Klooster

Carl Wenzel Zajicek (1860–1923), "Melki klooster Doonau ääres", s.d.

Julie Caroline Hamann (1842–1916) "Kloostriaias", s.d.

Lisbeth Hackl-Brauser, "Seeoni kloostrikirik" (1919)

Ketty Gilsoul-Hoppe (1868-1939), "Begiinide klooster Diksmuides", s.d.

Luule

Orus külvati ja künti, ehitaja palke tahus,
roosid õitsesid ja Terek paiskus kaljult valges vahus;
seitse munka kõigest sellest, kõigest sellest olid lahus —
kõrgel oli nende klooster lumise Kazbeki rahus.
    Kes neist oli olnud põldur, kes neist kandnud pikka
    piiki — nüüd nad teadsid, kuivõrd tühjad on kõik elu tuhat liiki,
    nüüd nad teadsid, et on vaja otsida vaid taevariiki,
    Jumalast ja tema sõnast nende hinged olid triiki.

• Ain Kaalep, "Mungasuudlus", kogus "Aomaastikud" (1962)

linnast on saanud betoonist tuvikuju
ja minust mahajäetud klooster:
nunnade varjud
niisutavad mu seinu,
kuid vaid nõgesed voogavad,
ja kui räägin pühast,
räägin sinu suu ojaveest.
...
nagu nunn, ei tõmba
ma su astlaid enda nahalt.
mu südame moonid õitsevad.

• Triin Paja, "Klooster", rmt: "Nõges", 2018, lk 13

Proosa

• [D'Artagnan ja Aramis:] "Teil on siin igat sorti rapiire, kõige erinevamate maitsete jaoks. Kas te vehklete ikka veel hästi?"

"Vehklen nagu teie oma nooruspäevil, võib-olla isegi paremini. Sellega ma päevast päeva ainult tegelengi."

"Kellega siis?"

"Meie suurepärase vehklemisõpetajaga."

"Kuidas? Siin?"

"Jah, siin, selles kloostris. Jesuiitide kloostris leidub kõike."

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008, lk 99

• Nii oli almugaavaritel viimati ühe kloostri vendadega tõeline lahing tekkinud, kuna mungad oma pühalikku tõotust unustades labidad, hangud ja kaikad haarasid, et endid ja oma viinakeldrit kaitsta.
  • Karl Ristikivi, "Surma ratsanikud", 1963, lk 43

• Eeskirjade arvukusest hoolimata ei õhku budistlikest mungakloostritest midagi karmi ega dogmaatilis. Võib-olla on see tingitud alatisest päikesepaistest, valgetest õhurikastest kongidest ja munkade säravkollastest rüüdest. Ilmselt süvendab seda muljet veel asjaolu, et Tseilonil pole klooster buda usu mungale eluaegne vangla. Ta võib igal ajal mungarüü sarongi või ülikonna vastu vahetada ja perekonna asutada. Ilmalikust elust küllastunud, võib ta isegi kloostrisse tagasi pöörduda, ja kui ta pole tapnud inimest või elevanti, võetakse ta jällegi mungakoguduse liikmeks. Ka noor munk võib kloostrist lahkuda, kui teda piinab igatsus vanemate ja õdede-vendade järele. Selline vabatahtlikkus loob budistlikus kloostris harmoonilise atmosfääri.
  • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973, lk 24

• Kloostris, kõikidest teedest kaugel, läksid asjad halvasti. Vett tuli võtta jõest sügavas kuristikus, toit koosnes karaskist ja leivapaladest, mis olid kogutud armuannina ümbruskonna ihnsatest ja jumalavallatutest külakestest, ning sellepärast varusid mungad metsast metsikuid puuvilju ja pähkleid, marju ja ürte, samuti otsisid mett ja seeni.

Selles piirkonnas köögiviljaaeda harida oleks olnud munkadel asjatu vaev, sest ikka leidus keegi, kes tuli öösel labida ja käruga valminud saagile järele - niisugused olid kombed.

Talumehed suhtusid sellepärast raevukalt tulnukatesse ja mööduvatesse kerjustesse (samuti naabritesse), kaitsesid oma peenraid püssiga, valvasid kogu perega, ja püüdsid valmis juurvilja keldrisse varjule viia.

Kehvikkloostril, mis seisis ilma valveta sügavas metsas, käidi ikka ja jälle külas, ümbruskonna noormeestel oli tarvis viinaraha, ja lõpuks hakkasid mungad läbi ajama õige vähesega - plekist konservipurgid vee keetmiseks, õlekubu, mille peal magada, rogusk peale tõmbamiseks, mee, marjad ja muud metsaannid aga peitsid nad sinnsamasse metsa, puuõõntesse, nagu oravad. (lk 130)

• Ljudmila Petruševskaja, "Vana munga viimne soov", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk Toomas Kall, 2012, lk 130-141

• Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.

Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud.

• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 201

• Cool-kultuse munkadel, kelle tilluke ja ligipääsmatu klooster on peidetud tõeliselt normaalsesse ja lahedasse orgu alam-Jääraharjades, on noviitside vastuvõtmiseks eriline eksam. Uustulnuk viiakse tuppa, mis on täis igasuguseid rõivaid, ja temalt küsitakse: "Jou, mu poeg, milline neist on kõige stiilsem kehakate?" Ja õige vastus on: "Kuule, just see, mis ma valin."
  • Terry Pratchett, "Härrasrahvas". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003, lk 256

• Hiljuti nägin televiisoris dokumentaalfilmi Buddha munkadest, kes pühendavad hommikul kaks tundi palvusele ja tund tõsisele koristustööle. Oma safrankollastes rüüdes, paljakspöetud pead läikimas, lähevad nad tegelikult igal hommikul kloostrist välja, panged ja lapid käes, ning puhastavad ära midagi, mis vajab puhastamist, olgu see siis müür või plank - midagi, mis kujutab endast ohtu või korratust. Ma hakkan aru saama, kuhu nad sellega võivad välja jõuda.
  • Carol Shields, "Kui". Tõlkinud Urve Hanko. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 42

• [Välismaine paberiteadlane:] Kui mina suren - ja see juhtub varsti, ma olen kindel -, siis ma olen juba kogu oma raamatukogu lubanud Calase kloostrile Hispaanias. Kui võimalik, siis ma tahaksin ise ka seal surra. Raamatukogud põlevad maha, kogud digiteeritakse ja müüakse siis rahapuuduse tõttu laiali. Ainult kloostrid on hoidnud raamatuid keskajast saadik, nemad teavad, mida raamatutega teha.
  • Meelis Friedenthal, "Inglite keel". Tallinn: Varrak, 2016, lk 9