Troon on istuja tähtsust rõhutav monarhistlik tool.

Moskoovia tsaari Ivan Julma jaoks elevandiluust nikerdatud (sealhulgas jumaldatud Taaveti elu kujutavate) plaatidega kaetud troon.
Troon vaarao Tutanhamoni hauast.
Eva Kowalewska, "Ebakindel troon" (2005)

Proosa

muuda
  • 92. Sest see, kes mõtleb, et piiramatu võim puhastab inimeste vere ja parandab inimloomuse alatuse, ei pea vastupidises veendumiseks tegema muud kui lugema kas selle või mõne muu ajastu ajalugu. See, kes on jultunud ja ülekohtune Ameerika metsades, ei toimiks arvatavasti kuigivõrd paremini ka troonil olles, kus õpitud tarkus ja religioon võivad aidata õigustada kõike, mida ta oma alamatele teeb, ning mõõk vaigistab kiiresti kõik need, kes söandavad tema tegudes kahelda.



  • [Dumbledore Slughorni kohta:] Talle meeldib ka kuulsate, edukate ja vägevate inimeste seltskond. Ta naudib tunnet, et ta mõjutab neid inimesi. Ta ei ole kunagi tahtnud ise troonile istuda, sest talle meeldib tagumine rida - vaata, seal on rohkem ruumi laiutada.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja Segavereline Prints", tõlkinud Krista ja Kaisa Kaer. Tallinn: Varrak, 2005, lk 66


  • "Ma istun mustal troonil varjude keskel," pomises Vinculus, "kuid nemad ei näe mind. Vihm avab mulle ukse ja ma astun sellest sisse."
    • Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, 2007, lk 235, fragment Kaarnakuninga ennustusest

Luule

muuda

Ja kui äratab
meid mõistus valjul häälel nagu Loodus ise,
kõik rahvad; ja näeb terve inimkond,
et pahed on riid, sõda, viletsus; ja et
on õnn, kooskõla, rahu - voorused;
kui inimese küpsem loomus põlgab ära
ta lapsepõlve lelud, kaotab kuninglik
pilk oma võime pimestada, selle võim
kaob vaikusesse; kõrgel hiilgav troon
jääb märkamatult seisma troonisaalis,
mis kiirelt kõduneb; siis kõik, mis võlts ja vale,
saab sama vihatuks ja tulutuks
nagu on tõde nüüd.


Küll taevaid valitseb Su vägev troon,
maa on Su pühaduse jalgejäri:
mis mina ahastuses mullast loon -
ei, sellest Sina midagi ei päri.


Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

Allikata

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel