Traditsioon

Traditsioon on ühiskondlik surve, mida avaldavad surnud.

ProosaRedigeeri

  • Vanade seaduste, vanade pruukide ja vanade uskumuste sageli mõtlematule austamisele võlgneme tänu kõige nurjatu eest maailmas.
  • Georg Lichtenberg, "Aforisme", tlk August Sang ja Kersti Merilaas, LR 28/1972, lk 27


  • Kui religioonist saab ortodoksia, siis on läbi tema sisemise rikkuse aeg: allikas on selleks ajaks ära kuivanud. Ortodoksid elavad traditsioonist ning nüüd on nemad need, kes neidsamu prohveteid kividega pilluvad. Uus kirik, kuidas ta ka ei edendaks inimeste headust, on edaspidi ustavaks liitlaseks spontaanse religioossuse ning nendesamade allikate hilisemate pulbitsuste lämmatamisel, millest ta varasemal ajal oli ise inspiratsiooni ammutanud. Nii on see alati olnud, välja arvatud juhul, kui kirik võtab omaks mõned uued vaimuvälgatused eesmärgiga neist kasu lõigata ning korporatiivsetel eesmärkidel ära kasutada.
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013, lk 348


  • Sest on ju ilmselge, et mõne traditsioonilise asjakorralduse eest tuleb maksta vägagi kõrget hinda, kuna need põhjustavad hulgaliselt inimlikku kannatust ja pettumust. Kui need asjakorraldused esitleksid end meile pelgalt asjakorraldustena ja mitte kategooriliste imperatiividena, siis oleks meie mõistlik suund need ükskõik milliste võtetega ratsionaalselt välja valitud eesmärkide jaoks kohandada. Aga selle asemel me naeruvääristame oma Don Quijotesid, neid moest väljas olevate traditsioonide kentsakaid kehastusi, ning vaatame jätkuvalt enda traditsiooni millegi paratamatult lõpliku ja ettemääratuna. (lk 291-292)
  • Traditsioon on niisama neurootiline nagu iga patsient; ülemäärane hirm, mis traditsioonil oma juhuslikest standarditest hälbimise ees on, vastab kõikidele tavalistele psühhopaatia definitsioonidele. See hirm ei sõltu nende piiride ulatusest, mille raames on üldiste reeglite järgimine ühiskondliku heaolu jaoks hädavajalik. Mõnes kultuuris lubatakse üksikisikule palju rohkem hälbimist kui meie omas ning pole võimalik näidata, et niisugused kultuurid selle eripära tõttu kannataksid. On tõenäoline, et tuleviku ühiskonnakorrad arendavad seda individuaalsete erinevuste sallimist ja soodustamist tunduvalt kaugemale, kui ükskõik millised neist kultuuridest, millega meil kogemusi on. (lk 292-293)
    • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante, 2016




  • Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
    • Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", 1987, lk 4


  • Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on traditsioon ja intuitsioon, mida ei saa järele ahvida.
    • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996), lk 15



  • Midagi tehakse sellepärast, et seda on alati tehtud, ja seletuseks ongi "aga me oleme alati niimoodi teinud". Miljon surnut ei saa eksida.
    • Terry Pratchett, "Viies elevant". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Varrak 2006, lk 27


  • Eestil on sotsiaalse sidususe strateegia ja traditsioon, aga see traditsioon on formaalsete õiguste keskne. Keskendumine vähemuste õiguste formaaljuriidilisele korrektsusele on aidanud vähemuste tegelike vajaduste teemat edukalt eirata. Oleme ka oma suveräänsust mõõtnud võimega ajaloolise õigluse argumente kasutades eirata vähemuste vajadusi.


  • Sageli kiputakse arvama, et traditsiooni järgimiseks sobib hästi treitud palkidest tareke, mille arhitektuurivormid ja ehitusvõtted on iseloomulikud pigem šveitsi taluarhitektuurile kui meie pärandile. Traditsiooni püsimise eeldusi on aga ennekõike ajaga kaasaskäimine ja paindlikkus. Rahvamuusika interpretatsioonid, mis haaravad igal suvel Viljandi folgil masse, on selgelt XXI sajandi nägu. Miks peaks see siis arhitektuuris teisiti olema?


  • Richard Roht jutustab oma "Vanas Võrumaas", kuidas tema isa (XIX sajandi lõpus, Rohti lapsepõlves), väga vanameelne, traditsioone austav, patriarhaarne taluperemees, rakendas oma talus öist rehepeksu. Mitte et tal oleks seda vaja olnud. Päeval oleks aega olnud peksta küll! Ei, aga ta peksis öösel, lihtsalt sellepärast, et nii oli tema nooruses kombeks olnud, et mõisas oli nii ju tehtud! /---/
Richard Roht on üks väheseid, kes eesti kirjanduses sellest ajast, XIX sajandi lõpupoole elust, ilma ilustavate lapsepõlveklišeedeta kirjutanud on. Aga ta on. Igast ajast jääb siiski mingi tunnistus. Iga traditsiooni lollusest.



DraamaRedigeeri

  • ARTUR: Kuulge, ega mul ei ole seda traditsiooni ju vajagi. Siin polegi mingeid traditsioone ega mingisugust süsteemi, on paljad fragmendid, pudemed! Inertsed esemed. Te olete kõik hävitanud ja hävitate aina edasi, nii et olete isegi unustanud, millest see kõik õieti algas.

FilmRedigeeri

AllikataRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel