Ainult paar aastat tagasi jälgisin Nimrudis ühel künkal seistes vana araablast, kes peotäie kivide ja linguga kaitses viljapõldu röövlindude hordide eest. Nähes, kui täpselt ta sihtis ja kui surmav ta relv oli, taipasin korraga esimest korda, et Koljatil ei olnud võidulootust. Taavet oli juba algusest peale paremal positsioonil — mees kauglaskerelvaga mehe vastu, kellel seda polnud. Mitte niivõrd väike mees suure vastu, kui ajudmusklite vastu. (lk 52)
Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164
"Mind on kutsutud mitme nimega, aga seda on teised teinud. Siiski — ristimisel pandi mulle nimi David. Sel nimel pidi olema mingi tähendus, sest ka mina olen laulnud ja kannelt mänginud. Jah, ma polegi midagi muud teinud. Nagu kuningas, kelle nime ma kannan, arvasin ka mina, et see aitab kurjade vaimude vastu. Aga nagu te isegi teate, auväärt isa, sai kuri vaim kandlemängust veel kurjemaks ja sundis Sauli piigiga viskama. Pühast Taavetist läks see piik küll mööda, aga mina ei olnud nii osav — või ei kaitsnud Jehoova mind. Piik tabas mind otse rindu. Ja sellest peale olen olnud nagu surnud — ma ei saa enam kannelt mängida. Sellepärast ei leia ma ka oma kuningat, sest ma ei saa talle kandlemänguga märku anda."
