"Kohtamiste park! See etendavat tähtsat osa peaintendandi salapärastes lugudes?"
"Seda ma ei tea. Minul pole olnud siin mingeid kohtamisi ega salapäraseid lugusid, aga mul on siin vaba voli muskleid harjutada. Ma kasutan seda ja kisun puid koos juurtega maa seest välja."
"Mis tulu te sellest saate?"
"Et käsi oleks vormis ja et linnupesi kätte saada. Minu arust on see mugavam kui puu otsa ronimine."
Ainult paar aastat tagasi jälgisin Nimrudis ühel künkal seistes vana araablast, kes peotäie kivide ja linguga kaitses viljapõldu röövlindude hordide eest. Nähes, kui täpselt ta sihtis ja kui surmav ta relv oli, taipasin korraga esimest korda, et Koljatil ei olnud võidulootust. Taavet oli juba algusest peale paremal positsioonil — mees kauglaskerelvaga mehe vastu, kellel seda polnud. Mitte niivõrd väike mees suure vastu, kui ajud musklite vastu. (lk 52)
Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 164
Lastest Miia tol korral küll ei rääkinud. Tema rääkis meestest ja sellest, et millegipärast kujutatakse meesinimest ette kui vägilast: musklid peavad olema ja nutta ei sobi. Ja sellest ka, kuidas naised neid sunnitud askeesiga solvavad.
