Järv on seisva veega siseveekogu, millel puudub vahetu ühendus maailmamerega ning mis enamasti asub merepinnast kõrgemal.

Kaiu järv Jõgevamaal
Hamilton Hamilton, "Trout Lake, Colorado" (1879)
Charlotte Wahlström, "Järvemaastik loojangu ajal" (1887)
Hermine von Janda, "Järvemaastik Kärntenis" (19.-20. saj vahetus)
Henni Lehmann, "Järvemaastik"

ProosaRedigeeri

  • Järv... Vaikse ilmaga nagu peegel. Haugid sulpsutavad pilliroos, luhas prääksuvad pardid. Aeglaste tiivalöökidega sõuab kajakas vee kohal. Teisel kaldal karjalaste huikamine. Vee ääres kostab see nii selgelt, nagu oleks nad ainult mõnisada sammu eemal; isegi jutukõmin kostab ära. Kaugemal vilguvad majad puude vahelt, veel kaugemal, järve otsa juures, valge mõisahoone... nagu luik. Suplema... Oi, kui ilus liivane põhi on karjamaa kohal! Sügavamal on linaleo kivid. Vanasti leotati järves linu; praegugi on veel mõni pehkinud linapeo näha. Nüüd elavad seal kivide vahel väga kurjad mustad mehed ja on valmis kõiki näpistama, kes nende rahu rikkuda julgeb. Õhtul, peale päikese loojaminekut, ronivad nad sealt välja ja patseerivad järve põhjas. Oo, nad on maiad kevadise värske rohu peale. Eemal on järvepõhi sammaldunud. Kuidas sammal kihiseb ja mullisid ajab, kui sinna peale astu! Ja õõtsub... nagu soo. Vahel hakkab samblas, palja jala all, mingi loom põdistama ja püüab välja tulla - pole vaja karta! Ikka seesama sõraline mustakuuemees. Tuulepuhang. Nagu tasane värin käib üle veepinna. Kohin kaugemal... Ja pisikesed lained pladistavad vastu koldelist kallast. Mull-mull-mull! teeb kolle. Lained paisuvad, kohin läheb suuremaks, kajakas karjub kriiskava häälega, nagu hoiatades: sõudke nüüd kõik kaldale, nüüd tuleb torm. Mühin. Valged lainteharjad tõusevad ja vajuvad, vaht pritsib kaldale. Kuuvalge... Hõbedane viir eksib järvepinnal. Kaldal vilguvad tuled. Puud uinuvad. Veepinnal heljuvate varjude kohal näib lõpmata sügav olevat. Kaugel kostavad aerulöögid...
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat, 2006, lk 252


  • Tyyne seisab kaldal ja jälgib, kuidas ruup ridvatõugetest kantuna hääletult mööda vaikset veeudu nagu soost. pinda libiseb. Kevadise vihmasagarana langeb puudevõradest linnulaulu. Mees sõuab järveveel roospunerdavana sillerdava laigu suunas. Järv näib keskelt hele, peegeldades kahvatut taevast, kuid kaldaäärne vesi mustab süngelt. Võib-olla elab nois valevais voogudes järvehaldjas; ega asjata räägita, et ta on heledajuukseline. Hetkeks näib Tyynele, nagu sarnaneks meeski selle valvaka veega: võib-olla imeb too läbipaistev veretu haldjas vere nende palgetest, kes liiga sageli järvel viibivad nagu Erkki. On ju Erkki alati olnud kahvatu ja verevaene. Tyyne ei usu, et see tuleb toore kala söömisest: järv imeb saladuslikul kombel mehest vere. Ja mees sarnaneb selle vaikse ja salaliku, kahvatult kumava järveveega veel muuski: on ta ju viimasel ajal ka armastuses nii vägivaldne ja metsik: surub suu vastu kaela nagu täna hommikulgi, otsekui tahaks teda lämmatada ja verest tühjaks imeda. (lk 17-18)


LuuleRedigeeri

 
Järv varahommikuses kuldses valguses

Sääl järve pinnal tõusev päike loitis;
ta peegel säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme õhu hoos, -
mu silm ta pinnal igatsevalt uitis.

Üks magus soov säält tuli tasa rinda:
oh, et nii kuldne seisaks armu tee
kui vesi oma hiilg'vas sinisaalis!

Sääl - tormid puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee:
oh süda, - nõnda arm end sulle maalis!


Järv leegib eha paistel
ja hiilgab ta kui kuld
ja järve taga metsas
on näha õitsituld.


Tema on ju meie - väike külmetav järv.
Tema on ju meie - lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.
Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.
Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?


VanasõnadRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel