui: "Sire, see on kuninganna käsk."
Voodilt oli tekk ära tõmmatud ja võis näha kuninga linu, mis olid nii peetud, et olid kohati päris auklikuks kulunud. See oli jällegi üks Mazarini ihnsuse avaldusi. (lk 517)
  • "Kas Teie Majesteet mäletab, et mõnikord, kui ta mängis Fontainebleau pargis või Versailles' lossi õues, kattus taevas pilvedega ja kõlas piksemürin?"
"Jah, muidugi."
"Ja kuigi Teie Majesteedil oli ehk suur tahtmine mängu jätkata, ütles talle see piksemürin: "Peab tuppa minema, sire.""
"Nii see on, härra, kuid mulle on ka öeldud, et piksemürinas kõlab jumala hääl."
"Sire," ütles d'Artagnan, "kuulatage hoolega käratsevat rahvahulka ja te näete, et see sarnaneb väga piksemürinaga."
Ja õhtutuul kandiski nendeni hirmsa kõmina.
See vaikis järsku.
"Näete, sire," ütles d'Artagnan, "rahvale öeldi, et te magate. Tähendab, olete ikkagi kuningas." (lk 521)
  • [Athos?:] "Ja milline karistus teie arvates kuningale määratakse?"
[D'Artagnan:] "Ma kardan väga, et surmanuhtlus. Nad on tema vastu liiga nalju patustanud, et talle armu anda. Nende ainus võimalus on ta tappa. Kas te ei ole siis kuulnud, mis ütles härra Oliver Cromwell, kui ta Pariisis käis ja talle näidati Vincennes'i kindlusvanglat, kus peeti kinni härra de Vendôme'i?"
"Mis ta siis ütles?" küsis Porthos.
"Valitsejaid võib haavata ainult kaelast."
"Olen seda kuulnud," vastas Athos.
"Ja kas te arvate, et ta nüüd, kus kuningas tal peos on, oma maksiimi ellu ei rakenda?" (lk 593)


  • [David:] Talumees kardab ikaldust, maksunõudjaid ja sõjamehi. Kaupmees kardab võistlejaid ja vargaid. Aadlimees kardab kuningat ja kuningas aadlimeest. Vaimulik kardab pattu ja põrgut. Ainult laul ja muusika panevad neid lühikeseks ajaks oma hirmu ja viletsust unustama. (lk 85)
  • Siis tuli tal jälle meelde, kuidas kuningas Saul oli oma kandlemängijat piigiga visanud, aga Issand tõukas vastu ta kätt, nii et piik ei tabanud. Või oli see ainult Issanda ingel? Niisamuti oli nüüd juhtunud temaga. Oli alati hädaohtlik mängida kõrgete isandate ees, ka siis, kui ei ihaldanud ta kuningriiki. Võis leiduda keegi teine, kes seda ihaldas — ja kes küsis sel puhul ühe lihtsa kandlemängija elust! (lk 198)


Hoidu kuningat kiitmast,
ta maksab su kiituse kinni:
kuldrõnga saad ninna
ja näkku paar ärevat vinni,
kui märkad, et sõbrad
tundes su langusest leina,
sind vahivad viltu
või kohtlevad hoovilakeina.


ÜKS KUNINGAS OLI KORD MAATA
ja krooni ei olnud tal
nii elas see kuningas väike
suure sinise taeva all

nii elas see kuningas väike
ja kurvaks sai tema meel
et teistel on maad ja kroonid
ja temal ei ole veel

läks kuningas targa juurde
kust saada krooni ja maad
tark ütles mine ja oota
ja kord nad mõlemad saad
/---/

ei saanud kuningas krooni
ja maad ei saanud ka
ta surmani troonil istus
ja troonile suri ta

sai kuningas tammekirstu
nii nagu on kuningail viis
auk murti külmanud mulda
ja sinna ta viidi siis
/---/

nii läksid päevad ja suved
ja tuuled tegid häält
ja kuningas lamas ja liha
tal kõdunes luude päält

nii liha kõdunes luudelt
ja ümbert pehkis sark
ja ühel kevadel sündis
nii nagu ütelnud tark
/---/
siis lauad vajusid kokku
ja igast urbest ja praost
maa tuli kuninga juurde
ja nõnda ta pääses sest paost
/---/
nii kuninga kroonisid viimaks
oma juurtega elupuud
ja suure leidmise õnnes
maaks sulasid tema luud

said kuninga kalmul kokku
maksalilled ja kikkapüks
ja meie teame et nõnda
on kuningas maaga üks

  • Jaan Kaplinski, "Üks kuningas oli kord maata" kogust "Tolmust ja värvidest" (1967)


Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11


  • Vahel tundus Vimesile, et kõik teavad, et Porgand on linna hüljatud trooni õige pärija. Juhtumisi ei tahtnud ta aga seda olla. Tema tahtis olla võmm ja kõik teised olid päri. Aga kuningaseisus meenutab natuke tiibklaverit - sa võid sellele katte peale panna, kuid ikka on näha, mis seal all on.
    • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak, 2006, lk 62
  • Oskap ei jaganud võimu ega vastutust. Ta võttis tütrelt kuuldu ja kasutas seda omal moel - mis oli tema õigus -, ja ta oli tõhus kuningas.
Aga vahel mõistis ta Anno sõnade ja nõu toel niisugust õigust, mida kuningatütar meeleldi pealt ei näinud. Ja siis oli tal hea meel, et isa ei nõudnud temalt suuremat seotust, sest ta oli oma loomult ikkagi südamega tüdruk ega armastanud mitte sugugi tunnet, et on kellegi kannatuste põhjuseks. (lk 108)
  • Selleks kuningamärki ju kantaksegi - et teha paremini, kui seni on tehtud. (lk 211)
  • [Anno:] "Kas kuningas olemine mitte ei tähenda kohustust ja õigust teha asju paremini, teha õigesti ja hästi? Kui vaja, uutmoodi, hoopis teistmoodi kui kunagi ammu! Aga sina kardad suure kurja sündimist nii väga, et ei julge olla hea ja valida head tegu! Leitari suremine ei ole ainus võimalus. Mehed ütlevad alati nii, nagu sina praegu, aga teine võimalus on olemas. Astuda mängust välja. Mitte nõustuda tegema otsuseid hirmu ja ohtude põhjal, vaid teha neid lähtuvalt sellest, mis on õige ja hea." (lk 217)
  • "Sa ütled, et minu isa tapaks Leitari aeglaselt ja julmalt selle eest, et mina teda armastada julgesin," sõnas ta siis. "Ja ma kardan, et sul võib selles tõesti väga õigus olla. Aga sellisel juhul - sellisel juhtumisel pean mina endalt küsima, mida minu isa sellest teguviisist võidaks? Ka talle oleks ju kasulik, et mees nagu Leitar tema Vallas sildu ehitab! Ometi ei hooliks minu isa sellest kasust, ma tean. Kui ta aga su venna surmata laseks - ja ta laseks - võidaks ta järelikult endale midagi muud. Midagi enda jaoks väärtust kandvat."
Anno köhatas kurku puhtaks, vaikselt nagu kass köögis pliidi ees. Pärast pausi kõneles ta uuesti:
"Ja ma mõtlen, ma mõtlen ... et see miski peab olema valitsemise vägi. Mida ta võidab, on väe vägevuse kinnitamine. Veriheinte vääramatuse ja jõu kujutamine tugevamana kõigest muust, isikute kaduvast väärtusest ning nende unistustest, keda pole kuningaks kroonitud." Anno tõmbas alum ise huule hammaste vahelt läbi. "Võidaks tema enda jõud, mida ta selle tapmisega - ja ilmselt julma tapmisega - näitaks. Mina olen nii võimas, et kustutan kõik vastuolud, eriti veel omaenda Perekonnas. Ja keegi teine ei võida sellest mitte midagi." Anno silmades säras külm raud.
"Aga see, isand Valdar, ei saa ju olla kuningaks olemise mõte? Võtta kõik endale? Milleks Kuuevallale selline kuningas? Ainult koormaks!" (lk 218-219)

VanasõnadRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel