Arhitektuur on kunst teha asju, mis pikemat aega ilma inimese abita püsti seisavad.

Susanna van Steenwijk, "Lakenhal, Leiden" (1642)
Antonietta Brandeis, "Porta della Carta, Veneetsia" (1886)
Paul Klee, "Värviline arhitektuur" (1917)
Ragnhild Keyser, "Kompositsioon arhitektuuri ja eesliga. Provence" (u 1925)

Proosa

muuda
  • Meie teame: meie maa on soine ja üksluine, ta ei anna ei maastiku piirjoone ega ehitusaine poolest äratusi ega tõuget suurejoonelise arhitektuuri sündimiseks. Meie talumajad paistavad eemalt vaadates otsekui hallid mutukad, igavad ja labased oma äärmises argipäisuses. Ühelgi maal pole ma inetumaid näinud. Minu vanavara-armastaja süda ei nutaks mitte ühte pisarat, kui nad kõik korraga ära kaoks ja asemele tuleks lahked, valgekslubjatud savimajad punaste telliskivikatustega, mis kui õunad õueaia haljusest vastu säraks. Aga ma tean juba, et mitte niisuguseid vanade õlekatusega tarede asemele ei ehitata, ka mitte Soome moodi punaseid, valgete ukse- ja aknapiitadega puuhooneid, vaid meie maamehe paleus on jäle kollaseks värvitud kahekordne alevimaja verandade ja palkonitega.
    • Helmi Neggo, "Tartu kiituseks". Postimees, 3. ja 11. oktoober 1919; tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Ilmamaa 2013, lk 235


  • Kultuuride integratsioonis pole midagi müstilist. See on sama protsess, misläbi tekivad ja püsivad kunstistiilid. Gooti arhitektuur oli alguses vaevalt midagi enamat kui kõrguse ja valguse eelistamine, kuid mõne tehnilise võtte raames kujunenud maitsekaanonitega opereerides sai sellest unikaalne ja homogeenne kolmeteistkümnenda sajandi kunst. Gootika heitis kõrvale elemendid, mis talle ei sobinud, muutis teised oma eesmärkidele vastavaks ning leiutas uusi, mis klappisid tema maitsega.
  • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid", tlk Tõnu Ülemaante, 2016, lk 71


  • "Nii et see ongi siis ooperimaja, jah?" ütles Vanaema. "Näeb välja nii, nagu oleks keegi suure kasti püsti pannud ja kogu arhitektuuri pärast külge liiminud."


  • Avalik linnaruum ja arhitektuuri urbanistlik kvaliteet kuuluvad praegusaja lendsõnade hulka nagu ka erinevate sotsiaalsete gruppide (unustamata vähemusi) vaheline dialoog (vanasti öeldi lihtsalt koridor, nüüd on see majaelanike sotsiaalse suhtlemise ruum). Majade alla ehitatakse tänavaid, et "avalik linnaruum majast läbi lasta", "astuda dialoogi". (Kui Baudrillard defineeris omal ajal "kommunikeerumise ekstaasi", siis praegu näib maailma haaranud "dialoogi tekitamise" orgia.)



  • Kuues Qingi dünastia Keiser palus paleed, mitte maale.
Ta tahtis tõelist.
Tõelist Prantsuse paleed.
Versaille'd.
Castiglione proovis Kuuendale Keisrile selgitada, et ta ei ole arhitekt.
Et inimene, kes oskab maalida paleed pildi peal, ei saa seda ehitada.
Et ta loob silmapettust, mitte reaalseid asju.
Kuid Keiser kas ei kuulnud või ei mõistnud.
Ning Castiglionel polnud pääsu.
Kuude kaupa joonistas ta Korea paberile itaaliapäraseid ja prantsuspäraseid paleesid, purskkaevusid, belvederesid ja paviljone.
Ta proovis joonistada mitte ülearu keeruliselt.
Teadis, et hiljem peab ta need ise ehitama.
Qingi dünastia Keisrite Suvepalees.
Igavese Kevade aias.
Giuseppe Castiglione polnud eales arhitektuuri õppinud.
Sellepärast laenas ta palju arhitekt Brunelleschilt.
Missiooni pärast oli ta sunnitud ühel päeval arhitektiks ja vargaks saama.


  • Kui arhitektuuri poolelt vaadata, siis mida väiksem on ehituse hind, seda väiksemaks jääb ka selles sisalduv eelarveprotsent kunstile – ja meie riigihankepraktikas ehituse hinda ju seni minimeeritakse. Mida tähendab ikkagi "protsent ehitusest". Nii mitmedki arhitektid kostaksid seepeale, et tõeliselt hea arhitektuuri puhul on tulemus 100% kunst: hoonet ei tehta niisama valmis, et seejärel fuajeesse maal või skulptuur tellida, vaid kogu hoone või avaliku ruumi osa on nii läbi projekteeritud, et kunst on integreeritud sinna olemuslikult.


  • Sageli kiputakse arvama, et traditsiooni järgimiseks sobib hästi treitud palkidest tareke, mille arhitektuurivormid ja ehitusvõtted on iseloomulikud pigem šveitsi taluarhitektuurile kui meie pärandile. Traditsiooni püsimise eeldusi on aga ennekõike ajaga kaasaskäimine ja paindlikkus. Rahvamuusika interpretatsioonid, mis haaravad igal suvel Viljandi folgil masse, on selgelt XXI sajandi nägu. Miks peaks see siis arhitektuuris teisiti olema?



  • Arhitektuuri sisse loodud kunst kestab üle aja, on suursugune, kõnetab laiemat vaatajaskonda. Ükskõik kui suurepärane tahvelmaal võib saada tõstetud ühest seinast või ühest ruumist teise – ta on ikkagi ruumikujunduse aksessuaar. Mitukümmend tuhat aastat vanad koopamaalingud aga seisavad algsel kohal ja kõnetavad meid eriliselt elavalt just seotuse tõttu ümbritseva ruumiga, elukorraldusega.
  • Kunst arhitektuuris eeldab autorilt sügavat lugupidamist hoone valdaja vastu, hoone kasutuseesmärgiga arvestamist ning väga head arhitektuuri tunnetamist. Need on kolm vaala, millel see kunstiliik seisab. Kunst arhitektuuris peab mõjuma ümbritsevas keskkonnas loomuliku ja orgaanilisena, mitte võõrkehana, tegelasena, kellel on eesmärk omaette või kes ligiduses viibiva inimese üle domineerida tahab.


  • Juba Rooma ajal ehitati ju enamasti sellest kivist, mis kohapeal võtta oli, mujalt transportimiseks polnud võimalusi. Ka meie kloostrid ja mõisad on reeglina ehitatud läheduses olevatest materjalidest. Viljandis veeti maakive kokku. Ristiusk tõi meile tellise- ja lubjapõletamise oskuse. Eesti kiviarhitektuur hakkas arenema alles XIII sajandil. Arhitektuuritudengitelt ikka küsin, kui vana meie arhitektuur on, just see osa, mida saame käega katsuda. Eesti arhitektuur algab tegelikult just XIII sajandi väikestest kivikirikutest. Selleks, et neid väärikalt rekonstrueerida või konserveerida, tuleb õppida tundma materjali, mõista toonaste meistrite mõtteviisi, uurida, kuidas müüre laoti. Alles siis saab mõelda, kuidas sellele tänapäeval läheneda. Tänapäeva kiviladujad lähenevad müürile nagu rikka mehe kaminale: kõik peab olema loodis ja sirge, aga omal ajal ju nii ei tehtud.
  • Mart Keskküla, intervjuu: Merle Karro-Kalberg, "Padise klooster on ajaloo uurimiseks valmis" Sirp, 06.11.2020


  • Arhitektuur on võim, neljas või viies võim. Tema ohtlikkus on selles, et ta ei ole seni eriti allunud kontrollile. Arhitektid on kunstnikud, kunstnikud aga on lääne ühiskonnas saavutanud erilise autonoomia, nagu kunagi ülikoolid või Soome suurvürstiriik Vene impeeriumis: kunstnikke tohivad hinnata ja arvustada ainult teised kunstnikud. Arhitekt vastutab ainult teiste arhitektide ees. Või inimeste ees, kes arvavad, et teavad arhitektuurist palju, nagu Adolf Hitler. 20. sajandil on toimunud palju revolutsioone, üks edukamaid ja hukatuslikumaid on olnud kunstirevolutsioon, mis aitas võimule arhitektid, kunstnikud, leiutajad, avastajad ja ettevõtjad. Tavaliselt me ei pane ühte patta Henry Fordi, Corbusier’d, Walt Disneyt, Thomas A. Edisoni, Leninit, Marinettit, Bill Gatesi, Picassot ja Rupert Murdochit. Ja Hitlerit, Stalinit ja esimees Maod. Neis inimestes on aga palju ühist. Neid on kannud uuendamiskihk, nad on aidanud hävitada meie vana kultuuri, elulaadi ja ümbrust ning asendada seda uuega. Selles uues ümbruses on inimesest saanud passiivne olevus, tarbija, elanik, vaataja.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel