Vikitsitaadid

Tähendus

Tähendus on märgiga vastavusse seatud sisu ehk märgi (sõna, lause, teksti või muu nähtuse) tõlgendamisel saadav teadmine. Tähendus on üks semiootika alusmõisteid ning ka keeleteaduse ja filosoofia mõiste, mida määratletakse väga erinevalt.

Tähendus Jerevanis.

Piibel

muuda
24 Sellepärast on tema poolt läkitatud see käsi ja kirjutatud see kiri.
25 Ja see on see kirjutatud kiri: "Menee, menee, tekeel, ufarsiin."
26 Sõnade tähendus on niisugune: menee - Jumal on ära lugenud su kuningriigi päevad ja on teinud sellele lõpu.
27 Tekeel - sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat.
28 Ufarsiin - su kuningriik on tükeldatud ning antud meedlastele ja pärslastele.

Proosa

muuda
  • Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsiooni-leksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.



  • Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." (lk 15)
  • Kui mingi sündmus peab emotsionaalses, sümboolses või müstilises plaanis midagi tähendama, on toit käepärast, et seda pühitseda ja kinnitada. Kõik kultuurid pruugivad toitu kui heakskiidu või mälestamise väljendust ja mõnele toidule omistatakse koguni üleloomulikke omadusi, teisi süüakse sümboolselt, kolmandaid rituaalselt, kusjuures ebaõnn tabab puupäid või skeptikuid, kes unustavad retsepti või ajavad kombetalituste järjekorra segi. (lk 151)


  • Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
    • Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4


  • Preili Beedle istus jälle toolile ja kummardus Vimesile lähemale. "Härjapõlvlastel on kõige keerulisem keel, mida võib ette kujutada, komandör. Iga sõna tähendus sõltub sõnadest enne ja pärast seda, kõnelejast, kuulajast, aastaajast, ilmast ja oi kui paljudest asjadest veel." (lk 166)


  • Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune.
  • Mõneti on kõik kultuuri võtmetekstid seotud unustamisega. Unustamine ja vaigistamine on tähenduse ema, kui mitte koguni vaarema.
    • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 69
  • Häälikuliselt ajendatud sõnade üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu tähendus. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka eesti keeles mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti filosoofia on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.


  • Luule kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama tähendusega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud vibu, seda kaugemale jõudev, täpsemalt tabav nool.


  • Kunagi oli selline idealism, et ka teistel on võimalik aru saada nii, nagu mina tahan. Kui üldse mingi arusaamise huvi on tekkinud, siis on juba väga hästi. Teise mõistmine on väga suur pretensioon.
Ja arusaamad muutuvad ajas, tähendused teisenevad. Tulebki mõista nii, nagu praegu näha on, ja kõige parem on läheneda teostele ilma eelteadmisteta.
  • Ese võib anda lisatähenduse, aga seda ei pea märkama. Kõige parem on jääda vahepeale – ei tõsta esile ega peida. Mis puutub ilu märkamisse kõikjal, siis see nõuab pidevat tööd ja treenitust. Ja tuleb teha vahet, kus ilu võib olla ja kus ei tohi olla.
  • Täiskasvanute maailmas pole asjad isetud ja eesmärgivabad kogemisobjektid nagu lastel, vaid nendega kaasneb teadmine asjade väärtusest ja väärtusetusest, kaasas käib hinnanguline hierarhia. Kenad ja värvilised pakkematerjalid ja nende huvitavad tekstuurid, neist tekkiv vaba ja lapselik mäng asub nüüd väärtusskaala madalaimas astmes, seal, mida nimetatakse üldistavalt prügiks.
Prügi oli algselt mu jaoks lihtsalt üks materjal, tähendus on sellele aastakümnete jooksul tekkinud. Nüüd olen omamoodi sunnitud selle omaks võtma. On muidugi hea, et ma pole midagi röögatut ette võtnud, kõik on olnud väga ökonoomne. Minu kunstitegemise jalajälg on väga väike, ökoloogiline.
Minu prügikunsti põhiolemus seisnebki ehk selles, et muudan väheväärtusliku materjali millekski uueks, tõstan ta tavapärasest prügikategooriast väljapoole. Selliselt muudetud objekt muutub mitmetähenduslikuks, ühest küljest säilib äratuntavalt tema algupärane olemus, see, milleks ta kunagi ette oli nähtud ja toodetud, teisalt loob tehtud kunstiteos loodetavalt ka ise uue kujundi.


  • Meie, inimesed, elame tähenduste maailmas. Meie keele sõnad "tähendavad" midagi. Sõna "kass" tähendab kassi. Meie mõtted "tähistavad": need esinevad ajus, kuid kui mõtleme tiigrist, siis viitame millelegi, mis pole meie ajus — tiiger võib olla ükskõik kus maailmas. Koi loete seda raamatut, näete lehel või ekraanil mustvalgetest joontest kujutist. "Nägemine" on miski, mis toimub teie ajus, ent ometigi on nähtud jooned "seal mujal". Teie ajus toimub protsess, mis viitab joontele paberil. Neil joontel on omakorda tähendus: need viitavad minu mõtetele kirjutamise ajal, mis omakorda viitavad teile, kes te seda loete ja keda ma praegu ette kujutan... (lk 121)

Draama

muuda
  • [Herzen:] Kuna lapsed kasvavad suureks, siis me arvame, et lapse ülesanne on suureks kasvada. Aga lapse ülesanne on olla laps. Loodus ei põlga seda, mis elab vaid päeva. See valab end tervenisti igasse hetke. Me ei hinda liiliat vähem sellepärast, et see pole tehtud ränist ja mõeldud kestma. Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja. Kus on laul, kui see on ära lauldud? Kus on tants, kui see on tantsitud? Ainult meie, inimesed, tahame omada ka tulevikku. Me veename endid, et maailm on tagasihoidlikult meie eesmärgi lahtirullumise teenistuses. Me märkame ajaloo ebakindlat kaost iga päev, iga tund, kuid miski on pildil valesti. Kus on looduse kõrgeima loomingu ühtsus ja tähendus? Muidugi peavad need miljonid väikesed juhuste ja isepäisuse nired saama parandatud tohutus maa-aluses jões, mis kahtlemata kannab meid kohta, kuhu meid oodatakse! Aga sellist kohta pole olemas, sellepärast nimetataksegi seda Utoopiaks. Lapse surmal ei ole rohkem tähendust kui armeede või rahvaste surmal. Kas laps oli õnnelik, kuni ta elas? See on õige küsimus, ainuke küsimus. Kui me ei suuda korraldada omaenda õnne, on jõhkraimast jõhkram pettus korraldada nende õnne, kes tulevad pärast meid.

Luule

muuda

See on teisel pool. See on teisel käel.
Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeseke
ei saa ruumi oma lamedast maailmast
ja valguse vaibudes vaibub temagi,
vaataja ära pöördudes pole teda enam.
/---/
                       Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tähendus&oldid=129145"