Käesolev artikkel räägib tükikesest maast keset vett; puu kohta loe artiklist Saarepuu.

Jenny Prinssay, "Laht Martinique'i saarel" (1814)
Karl Friedrich Schinkel, "Rugardi linn Rügeni saarel (1821)
Edward William Cooke, "Wighti saar" (1845)
Christian Blache, "Vaade Capri saarele kirdest" (1877)
Lev Lagorio, "Majake saarel" (1895)
Einar Ilmoni, "Saar" (u 1910-1911)
Gabriela von Frauenwörth, "Fraueninsel Chiemsee järvel" (u 1925)
Marguerite Blasingame, "Kollane saar ja roosipuu" (1934)
Michèle Battut (* 1946), "Saar", s.d.

Saar on maa, mille ümber on vesi. Maad peab olema nii palju, et see pidevalt üle vee ulataks, ja veidi vähem kui mandri jaoks tarvis läheb. Vett, mille ümber on maa, nimetatakse seevastu järveks või mereks, mitte antisaareks.


Rahvaluule

muuda

Meri meie õue alla.
Mis seäl mere keske’ella?
Saar seäl mere keske’ella.
Mis seäl saare nurga peäle?
Tamm seäl saare nurga peäle.

  • Eesti rahvalaul

Proosa

muuda
  • Ükski inimene ei ole Saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk Mandrist, osa Maismaast; kui Meri Mullakamaka minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta Maanina upitab, samuti ka siis, kui ta sinu sõprade või sinu enda Lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun Inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.



  • My istus majakatrepil ja vaatas hommiku saabumist. Saar lebas hämaras tema ees, see sarnanes suure halli kassiga, kes parajasti ringutab, küüned õieli, mõlemad käpad meres, ja sabaks oli pikk kitsas neem. Kassil oli turi turris, aga silmad peidetud.
Haa! — ütles väike My. See pole hoopiski mingi tavaline saar. See ulatub alla merepõhja hoopis teisel moel kui tavalised saared. Siin alles hakkab üht-teist juhtuma, küll ma juba tean.


  • Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Ümber saare seisid igas kandis teravad kivid ja veealused salakarid. Nende vahel pahises ja vahutas vesi. Saarel kasvasid kõverad ja haralised männid. Männikualune oli täis mustikavarsi, lagedatel kohtadel kasvasid aga teravate okastega kibuvitsapõõsad.
Saare randa kivide vahele tegid merelinnud oma pesad. Peale lindude elas saarel veel ainult Kunksmoor. (lk 5)
  • "Ütle vähemalt, kus ma praegu olen?" küsis ta, püüdes kõigest väest vapraks poisiks jääda.
"Pool miili sealt, kus su laev põhja läks," vastas Kunksmoor. "Minu saarel."
"Ei ole võimalik," vastas meremees. "Siin läheduses ei ole ühtegi saart, isegi nii suurt mitte, kuhu kajakas pesa võiks teha. Ma olen mitmes merekoolis õppinud ja pärast seda kõik maailma mered läbi sõitnud. Mina tean. Sellist saart ei ole olemas."
"Jaa-jaa," ütles Kunksmoor. "Kõiki võõramaa asju tuntakse, seda aga, mis on oma kodu lähedal, ei pane keegi tähele. Kui sinu vanavanaisagi veel sündinud ei olnud, oli see saar kõigil salaja teada ja nii mõnigi sai siit viimases hädas rohtu ja lohtu."


  • Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud nägemust. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. Saarte värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani maalil oleksid nad nurgelised, vaat et kubistlikud. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. Punane, ergava päikesepalli peegeldus.
  • [Sandy Wilson:] Kui elasid kuue miili pikkusel ning kahe ja poole miili laiusel saarel, oli sul kümnendaks eluaastaks tuttav iga selle toll. Ja see sisemine kaart jäi sinuga isegi pärast seda, kui sa saarelt lahkusid.
  • Ta jõudis kohale postilaevaga, mille nimi oli Good Shepherd. Päike paistis, puhus kerge kagutuul ja tema istus tekil ning vaatas, kuidas saar läheneb. Teda valdas seiklusrõõm. Jane'il oli tunne — ja see tunne valdas teda nüüdki —, nagu kohtuks ta armsamaga. Alguses esimene kiindunud pilk ja seejärel aina süvenev teineteisemõistmine. Kevadel ja hea ilmaga on kerge Fairi saarde armuda. Kaljud on merelinde täis; Gilsetter, sadamast lõuna poole jääv tasane rohumaa, on kaetud lilledega. Ja tema armus lausa kõrvuni. Nii vaatlusjaama kui saarde tervenisti. Jaam oli ümber ehitatud Põhjamajakast, mis nüüd töötas automaatselt ja seisis uhkes üksinduses kõrgetel hallidel kaljudel. Jane oli äärelinnalaps ega olnud iial kujutlenud, et võiks ükskord elada nii metsikus ja meelihaaravas paigas.
    • Ann Cleeves, "Sinine välk", tlk Lauri Vahtre, 2018, lk 13-14
  • See polegi nagu päris saar, see on rohkem nagu poolsaare moodi saar...

Luule

muuda

Ma sõuan merel ja sõuan,
Üht saart mina otsin sääl.
Seda kaua ju otsinud olen
Laia lageda mere pääl.

Mõnd saart on määratus meres,
Mõnd sadamat vilusat.
Oma saart aga mina ei leia,
Oma unistust ilusat.

  • Gustav Suits, "Oma saar", rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 47


Päikest välkusid need rannad kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui here vikerkaar.


mitme majaka hüplevad pilgud
vesivärvides loojakukaar
aga päeviti silmapiiril
on mere sees piimvalge saar

mida pidasin nii kaua laevaks
mis minuta minna ei saa
ja ei pane ootamist vaevaks
nüüd ma tean et seegi on maa

  • Viiu Härm, "*tika rand tema kadakaseljad...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 13


saad minult minu saare
mõtte- ja meelteoma
hoian sind vastu rinda
rattad lõikuvad pinda
rahuneb lennuk ja sina
saad minult minu saare

  • Viiu Härm, "*mu laps lendab üle mere...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 30


Ma näen ööd lahe kohal ja viikingilaeva
Ma näen saart mis merega ühendab taeva
Ma näen maad kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd suuri kive ja Revala randa

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel