Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem

"Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem" on Alexandre Dumas vanema romaan, kolmas ja viimane osa d'Artagnani-lugude sarjast, järg romaanidele "Kolm musketäri" ja "Kakskümmend aastat hiljem". Romaan ilmus algselt järjejutuna aastail 1847-1850. Eesti keeles ilmus teos Henno Rajandi ja Tatjana Hallapi tõlkes kolmes köites 1959-1960.

Esimene osaRedigeeri

  • Muusikud seadsid end valmis, laekad tühjenesid, kauplused tehti tühjaks vahast, lintidest ja mõõgalehvidest; perenaised ostsid tagavaraks leiba, liha ja vürtse. Paljud kodanikud, kelle kodud olid juba varustatud nagu piiramise puhuks ja kellel enam midagi teha ei olnud, tõmbasid piduülikonnad selga ning suundusid linnavärava juurde, et esimestena kuningliku korteeži nähtavaleilmumisest teatada. Nad teadsid, et kuningas saabub alles õhtul või koguni järgmisel hommikul. Aga eks ole ootamine ju omamoodi hullus ja hullus pole ju midagi muud kui mingi ebatavaline lootus. (lk 34)
  • Alles Louis XIII valitsusaja keskpaiku asus majja keegi itaallane, nimega Cropoli, kes oli oma hariduse saanud marssal d’Ancre’i köökides. Ta asutas siin väikese kõrtsi, kus valmistati nii peenelt makarone, et neid tuldi nõudma ja sööma mitme ljöö kauguselt ümberkaudu. Maja kuulsus pärines sellest, et kuninganna Maria di Medici, keda nagu teada Generaalstaatide palees vangis peeti, oli sealt korra makarone tellinud. See oli olnud just samal päeval, kui ta tolle kuulsa akna kaudu põgenes. Lauale oli jäänud makaronitaldrik, millest oli söönud vaid kuninglik suu. (lk 34)
  • Ta töötas nagu Rafael, muutis oma maalimismaneeri ja lõi Albano kombel pigem kaks jumalannat kui kaks kuningannat. Need kuulsad daamid tol sildil tulid välja nii võluvad ja pakkusid imestunud pilgule sellist rooside ja liiliate vahelduvust — see oli Pittrino kunstimaneeri vahetuse tulemuseks —, ja nad võtsid nii anakreontilised sireenipoosid, et linna peaediil, kes toodi Cropole'i saali seda suurteost vaatama, kuulutas otsemaid, et daamid on liiga ilusad ja nende võlud liiga elavad, et sildil kõigi möödujate silma all seista. (lk 36)
  • Sel ajal, kus inimesed, keda jumal on loonud võrdseina, jagunesid tänu eelarvamustele kahte teravalt eraldatud kihti — aadlikeks ja mitteaadlikeks —, sel ajal, mööngem seda, võis meest, kelle portree me siinkohal visandasime, eksimatult kõrgest soost aadlikuks pidada. Selleks oli vaid vaja silmitseda ta käsi, mis olid pikad, peened ja nii valged, et iga lihas ja soon vähimagi liigutuse puhul naha all nähtavaks muutus, ja mille sõrmelülid vähimastki pigistusest punetama lõid. (lk 39, jutt on inglise kuningas Charles IIst, kes liigub inkognito)
  • Louis [XIV] oli sel ajal õnnistatud kõigi voorustega, millest koosneb täiuslik aadlik: tal olid säravad, ent mahedad puhtad sügavsinised silmad, kuid ka kõige osavamad füsionomistid, inimhinge parimad tundjad, kellel oleks juhust olnud kohata ta pilku — oletades, et nad oleksid olnud väärilised kuninga pilku köitma —, ka kõige osavamad füsionomistid poleks iial suutnud tungida selle leebe sügaviku põhjani. Sest kuninga silmad olid otsekui mõõtmatu sügavsinine taevas või hirmutava ja peaaegu niisama üleva Vahemere asuursete voogude sügavik, mis ilusal suvepäeval avaneb laevaparda all, — hiiglaslik peegel, milles taevas laseb meeleldi vastu helkida kord tähti, kord äikest. (lk 52)
  • "Astuge lähemale, Louise," ütles Madame.
Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.
"Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Valliere’i tütar," ütles Madame tseremoniaalselt.
Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis'l läksid kardinali ja Monsieur’ vestlusest mõned sõnad kaduma.
"Tema kasuisaks," jätkas Madame, "on härra de Saint-Remy, minu maître d’hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas."
Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame'i sõnad olid mõeldud naljatusena või tuli see tema naiivsusest, — igal juhul hävitasid need kõik selle, mis Louis’le oli neius tundunud võluvana ja poeetilisena. Madame'ile ja nüüd järelikult ka kuningale oli preili de La Valliere veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks. (lk 56-57)
  • [Charles II:] "Praegu pole Inglismaa muud kui mängupõrgu, kus igaüks heidab täringuid minu isa krooni peale. Kaks kõige kirglikumat mängijat on Lambert ja Monk. Ma tahaksin samuti osa võtta sellest mängust, mis käib minu kuningamantli peale. Sire, vajan miljonit, et üht mängijaist ära osta, et teda enda liitlaseks teha, või kahtsada prantsuse aadlikku, et neid mõlemaid välja kihutada minu White Halli paleest, nagu Jeesus kaubitsejad templist välja kihutas."
"Niisiis," vastas Louis XIV, "te palute minult..."
"Abi. Seda, mida üksteisele pole kohustatud osutama mitte üksnes kuningad, vaid ka lihtsad kristlased. Teie abi, sire, olgu siis raha või meeste näol; teie abi, sire, ja kuu aja pärast, olgu siis Lambertit Monki vastu või Monki Lamberti vastu kihutades, võidan tagasi oma isa päranduse, ilma et see mu kodumaale ühtki gini või ühtki tilka verd maksma läheks. Minu alamad on purjus revolutsioonist, protektoraadist ja vabariigist, ega soovigi muud kui tuigerdada magama kuningavõimu tiiva alla. Aidake mind, sire, ja ma võlgnen Teie Majesteedile rohkem kui oma isale. Vaene isa! Kui kallilt pidi ta maksma meie soo laostamise eest. Te näete, sire, kui õnnetu ja meeleheitel ma olen, sest süüdistan juba oma isa." (lk 69-70)
  • "Sire," sõnas Louis ootamatult, tõstes pilgu, "te ütlesite, et teil on vaja kas üks miljon või kakssada aadlikku?"
"Sire, ühest miljonist piisab mulle."
"Seda on üsna vähe."
"Kui seda aga pakkuda üheleainsale mehele, on seda üsna palju. Veendumusi on tihti ostetud veel palju odavamini. Mul on tegemist vaid müüdavate hingedega." (lk 71)
"Jah, ja sellel lepingul seisab härra Cromwelli allkiri minu omast kõrgemal."
"Miks te siis kirjutasite nii madalale, sire? Härra Cromwell leidis sobiva koha ja võttis selle. See on just tema moodi. Niisiis, ma tulen tagasi härra Cromwelli juurde. Teil on temaga leping, see tähendab, teil on leping Inglismaaga, sest allakirjutamise ajal kehastas Inglismaad härra Cromwell." (lk 82)
  • Eile õhtul näiteks avasin Prantsuse kuninga ukse Inglise kuningale, kelle isa ma peaaegu oleksin päästnud surmast, kui mitte jumal ise poleks astunud minu vastu, — jumal, kes innustas oma äravalitut, Cromwelli. Ma avasin ukse, avasin venna lossi ukse vennale, ja, sire, see rõhub mu südant! — ma pidin nägema, kuidas tolle kuninga minister kihutas selle pagendatu minema ja alandas oma isandat, määrates viletsusele teise kuninga, kes on ometi temaga võrdne. Ja lõpuks nägin ma oma valitsejat, kes on noor, kaunis, vapper, kelle südames on julgus ja kelle silmis on välk, ma nägin teda värisevat preestri ees, kes naerab tema üle oma alkoovieesriiete taga, kus ta voodis lamades seedib Prantsusmaa kulda, mille ta peidab oma salajastesse peidupaikadesse. Jah, ma mõistan teie pilku, sire. Ma olen meeletuseni julge. Aga mida peaksin ma siis tegema? Olen vana, ja iga teist, kes minu kuuldes lausuks sõnu, mis ma praegu teile ütlen, sunniksin ma neid tagasi võtma. Ja lõpuks nõudsite te ju ise, et ma teie ees oma südame avaksin, sire, ja ma kallan Teie Majesteedi jalge ette kogu selle sapi, mis ma kolmekümne aasta jooksul olen kogunud, nagu ma valaksin oma veregi, kui Teie Majesteet minult seda nõuaks." (lk 106-107)
  • Püsti karanud, pillas Bazin lisaks maha veel aabitsa ja joonlaua, mida ta käes hoidis.
"Teie!" ohkis ta, "teie, härra d'Artagnan!"
"Jah. mina. Kus on Aramis... oh, ei... härra ševaljee d'Herblay... ei, ma eksin jälle... härra peavikaar?"
"Oh, härra," vastas Bazin väärikalt, "monsenjöör ei viibi praegu oma piiskopkonnas."
"Kuidas?" imestas d'Artagnan.
Bazin kordas oma sõnu.
"Mis, kas Aramisel on siis piiskopkond?"
"Jah, härra. Miks mitte?"
"Ta on siis piiskop?"
"Aga kust teie siis tulete," ütles Bazin üsna aupakkumatult, "et te seda ei tea?"
"Armas Bazin, meie, paganad ja mõõgamehed, teame küll, et see või teine on saanud koloneliks või väliadjutandiks või Prantsusmaa marssaliks; aga kas keegi peaks olema saanud piiskopiks, peapiiskopiks või paavstiks... kurat mind võtaks!... see uudis jõuab meie kõrvu alles siis, kui kolmveerand maailma on sellest juba kasu saanud."
"Tasa, tasa!" ütles Bazin silmi pärani ajades. "Ärge rikkuge mu lapsi, kellele ma püüan edasi anda ainult kõrgeid põhimõtteid." (lk 128-129)
  • "Lase mulle laud katta, Bazin," sõnas ta.
"Otsekohe, härra."
"Kanapoeg, puljongit ja pudel veini."
"Täna on paastupäev," vastas Bazin.
"Mul on vabastuskiri," vastas d'Artagnan.
Bazin silmitses teda kahtlustavalt.
"Kelleks sa mind pead, papa prussakas?" vihastas musketär. "Kui sina, kes sa oled vaid teener, loodad saada ajutist ordinatsiooni, et oma musti tegusid teha, miks siis mina, kes ma olen sinu piiskopi sõber, ei peaks saama vabastuskirja, mis lubab mul süüa, nagu mu kõht seda nõuab? Bazin, ole minu vastu viisakas, või jumala eest! ma kaeban kuningale ja sinust ei saa iial preestrit. Sa tead ju, et piiskoppide nimetamisel on kuningal sõnaõigus. Jäme ots on minu käes."
Bazin naeratas silmakirjalikult.
"Noh, meil on jälle härra peaintendant," sõnas ta.
"Sa vilistad siis kuninga peale!"
Bazin ei vastanud, aga ta naeratus oli üsna väljendusrikas. (lk 130-131)
  • Bazin juhtis ta ühte kaunis kehva tuppa, kus ta leidis üsna viletsa voodi. Ent d'Artagnan ei olnud nõudlik. Talle öeldi, et Aramis on oma isiklike ruumide võtmed kaasa võtnud, ja kuna ta teadis, et Aramis on korda armastav inimene, kelle korteris leidub alati palju asju, mida peremees varjata tahab, siis ei hämmastanud see teda põrmugi.
Niisiis, kuigi voodi oli suhteliselt veel kõvem kui kanapoeg, leppis ta sellega niisama vapralt, ja kuna tal oli niisama hea uni kui isugi, ei kulutanud ta une ootamisega rohkem aega kui oli seda ohverdanud prae viimasele kondikesele. (lk 132)
  • Ja üsna mõtlikuna heitis ta uuesti voodisse, küsides endalt, kuidas oli küll võimalik, et Aramis osutus alati kuningriigi kõige võimsama mehe kaitsealuseks.
"Kas tuleb see sellest, et tal on rohkem õnne kui minul, või olen mina rumalam kui tema. Ah, tühi kõik!"
Selle kokkuvõtva sõnaga lõpetas nüüd targaks saanud d'Artagnan iga mõttekäigu ja arutluse. Kunagi minevikus ütles ta alati: "Surm ja põrgu!", mis kõlas nagu kannuselöök, kuid nüüd oli ta vanaks jäänud ja pomises filosoofiliselt:
"Tühi kõik!", mis kõigile ta kirgedele piduriks oli saanud. (lk 133)
  • ... ta lahkus Pierrefonds'ist, nagu ta oli lahkunud Melunist ja nagu ta oli lahkunud krahv de La Fère'i lossist. Seejuures valdas teda nukrus, mida võib vist nimetada kõige mustemaks meeleoluks, mis teda iial oli vaevanud. Pea norus, silmis tardunud pilk, istus ta sadulas, jalad hobuse külgedel lõdvalt rippu, ja rääkis endamisi, vajudes ebamäärasesse unelusse, kus teinekord võidakse olla kõige kõrgemal määral ilukõneline:
"Ei sõpru, ei tulevikku, ei midagi. Mu jõud on murtud, nagu meie möödunud sõpruse fašiin. Oh, juba läheneb külm, halastamatu vanadus. Ta mässib oma musta surnuloori kõik, mis kunagi hiilgas, mis mu nooruses õieehtes oli, heidab selle kalli koorma õlale ja kannab koos kõige muuga surma põhjatusse kuristikku."
Värin läbis gaskoonlase südant, mis ometi oli kõigis eluraskustes vapraks ja tugevaks jäänud, ja mõneks hetkeks näisid pilved talle mustadena ning maapind libedana ja savisena, nagu kalmistul.
"Kuhu ma lähen?..." küsis ta endalt, "mis ma peale hakkan?... üksi... ihuüksi, perekonnata, sõpradeta... Ah, tühi kõik!" hüüdis ta järsku. (lk 141)
  • [Planchet:] "Kohe seletan. Oli tegemist ühe laenuga... võlgnik andis mulle tagatiseks toorsuhkrut, tingimusega, et võin selle maha müüa, kui võlga kindlaksmääratud ajaks ei tasuta. Laenasin talle tuhat liivrit. Tema ei maksnud, mina müüsin suhkru tuhande kolmesaja eest edasi. Tema sai sellest teada ja nõudis sada eküüd endale. Selge, mina keeldusin... ja ütlesin talle, et ma ei võinud ju seda müüa üheksasaja eest. Tema väitis, et olen liigkasuvõtja. Palusin seda korrata linnavalli taga. Mees on endine kaardiväelane, ta tuli. Torkasin teie mõõga tal vasakust kintsust läbi."
"Tuhat ja tuline! Kui kõrget protsenti sa võtad?"
"Kui võtaksin vähem kui kolmteist, rööviksin iseennast," vastas Planchet. "Selline on juba kord mu iseloom."
"Ära võta rohkem kui kaksteist," manitses d'Artagnan, "ja mis üle selle, seda nimeta kurtaažiks ja preemiaks." (lk 144)
"Ei."
"Ahaa! Välismaal?"
"Inglismaal."
"Õige, see on suurte võimaluste maa," sõnas Planchet. "Tunnen seda maad hästi... Kui tohin uudishimulik olla, härra... mis laadi ettevõte see on?"
"See on restaureerimisettevõte, Planchet."
"Mingi monumendi?"
"Jah, monumendi... me restaureerime White Halli." (lk 145)
  • [Planchet:] Nüüd, kus mul on härra luba, ütlen talle kõigepealt, et seal on esiteks parlament."
"Ja lisaks sellele?"
"Sõjavägi."
"Hüva. Kas näed veel mõnd takistust?"
"Ja lõpuks rahvas."
"On see kõik?"
"Rahvas, kes kiitis heaks kadunud kuninga, praeguse kuninga isa kukutamise ja hukkamise ja kes ei taha oma teguviisi valeks tunnistada."
"Sõber Planchet," sõnas d'Artagnan, "sa arutled nagu tainapea. Rahvas... rahvas on tüdinenud neist härradest, kes kannavad labaseid nimesid ja talle muudkui psalme laulavad. Laul lauluks, armas Planchet, aga ma olen tähele pannud, et rahvad armastavad laulda rohkem lorilaule kui vaimulikke viise. Meenuta Fronde'i, mida sel ajal lauldi? Oh, need olid ilusad ajad!" (lk 149)
  • [D'Artagnan:] "Juba muistsest ajast on meil häid eeskujusid selle kohta, kuidas taibukate manöövritega ja taganemisega hoiduti vaenlasest kõrvale, selle asemel et talle vastu astuda. Sina peaksid ju seda teadma, Planchet. Juhtisid sa ju pariislasi tol päeval, kus nad oleksid pidanud musketäridega võitlema, ja sa arvestasid kõik manöövrid ja vastumanöövrid nii hästi välja, et ei lahkunud korrakski Place-Royale'ilt." (lk 150)
  • "Kas mäletad Cromwelli, Planchet?"
"Olen temast palju kuulnud, härra."
"Ta oli sitke sõjamees."
"Ja hirmus õgard."
"Kuidas nii?"
"Aga muidugi, ta neelas korraga alla terve Inglismaa."
"Noh, Planchet, ja kui päev pärast seda, kus ta Inglismaa alla neelas, oleks keegi neelanud härra Cromwelli?"
"Oh härra, see on ju üks matemaatika esimesi aktsioome, et sisaldav peab olema suurem kui sisaldatav.»
"Tore!... Selles meie ettevõte just seisabki, Planchet."
"Aga härra Cromwell on surnud ja tema sisaldajaks on haud."
"Armas Planchet, ma näen rõõmuga, et sinust on saanud mitte üksnes matemaatik, vaid ka filosoof."
"Härra, minu äris kulub palju täistrükitud paberit, see arendab mind." (lk 150-151)
  • D'Artagnan mõtles kogu öö nii hoolega, et järgmiseks hommikuks oli tal plaan küps.
"Käes!" ütles ta endamisi, tõusis voodis istuli, toetas küünarnuki põlvele ja lõua käele. "Käes! Ma otsin välja nelikümmend kindlat ja tugevat meest, kes võivad olla küll pisut kompromiteeritud, aga on distsipliiniga harjunud. Luban neile viissada liivrit kuus, kui tagasi tulevad, ja mitte midagi, kui nad tagasi ei tule, või pool nende osast kaaslastele. Mis puutub toidumoona ja majutamisse, siis on see juba inglaste asi, kellel on ju karjamaal härgi, tünnides soolarasva, kanalais kanu ja aitades vilja. Selle väeüksusega lähen esitlen end kindral Monkile. Ta võtab mu oma teenistusse. Võidan ta usalduse ja reedan ta niipea kui võimalik."
Kuid siinkohal d'Artagnan peatus ja raputas pead.
"Ei," jätkas ta, "ma ei julgeks sellest Athosele rääkida, järelikult on see vahend ebaaus. Tuleb tingimata kasutada jõudu ilma igasuguse sõnamurdmiseta." (lk 157)
  • Ta [d'Artagnan] kuulis, et Inglise kuningas oli tagasi jõudnud oma liitlase, Nassau Wilhelm II, Hollandi stathouderi juurde. Ta kuulis veel, et Louis XIV keeldumine oli pisut jahutanud protektsiooni, mida see kuningale senini oli võimaldanud, ja et ta oli sunnitud asuma väikesse majja Scheveningeni külas luidete vahel mere kaldal, ühe ljöö kaugusel Haagist.
Seal otsis õnnetu maapagulane kuuldavasti lohutust, silmitsedes oma soole iseloomuliku nukrameelsusega ääretut Põhjamerd, mis teda ta Inglismaast lahutas, nagu seda oli kunagi teinud Maria Stuart Prantsusmaal. Seal, ilusa Scheveningeni metsa puude vahel, peenel mereliival, kus kasvas kullakarvaline liivakanarbik, — kidunes Charles II nagu need taimedki, aga veel õnnetumana, sest tema elas mõtte-elu, ta lootis ja samas jälle heitis meelt. (lk 169-170)
  • Sel ajal kui kuningad ja muud inimesed õhinal tegelesid Inglismaaga, mis valitses end üsna iseseisvalt — ja tema kiituseks peab ütlema, et nii viletsat valitsust pole seal iialgi ei enne ega pärast olnud —, sel ajal oli seal mees, kellel oli peatunud jumala pilk ja keda oli puudutanud tema sõrm. Sellele mehele, kes maailma silma all tegi oma salapärast ja julget tööd, oli määratud oma nime hiilgavate tähtedega ajalooraamatusse kirjutada. Ta sammus oma eesmärgi poole, aga keegi ei teadnud, kuhu ta õieti tahtis jõuda, kuigi mitte ainult Inglismaa, vaid ka Prantsusmaa ja kogu Euroopa jälgisid, kuidas ta kindlal sammul ja pea püsti edasi tõttas. (lk 170)
  • Kaks armeed märkasid teineteist Newcastle'i kohal. Lambert jõudis esimesena kohale ja jäi linna laagrisse. Alati ettevaatlik Monk jäi sinna, kus ta oli, ja paigutas oma peakorteri Coldstreami Tweedi äärde. /---/
Monki mõtted aga olid arvatavasti samuti väga nukrad, sest ajalugu jutustab — ja see vooruslik daam ei valeta iialgi —, et Coldstreami saabumise päeval otsis ta terves linnas asjatult ühtainust lammast.
Kui Monk oleks juhatanud Inglise armeed, oleks sellest piisanud, et tervet sõjaväge deserteerima panna. Aga šotlased on hoopis teisest materjalist kui inglased, kellele liha on saanud hädaliseks vajaduseks. Šotlased on vaene ja karske tõug, kes elab kahe kivi vahel peeneks jahvatatud odrast, mida segatakse kaevuveega ja küpsetatakse siis kuumaks aetud koldekivil.
Kui odranorm oli välja jagatud, ei tundnud šotlased niisiis enam muret selle üle, kas Coldstreamis leidub liha või mitte.
Monkil, kes polnud odrakäkkidega harjunud, oli nälg, ja tema staap, kes kannatas vähemalt niisama kibedat nälga kui kindral, vaatas murega ringi, murdes pead, mida küll õhtusöögiks valmistada. (lk 172-173)
  • [Monk Athosele:] Nüüd aga räägite te õilsast üritusest. Mida te selle õilsa ürituse all mõtlete? Meie siin Inglismaal kaitseme praegusel ajal viit või kuut põhimõtet, see aga ei takista kedagi pidamast enda oma mitte üksnes õilsaks, vaid kõige õilsamaks. (lk 196)
  • [D'Artagnan Charles II-le] "Ma tean, kuidas rääkida õnnetute kuningatega. Muide, kui nad õnnetud on, ainult siis nad minuga räägivadki. Kui neil õnne on, ei vaatagi nad mind enam. Seeparast tunnen ma Teie Majesteedi vastu mitte ainult kõige sügavamat aukartust, vaid olen temale ka täiesti ustav. Ja uskuge mind, sire, minu juures tähendab see juba midagi. Kuuldes, kuidas Teie Majesteet oma saatuse üle kaebas, leidsin ma, et olete õilis, suuremeelne ja oskate oma õnnetust hästi taluda."
"Tõepoolest," ütles Charles hämmastunult, "ma ei tea, mida eelistada, kas teie vaba kõneviisi või teie aupaklikkust." (lk 216)
  • "Küll on kuningal ikka ilus amet," ütles too mees [d'Artagnan], kes oli vaatepildist nii kaasa kistud, et jäi keset teed seisma ja laskis korteežil mööduda. "Siin on valitseja, kes on sõna otseses mõttes kaetud kulla ja teemantidega nagu Saalomon ja üle külvatud lilledega nagu kevadine niit. Varsti ammutab ta kahe käega tohutust kirstust kuldmünte, mida talle sinna koorma või paar kokku on kandnud ta alamad, kes talle täna nii truud on, kes aga kunagi nii truudusetud olid. Ta maetakse lillede alla, aga kui ta oleks tulnud kaks kuud tagasi, oleks ta vastu võetud niisama paljude kuulidega kui täna lilledega. Siiski on midagi väärt sündida kuningana, kuigi see ei meeldi matsidele, kellel oma kinnitust mööda pole sellest midagi, et nad matsidena on sündinud." (lk 236-237)
  • "Arutame seda asja, d'Artagnan. Säästke mind. Kui palju ma teile võlgnen?"
D'Artagnan oli võlutud pöördest, mille asjadekäik oli võtnud, kuid ta valitses end suurepäraselt.
"Sire, Teie Majesteedil pole põhjust erutuda. Tookord, kui mul oli õnn röövida Tema Heldus, oli härra Monk ainult kindral. Järelikult võin ma nõuda lunaraha ainult kindrali eest. Andku kindral mulle oma mõõk ja ma loen endale tasutuks, sest maailmas pole midagi muud, mis vääriks kindralit ennast, kui ainult tema mõõk."
"Odds-fish! nagu ütles minu isa!" hüüdis Charles II. "See on alles galantne ettepanek ja galantne mees, eks ole, hertsog!"
"Oma au juures," vastas hertsog, "jah, sire."
Ja ta tõmbas oma mõõga.
"Härra," ütles ta d'Artagnanile. "Siin on see, mida nõuate. Paljudel on olnud paremaid relvi. Aga nii tagasihoidlik kui minu oma ka on, ma ei ole teda iial kellelegi loovutanud."
Uhkusega võttis d'Artagnan vastu mõõga, mille abil oli troonile tõusnud üks kuningas.
"Ohoo!" hüüdis Charles II. "Kas tõesti? Mõõk, mis mulle mu trooni tagasi on andnud, peaks minu kuningriigist välja minema ega kuuluks minu kroonivaranduste hulka! Ei, oma hinge juures, seda ei sünni! Kapten d'Artagnan, ma annan selle mõõga eest kakssada tuhat liivrit. Kui seda on liiga vähe, öelge mulle."
"Seda on liiga vähe, sire," vastas d'Artagnan jäljendamatu tõsidusega, "ja pealegi ei taha ma seda müüa. Kuid Teie Majesteet soovib seda. See on käsk. Kuulan sõna. Ent lugupidamine, mida ma võlgnen suurele sõjamehele, keda ma praegu kuulan, sunnib mind oma võidu panti hindama kolmandiku võrra kõrgemalt." (lk 253)
  • [D'Artagnan ja Athos:] "Armas sõber, lõbud, millega ei olda harjunud, on suuremaks koormaks kui harjumuseks saanud mured. Palun andke mulle nõu. Võin teilt seda küsida, kuna teil on ju alati olnud raha: kui inimesel on raha, mis ta sellega siis teeb?"
"See sõltub asjaoludest."
"Kuidas te käisite ümber omaenda rahadega, nii et need teid ei ihnuriks ega pillajaks ei teinud, sest ihnsus kuivatab südant ja pillamine uputab selle, eks ole?" (lk 257)
  • Leitnant oli kogu oma elu jooksul näidanud, et ta tunneb suurt kunsti valida endale vaenlasi, ja kui nende hulgas leiduski halastamatuid ja võitmatuid, siis sellepärast, et ta mitte mingisugusel ettekäändel ei olnud saanud teisiti talitada. Aga elu muudab tihti meie vaatevinklit. See on nagu võlulatern, mis igal aastal laseb inimsilmal kõike näha hoopis uues valguses. Sellest tulebki, et see, mis veel eelmise aasta viimasel päeval paistis valgena, on järgmisel päeval must, kuigi vahepeal on möödunud üksainus öö. (lk 270)
  • "Selge on, et mul tuleb tingimata härra Monkiga ära leppida ja saavutada vastuvaidlematu tõend, et minevik teda enam põrmugi ei häiri. Kui ta peaks selles suhtes ilmutama tusasust ja tagasihoidlikkust — mille eest teda jumal karistagu —, siis lasen Athosel raha ära viia ja jään ise parajasti nii kauaks Inglismaale kui on vaja jälgede segamiseks. Kuna mul on terav pilk ja kerge jalg, siis panen tähele esimest vaenu märki, lasen jalga ja peidan end selle lord Buckinghami juures, kes näib põhiliselt oleval üsna tubli poiss ja kellele ma tasuks külalislahkuse eest jutustan kogu selle teemantideloo, mis ei või enam kompromiteerida kedagi muud kui üht vana kuningannat, kellele sellest kahju ei või tulla, kui teda peetakse nii toreda isanda nagu Buckinghami kunagiseks armukeseks, kuna ta praegu pole enam rohkem, kui selle haisva kitsipunga härra Mazarini naine." (lk 271)
  • "Noh, jumalaga siis, mu armsaim ja parim sõber."
"Pigemini küll nägemiseni, sest ma ei saa siiamaani aru, miks te ometi ei asu elama minu juurde Blois'sse. Te olete ju nüüd vaba, te olete ju nüüd rikas. Kui sooviksite, ostaksin teile ilusa mõisa Chiverny või Bracieux' ümbruses. Siis oleksid teil maailma kõige ilusamad metsad, mis puutuvad kokku Chambord'i laantega. Ja lisaks suurepärased rabad. Teie, kes te armastate jahti, armas sõber, ja kes te tahes-tahtmata olete poeet, leiate seal faasaneid, rookanu ja rägaparte, kõnelemata päikeseloojanguist ja paadisõitudest, mis Nimrodis ja Apollos endas kadedust võiksid äratada. Kuni ostuni elaksite La Fère'is ja me käiksime viinamägedel harakaid laskmas, nagu tegi kuningas Louis XIII. See on meiesugustele vanakestele sobiv mõistlik meelelahutus."
D'Artagnan haaras Athose käed.
"Armas krahv, ma ei ütle teile ei ega jaa. Lubage, et ma jään mõneks ajaks Pariisi. See on mulle hädavajalik kõigi minu asjade korraldamiseks ja selleks, et vähehaaval harjuda rõhuva ja meelitava mõttega, mis mind painab ja pimestab. Ma olen rikas, ja ma tunnen ennast. Senikaua kuni rikkus ei ole mulle harjumuseks saanud, olen ma väljakannatamatu tüüp. Ma pole aga siiski veel nii rumal, et näitaksin oma vaimupimedust sellisele sõbrale nagu teie, Athos. Ülikond on ilus, ülikond on rikkalikult kullaga tikitud, aga ta on uus ja hõõrub mind õmblustest." (lk 285)
  • Planchet tormas trepist alla, nagu oleks kurat teda näkist hammustanud. Hetke pärast tulid sellid koorma all küüru vajudes trepist üles.
D'Artagnan saatis nad oma katusekambritesse, sulges hoolikalt ukse ja ütles Planchet'le, kes oli nüüd omakorda aru kaotamas:
"Ja nüüd jagame."
Ta laotas maha suure vaiba ning tühjendas sellele esimese koti. Niisamuti tegi Planchet teisega. Siis lõikas d'Artagnan üleni värisedes noaga lõhki kolmanda. Kuuldes kuldraha heledal kõlinat, nähes hiilgavaid eküüsid, mis sädeledes kotist välja voolasid nagu kalad mõrrast, tundes end poolest säärest saadik vajuvat kuldsete või hõbedaste müntide voogu, haaras Planchet'd pööritus. Ta hakkas ühel kohal tiirlema nagu piksest rabatud ja langes raskelt maha rahakuhjale, mille ta kirjeldamatu klirinaga laiali paiskas. Rõõmust lämmatatud Planchet kaotas teadvuse. D'Artagnan heitis talle näkku klaasi valget veini, mis ta otsekohe jälle ellu äratas.
"Ah mu jumal, ah mu jumal, ah mu jumal!" kordas Planchet, kuivatades oma vurre ja habet.
Tol ajal nagu tänapäevalgi, kandsid koloniaalkaupmehed ratsaväelase vurre ja sõjasulase habet. Ainult rahakümblused, mis juba tolgi ajal väga haruldased olid, on tänapäeval peaaegu tundmatuks muutunud. (lk 289)
  • [Mazarin:] "Ikka endine peru toriseja, härra... härra... Kuidas teie nimi nüüd oligi? Oodake... nagu mingi jõe nimi... Potamos... ei, saare nimi... Naxos... ei, per love, mäe nimi... Athos! Käes! Olen väga rõõmus, et teid jälle näen ja et me pole enam Rueil's, kus te oma neetud kaaslastega sundisite mind lunaraha maksma... Fronde! Ikka veel Fronde! Äraneetud Fronde! Oh, milline pärm! Ah, härra, kuidas küll teie antipaatiad elavad kauem kui minu omad? Ja kui kellelgi põhjust oli nuriseda, siis usun ma, et igatahes mitte teil, kes te kõigest sellest mitte ainult et puhtalt välja tulite, vaid ka Püha Vaimu ordeni paela kaela saite." (lk 297)
  • Mida kauem kinkeakti tagasisaatmine viibis, seda rohkem kaldus Mazarin arvama, et nelikümmend miljonit on kindlasti väärt, et nende pärast millegagi riskida, ja eriti veel nii hüpoteetilise asjaga nagu hing.
Kui kardinal ja peaminister oli Mazarin peaaegu ateist ja täielik materialist. (lk 337)
  • "Tahan anda teile nõu," jätkas Mazarin, "jah, väärtuslikumat nõu kui need nelikümmend miljonit."
"Härra kardinal," katkestas teda Louis XIV.
"Sire, kuulake minu nõuannet."
"Ma kuulan."
"Tulge lähemale, sire, sest ma jään üha nõrgemaks... Veel lähemale, sire, veel lähemale."
Kuningas kummardus surija voodi kohale.
"Sire," ütles Mazarin nii vaikselt, et ta sõnade kaja kostis nagu haua põhjast kuninga tähelepanelikkudesse kõrvadesse, "sire, ärge võtke endale iialgi peaministrit."
Louis ajas end üllatunult sirgu. See nõuanne oli pihtimus. See Mazarini siiras ülestunnistus oli aga ka tõeline aare. Kardinali pärand noorele kuningale koosnes vaid kuuest sõnast. Äga nagu Mazarin ütles, olid need kuus sõna neljakümmend miljonit väärt. (lk 344)
  • [D'Artagnan Raoulile] "Athos on Charles II-ga sõbralikus vahekorras. Mine sinna teenima ja löö käega neile näljarottidest maksukogujaile, kes varastavad ühteviisi osavalt nii prantsuse kätega kui itaalia näppudega, löö käega sellele viripillist kuningale, kellest saab uus François II. Kas tunned ajalugu, Raoul?"
"Jah, härra ševaljee."
"Sa tead siis, et François II-l valutasid alati kõrvad?"
"Ei, seda ma ei teadnud."
"Et Charles IV-l valutas alati pea?"
"Või nii?"
"Ja et Henri III-l valutas ilmlõpmata kõht." (lk 369)
  • [Raoul ja d'Artagnan:] "Pööning toob sisse viissada liivrit. Kuid see pole ju elamiskõlblik."
"Ega seal elatagi. Aga nagu sa näed, on pööningul kaks akent väljaku poole."
"Jah, härra."
"Noh, iga kord, kui kedagi rattale tõmmatakse, puuakse, tükkideks kistakse või põletatakse, üüritakse need aknad kuni kahekümne pistooli eest välja."
"Oh!" hüüatas Raoul õudusega.
"See on jälestusväärne, eks ole?" sõnas d'Artagnan.
"Oh!" kordas Raoul.
"See on jälestusväärne, aga nii see kord on... Nood Pariisi logelejad on mõnikord päris inimsööjad. Ma ei mõista, kuidas ristiinimesed võivad sellise asjaga äri teha."
"Tõepoolest!"
"Kui mina elaksin siin majas," jätkas d'Artagnan, "siis·topiksin hukkamiste päeval isegi lukuaugud kinni. Aga ma ei ela siin." (lk 371)
  • [D'Artagnan:] "Ma näen, et sa oled veel naiivsem kui arvasin. Kas sa tõesti kujutled, et ma lähen lihtsalt Louvre'isse ja annan end selle väikese kroonitud hundikutsika käsutusse?"
"Hundikutsikas! Kuningas? Härra ševaljee, te olete aru kaotanud!"
"Otse vastupidi, mu mõistus pole iialgi olnud selgem. Sa ei tea siis, mis see Louis Õiglase vääriline poeg minuga mõtleb teha?... Surm ja põrgu, see on ju poliitika... Ei muud midagi kui mind lihtsalt Bastille'sse pista."
"Mispärast?" hüüdis Raoul, kohkunud sellest, mis ta kuulis.
"Selle pärast, mis ma talle ühel teatud päeval Blois's ütlesin... Olin üsna äge. Ta pidas seda meeles."
"Ja mis te talle ütlesite?"
"Et ta on kitsipung, argpüks ja loll."
"Jumal hoidku!..." hämmeldus Raoul. "On see võimalik, et teie suust tulid sellised sõnad?"
"Ma ei anna oma sõnade vormi võib-olla mitte päris täht-tähelt edasi, aga mõtte igatahes küll."
"Kuid kuningas oleks teid ju otsekohe vahistada lasknud."
"Kelle abil? Mina ise olin ju musketäride komandör. Oleksin ise pidanud endale käsu andma vanglasse minna. Ja ma ei oleks iialgi oma sõna kuulanud, oleksin endale vastu hakanud..." (lk 375)
  • Niisiis oli Saint-Antoine'i eeslinn ja tänav rahvast tungil täis, sest tähtsate hukkamiste päevil jaguneb Pariisi elanikkond kahte liiki: ühed, kes tahavad näha hukkamõistetute möödumist — need on tagasihoidlikud ja õrnasüdamelised ning tunnevad äsja vastu filosoofilist huvi —, ja teised, kes tahavad näha hukkamõistetute surma —, need on sellised, kelle südamed janunevad vapustavaid elamusi. (lk 435)
  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)
  • "Palju teil saada on, härra?"
"Umbes viis tuhat liivrit, monsenjöör."
"Saamata jäänud palga arvel?"
"Veerandaasta eest."
"Ühe veerandaasta eest viis tuhat liivrit!" hüüdis Fouquet, heites musketärile terava pilgu. "Tähendab, kuningas maksab teile siis kakskümmend tuhat liivrit aastas."
"Jah, monsenjöör. Kakskümmend tuhat liivrit. Kas leiate, et seda on liiga palju?"
"Mina!" hüüdis Fouquet ja naeratas kibedalt. "Kui ma tunneksin inimesi, kui ma poleks mitte kergemeelne, järjekindlusetu ja edev, vaid ettevaatlik ja kaalukas, ühesõnaga, kui ma oleksin osanud, nagu mõned teised inimesed, õigesti korraldada oma elu, siis ei saaks te mitte kakskümmend tuhat liivrit aastas, vaid sada tuhat ja te poleks mitte kuninga, vaid minu mees."
D’Artagnan punastas kergelt.
Kiituses, meelitaja hääles ja tema armastusväärses kõneviisis peitub nii magus mürk, et tugevaimagi iseloomuga inimene sellest mõnikord joobub. (lk 456-457)
  • Madala hingelaadiga inimestel on sünnipärane meelitamisvaist, see on neil peenelt välja arenenud, nagu metsloomal kuulmine või haistmine. (lk 458)
  • D'Artagnan lõi endale tasku pihta ja naeris, näidates Colbert'ile kolmekümmend kahte hammast, mis olid niisama valged kui kahekümne viie aastasel noormehel, ja mis näisid omakeeli ütlevat: "Serveerige meile kolmkümmend kaks väikest Colberti ja me pistame need meelsasti kinni."
Madu on niisama vapper kui lõvi, kanakull niisama vapper kui kotkas; selle vastu ei saa vaielda. Pole ainustki looma (isegi nende hulgas, keda üldiselt argpüksideks peetakse), kes ei ilmutaks vaprust, kui asi puutub enesekaitsesse. D'Artagnani kolmkümmend kaks hammast ei kohutanud Colberti. (lk 463)
  • "Jõuate ometi lõpuks koju, armas härra," ütles Planchet.
"Ei, mu sõber," vastas musketär, "otse vastupidi, ma sõidan kõige kiiremas korras minema, see tähendab, ma tahan õhtust süüa, voodisse heita, viis tundi magada ja homme päevatõusul sadulasse hüpata. Kas mu hobusele on poolteistkordne toiduratsioon antud?"
"Kallis härra," vastas Planchet, "te teate ju, et teie hobune on minu maja ehteks, keda mu sellid päev otsa musutavad ja kellele nad mu suhkrut, mu pähkleid ja mu küpsiseid söödavad. Te küsite, kas ta on saanud oma kaeraratsiooni? Küsige pigem, kas ta pole saanud nii palju, et oleks sellest võinud juba kümme korda kärvata." (lk 465)
  • Ahnus on väga pealetükkiv nõuandja. Ta viib oma ohvri kõrgele mäele, nagu saatan seda tegi Jeesusega, ja kui ta on kord mõnele õnnetule näidanud kõiki maailma kuningriike, võib ta rahulikult puhata, teades, et ta on istutanud oma ohvri südamesse kustutamatu ja näriva varandusejanu. (lk 466)
  • "Mida aga taotleb praegu kuningas? See pole minu asi. Mida taotleb härra Colbert? See on juba midagi muud. Härra Colbert tahab kõike seda, mida härra Fouquet ei taha.
Mida siis tahab õieti härra Fouquet? Oh, see asi on juba tõsisem. Härra Fouquet tahab täpselt sedasama, mida tahab kuningas."
D'Artagnan lõpetas oma monoloogi ja puhkes jälle naerma, vihistades oma ratsapiitsa. Ta oli juba suurel maanteel, ehmatas linde põõsastarades, kuulatas igal sammul luidooride kõlinat oma nahktaskus, ja tunnistagem: alati kui d'Artagnan leidis end umbes sellises olukorras, polnud ta peapatuks igatahes mitte hellatundelisus.
"Noh, retk ei ole mitte eriti hädaohtlik," mõtles ta, "ja minu reis kujuneb vist umbes niisamasuguseks kui too näitemäng Londonis, mida härra Monk mind vaatama viis ja mille pealkirjaks oli, kui ma ei eksi, "Palju kära ei millestki"." (lk 468-469)
  • Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)
  • Võõral, keda d'Artagnan nägi esimest korda, sest all oli ta teda ainult põgusalt silmanud, olid säravad mustad silmad, kollakas jume ja viiekümne aasta koorma all pisut kortsu tõmbunud laup; ta näos oli lihtsameelset heasüdamlikkust, kuid ta pilgus ei puudunud kavalus.
"Paistab, et see vennike on alati kasutanud vaid oma pea ülemist poolt, silmi ja aju," mõtles d'Artagnan. "See on vist mõni teadusemees: ta suu, nina ja lõug ei ütle absoluutselt mitte midagi." (lk 476)
  • "Teie terviseks," ütles Jupenet meelitatult.
"Teie terviseks, surm ja põrgu! teie terviseks. Kuid üks hetk, mitte selle õunaveiniga. See on jälk jook ja ei vääri meest, kes kustutab oma janu Hippokreene allikast. Nõnda teie, poeedid, seda ju nimetate?"
"Jah, härra. Nõnda nimetatakse tõepoolest meie allikat. See tuleb kahest kreekakeelsest sõnast — hippos, mis tähendab hobune... ja..."
"Härra, ma tahan teile pakkuda jooki, mis tuleb ühestainsast prantsuskeelsest sõnast, kuid mis pole sellepärast veel sugugi halvem, nimelt — sõnast "viinamari". See õunavein ajab mu südame pahaks ja paisutab mu magu. Lubage, et ma lähen küsin meie peremehelt, kas tal ei juhtuolema keldris paar pudelit Beaugency või Cerani veini." (lk 481)
  • Sadamasse jõudmine, isegi siis, kui on tegemist üsna tillukese purjepaadiga, põhjustab alati sagimist ega jäta vaimule vabadust, mida oleks vaja, et uue paigaga esimest põgusat tutvust teha.
Falltrepi allalaskmine, sekeldavad madrused, lainete loksumine kaldakividel, kail ootajate kisa ja kiirustavad hüüded, — need on selle sündmuse mitmekülgsed üksikasjad, mis lõppkokkuvõttes esile kutsuvad vaid ühe tunde: kõhkluse. (lk 491)
  • "Peate jutustama sellest, kuidas Aramis nimetati..."
"Ahaa! Vannes'i piiskopiks!"
"Just nimelt," kinnitas d'Artagnan, "Vannes'i piiskopiks. See armas Aramis. Kas teate ka, et ta teeb karjääri?"
"Jah, jah, jah. Rääkimata sellest, et ta veel sinna peatuma ei jää."
"Mis? Te arvate siis, et ta ei lepi lillade sukkadega, vaid et tal on vaja punast mütsi?"
"Tss, see on talle lubatud."
"Vaevalt usutav! Kuninga poolt?"
"Kellegi poolt, kes on võimsam kui kuningas."
"Kurat võtaks, Porthos, nüüd te räägite mulle päris uskumatuid asju!"
"Miks uskumatuid? Eks ole ju Prantsusmaal alati olnud keegi, kes on vägevam kuningast."
"Tõsi küll. Kuningas Louis XIII ajal oli see hertsog Richelieu, regendi valitsusajal oli see kardinal Mazarin, Louis XIV ajal on see härra..."
"Noh, öelge."
"Härra Fouquet."
"Tema. Tabasite kohe õigesti." (lk 500)
  • [Aramis selgitab Fouquet'le, et neil pole d'Artagnani ees erilist edumaad:] "Kannatust... D'Artagnan tuleb varsti kuninga juurde oma missioonist aru andma."
"Oh, meil on aega järele mõelda."
"Kuidas nii?"
"Usun, et teil on tema ees tubli edumaa."
"Umbes kümme tundi."
"Noh, kümne tunniga..."
Kahvatu Aramis vangutas pead.
"Vaadake ruttavaid pilvi taevas, vaadake õhus tiirutavaid pääsukesi. D'Artagnan on kiirem kui pilv või lind, d'Artagnan on tuul, mis nad kaasa viib." (lk 539)
  • [Aramis selgitab Fouquet'le, et neil pole d'Artagnani ees erilist edumaad:] "Kuulake minu arvestust, härra: saatsin härra du Valloni teele kell kaks öösel; härra du Vallonil oli minu ees kaheksa tundi edumaad. Millal ta pärale jõudis?"
"Umbes kella nelja paiku."
"Nagu näete, võitsin ma temalt neli tundi tagasi ja ometi on Porthos vastupidav ratsanik; ta tappis teel kaheksa hobust, kelle korjused ma leidsin. Mina kihutasin viiskümmend ljööd posthobustega, kuid mul on podagra ja neerukivid ja ei tea mis veel. Nii et pingutused mõjuvad mulle tapvalt. Tours'is pidin sadulast maha tulema. Edasi sõitsin tõllas poolsurnuna; katsusin lamada, loksusin vastu tõlla külg- ja tagaseina, kihutasin nelja pöörase hobusega vahetpidamata galopis ja jõudsin kohale, võites Porthoselt neli tundi. Kuid võtke arvesse, et d'Artagnan ei kaalu kolmsada naela nagu Porthos, ja et tal pole podagrat ega neerukive nagu minul. D'Artagnan pole ratsanik, vaid kentaur. Ta lahkus parajasti Be11e-Isle'ilt, kui mina asusin teele Pariisi ja kuigi mul oli tema ees kümme tundi edumaad, jõuab ta kohale kaks tundi pärast mind."
"Kuid võib ju õnnetusi juhtuda."
"Tema jaoks pole õnnetusi olemas." (lk 539)
  • Oli tõepoolest kuulda nagu näljase [[tiiger|tiigri] või kannatamatu lõvi tumedat urinat.
"Oh ärge ehmuge," ütles Pellisson naeratades.
"Kuid...?"
"See on härra du Vallon, kes norskab." (lk 541)
  • Pellissoni käsu põhjal oli üks kammerteener Porthose saapad katki lõiganud, sest ükski maine võim poleks suutnud tal neid jalast tõmmata. Neli lakeid olid seda asjata proovinud, tirides nagu oleksid tahtnud ankrut merepõhjast üles vinnata.
Nad polnud suutnud Porthost isegi mitte äratada.
Saapad lõigati tükikaupa maha ja jalad vajusid tagasi voodile. Ka riided lõigati tal seljast ja kanti ta siis vanni; sinna jäeti ta tunniks ajaks, seejärel pandi talle puhas pesu selga ja asetati soojendatud voodisse. Kõige selle juures nähti nii palju vaeva ja tehti selliseid pingutusi, mis oleksid isegi surnu üles äratanud, kuid Porthos ei paotanud seejuures silmagi ega katkestanud hetkekski oma koletu oreli mürinat.
Ka Aramis, kuiv ja närviline, julge ja peen loomus, nagu ta oli, tahtis väsimust trotsida ja koos Gourville’i ja Pellissoniga töötada; kuid ta minestas toolil, millele ta kangekaelselt oli istuma jäänud. (lk 541-542)
  • Õukondlased on nagu vanad sõdurid, kes oskavad läbi tuulekohina ja puulehtede sahina mõne kaugel marssiva väeosa sammukaja kuulmise järgi umbes ütelda, kui palju mehi marsib, otsustada, kui palju neil relvi on ja kui palju kahureid nad kaasa veavad. (lk 546)
  • "Kas tead, kes on määratud musketäride kapteni kohale? Kohale, mis on rohkem väärt kui peeritiitel, kohale, mida eelistatakse Prantsusmaa marssali nimetusele."
Raoulile hakkas puna näkku tõusma, sest ta taipas, kuhu de Wardes sihib.
"Ei, kes selleks siis nimetati? See pidi sündima igatahes üsna hiljuti, sest nädala aja eest oli koht vakantne. Tean seda, sest kuningas keeldus täitmast Monsieur' palvet, kes soovis seda ühele oma kaitsealusele."
"Noh teate, mu armas, kuningas keeldus sellest Monsieur' kaitsealusele, et anda see ševaljee d'Artagnanile, päranduseta gaskoonlasele, kes on kolmkümmend aastat lohistanud oma mõõka mööda eeskodasid."
"Vabandage, härra, kui ma teid peatan," ütles Raoul, heites de Wardes'ile pilgu täis sügavat tõsidust, "kuid mul on mulje, et te ei tunne seda, kellest te räägite."
"Mina ei tunne härra d'Artagnani! Jumal hoidku! Kes siis teda ei peaks tundma!"
"Need, kes teda tunnevad, härra," jätkas Raoul äärmiselt rahulikult ja külmalt, "on sunnitud tunnistama, et kui ta pole mitte niisama heast aadlist kui kuningas — see pole mitte tema süü —, siis on ta võrdne kõigi maailma kuningatega julguse ja truuduse poolest. See on minu arvamine, härra, ja tänu jumalale, ma tunnen härra d’Artagnani juba oma sündimisest saadik." (lk 593)
  • De Guiche silmitses de Wardes'i teravalt ja judin jooksis tal üle keha, nähes noormehe õelat naeratust. Ta mõttes kihvatas nagu mingi eelaimus ning ta ütles endale, et avalike mõõgavõitluste aeg aadlike vahel on möödas, kuid et südames keev viha jääb ikkagi vihaks, kuigi ta vabalt välja pursata ei saa. Ta mõistis, et naeratus võib mõnikord olla niisama kurjakuulutav kui ähvarduski ning et isade järel, kes oma südames viha kandsid ja, mõõk käes, teineteise vastu võitlesid, tulevad pojad, kes niisamuti kannavad südames viha, kuid kes võitlevad veel ainult intriigi ja reetmise abil. (lk 595-596)
  • Pilgud, naeratused, tualetid sadasid kuulirahena noormeeste pihta, neid tublisti kriimustades. Samast ammendamatust arsenalist toodi veel välja silmategemised, õhusuudlused ja tuhat mitmesugust õrnust, mis kaugelt tabasid eskorti kuuluvaid aadlikke, ohvitsere ja kodanlasi linnades, kust läbi sõideti, paaže, rahvast ja lakeisid. See oli üldine laastamine, piiritu hävitustöö. (lk 638)
  • "Tasa, tasa!" ütles kuninganna, suudeldes hertsogit väljendamatu õrnusega laubale. "Minge, minge! Ärge pange mind enam heldima, ärge unustage end enam. Mina olen Prantsuse kuninganna, teie olete Inglise kuninga alam. Kuningas Charles ootab teid. Jumalaga, Villiers! Farewell, Villiers!"
"For ever!" vastas noormees.
Ja ta põgenes, varjates oma pisaraid.
Anna tõstis käe laubale ja vaatas peeglisse.
"Räägitagu mistahes," sosistas ta, "naine on alati noor. Kuskil südamesopis ollakse alati kahekümne aastane." (lk 676)

VälislingidRedigeeri