Maailm on inimese subjektiivses tajus tema ümber olev kõiksus. Põhimõtteliselt eksisteerib kõiksus edasi ka ilma inimeseta, kuid siis ei näe keegi seda enam maailmana. Vaatepunktipõhise lähenemise tõttu peetakse maailmaks kas universumit või inimese lähemat ümbrust, sel juhul eelkõige planeeti Maa. Antropotsentrismist kõneleb ka eestikeelne sõna maailm, mis koosneb sõnadest maa ja ilm, tähistades maapinnal seisja vaatepunktist eristuva kahe pinna vastandust: füüsiline maapind all ja illusoorne pind taevas üleval moodustavad maailmana ühtse dialektilise terviku. Universumi inimsõltumatus struktuuris niisugune vastandus ei kajastu.

ProosaRedigeeri

  • Me võime maailma tundma õppida, kuipalju tahame, ta säilitab ikka nii päeva- kui ka ööpoole. (lk 34)
  • Maailm on kell, millel mõra sees, ta koliseb, aga ei helise. (lk 34)
  • Me tunneme ainult üht maailma — maailma inimese suhtes; me ei taha mingisugust kunsti peale ühe, mis on selle suhte jäljend. (lk 35)



  • Tõlgendamine on maailma vaesestamine ja kurnamine - et luua "tähenduste" varjuilm. See on maailma muutmine selleks maailmaks. ("Selleks maailmaks"! Justkui oleks olemas mõni teine.)
Maailm, meie maailm, on juba küllalt kurnatud ja vaesestatud. Kadugu kõik selle duplikaadid, kuni me taas kogeme vahetumalt seda, mis meil on. (lk 16)
  • Susan Sontag, "Tõlgendamise vastu", rmt: Susan Sontag, "Vaikuse esteetika", tlk Berk Vaher, 2002


  • Kõik, mis on väljaspool maailma - ja kõik hea on väljaspool maailma -, on alati otse maailma südames. Mitte kuskil mujal.


  • Ta hoiab pilgu kätel, et pea ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, tähed kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma valgus. (lk 7)
  • Maailm tema all on nagu laiali laotatud vaip, mis koosneb majadest, tänavatest ja inimestest, kes hingavad nagu üks terve, puhas ja korras inimkops, aga tema jaoks ei ole siin tulevikku, pole kunagi olnud. Tema on alati rännanud üksi, haiguse märk nagu pimetempel naha all, nähtav kõigile peale tema enda. Kui ta mõnele tüdrukule lähenes, kohkus too ära ja iga kord, kui ta käe kellegi poole sirutas, tõlgendati seda vaenulikkusena ja ta toimetati haiglasse tagasi. Tema ja maailma vahel olid nähtamatud trellid, tummad näod pöördusid temast ära, kuni ta hakkas inimesi pelgama ning üha enam eemale ja endasse tõmbuma. Mitte keegi maailmas ei jää teda ega tema kohmakat hallust taga igatsema. Temas pole midagi erilist, mis seoks teda kellegi erilisega, ta pole kunagi kellegagi alasti olnud, kunagi kedagi puudutanud, ta oleks nagu liikunud pimeduskatte all, ei süütegusid ega sidemeid inimestega, ainult need trellid, nähtamatud ahelad, mis hoiavad teda vangistuses ja üksinduses. (lk 7-8)
  • Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)

LuuleRedigeeri

See maailm, mis elab sinus,
mis sinuga ühte loodi,
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi.


Mured uued!
Tahan uut maailma
luua, liita, tõsta ruutu ta.
Ei saa mitte! Füüsika on vahel!
Plancki konstant, see ei taha muutuda.


Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.

VanasõnadRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel