Moon

rohttaimede perekond

Magun ehk rahvakeeli moon (Papaver) on magunaliste sugukonda kuuluv ligi saja liigiga rohttaimede perekond. Eestis kasvab viis liiki.

Marianne North, "Oopiumimoon" (1870ndad)
Désiré François Laugée, "Moonisaak"
Annie Eliza Hardy, "Moon, rukkilill ja karikakar" (1877)
Minna von Budinszky, "Moonid" (1898)
Josefa Garcia Greno, "Lilled"
Clara von Sivers, "Moonid vaasis"
Elsbeth Müller-Kaempff (enne 1940)
Olga Wisinger-Florian, "Moonikimp aknal"
Maria Oakey Dewing, "Moonipeenar" (1909)
Bertha Wegmann, "Moonid" (u 1900)
Jenny Villebesseyx, "Moonid vaasis"


DraamaRedigeeri

  • Jago:

Näe, sealt ta tuleb - ei mandragora,
ei moon, ei mingid unesiirupid
too enam sulle rahulikku und,
mis sul veel eile oli.


LuuleRedigeeri

Et õnn on sama õrn kui moon:
sa puudutad - kaob õiekroon;
kui peotäis tuhkjat kerget lund
on üürikene õnnetund -
sa teda hetkeks tabad ainult
kui tuult, mis üle heljub vainult,
kui vikerkaart, mis viivuks sajus
end ilmutas ning samas hajus.

  • Robert Burns, "Tam O'Shanter", tõlkinud Ralf Parve; rmt: "Mu arm on nagu ruske roos", Tartu: Ilmamaa, 2000, lk 18 (ka: "Tom O'Shanter". Rmt: R. Burns, "Lõbusad kerjused". Tallinn, 1959)


Kui ka mure maa kõik mustaks kisuks,
sina aga põimaks põllu nisuks.
Nisupõllus rukkilill või magun
ilustaksid töödki omajagu.

  • Lesja Ukrainka, "*Pilv on sünge, vikerkaar on särav...", rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 67


Üks soov lõi põlema siis südames täis luulet,
et sinu maitsehimulised kuumad huuled,
mis punasemad punasemast moonist,

mu kleidi mustast õhuksest chiffoonist
mu valge kaela oleks üles leidnud
ja teda sooja suudlusega võidnud.


Öösel on kindlasti mingi jumal
käinud mu rohtaias:
kõik moonid on puhkenud.
Vaevalt julgen ma välja astuda,
kardan, et põlen neis tillukestes leekides.


Tapetil pleekinud moonid,
laual Dante kantsoonid,
klaasis kartuliviin.
Tuhapäev väljas tuiskab,
salaja südames huiskab
aimuste pakatav piin.

  • Betti Alver, "Tuhapäeval". (Ilmunud alguses kogus "Tolm ja tuli" (1936), rmt: B. Alver "Teosed" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 441


Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul
Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.
Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul,
aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed juletud
olid nagu rangapilved kiirtekimpus ujuvad
yle maade, mida eales nad ei enam näe,
kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved kujuvad
turja yle halli telgi kattes päikse väe.


Aeg ammu teinud umbse käänu,
kõik vaevu kobiseb kui vaht,
linn ise tõsiseks on jäänud
ja endalt võetud mitmes nahk.
Siin tarkustemplis teadust luua
ei saa, kui segab plebsitung –
nüüd õpib see, kel isa pung
ning taltsas pää on kaasa tuua.
Kõik ist ja ast ja tung ja toon
on tuppe ehmund siinseis majus,
kus valmis eesti esiaju
ning õitses elu verev moon.


Minna midagi nõudmata
udu hõbedast kingis,
käia kuhugi jõudmata
rohu rohevas ringis,
mesilindele jagada
viimased lahtuvad leinad,
mooniväljadel magada,
ümber sinised seinad.


Kaks väikest habrast rukkimooni
ja õitsev kartul minu ees.
Tuul painutab mu hapraid maani,
kuid nad ei pudene, ei veel!

  • Aira Kaal, "Kaks väikest habrast rukkimooni" (1960). Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 641


Igal hommikul mu tädi aias
puhkevad taas uhiuued moonid.
Värve meeletuna pillav peenar
muudab oma varjundid ja toonid.
/---/
Tuleb pungast sõõrik punaleekiv?
Maheroosa, käharas volangis?
Hahkjas õis, mil tumelilla süda?
Veinivärvi, valendavas randis?

  • Milvi Seping, "Moonid", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 81


Nokaks silla musta luike
kumab Rüütli soonetuike
veripunane neoon.
Selle linna apokriiva
märke kannab linnu tiiva
tardumus, suu hõõguv moon.


peeglist vaatas end Ireene
peegeldus jäi hiljaks
enne jõudsid moonid saada
imelikuks viljaks


Kord põllul, kus kirendas punane moon,
üks pardike paterdas papaga koos
ja võlutult silmitses purpurset moonikest
parditütreke noor:
"Pai papa, kas moonikest puutuda saan?"
Kuid pajatas pardile papake hea:
"Ei pisike pardike moonikest puutuda saa.
...
Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
kuid pardike on väike.
Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb.
...
Ja ometi ilusal õiekuu ööl,
kui särasid lõbusalt põllud ja veed,
me pisike pardike põgenes pesast
ja moonile naiseks siis sai.
Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd,
sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb,
ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib.

Nii läkski lendu uhke moonipeiu
ja püüdis haneks väikse pardineiu.


Nüüd vappub maa, läks mööda viimne vagun
neid vaateid enam tagasi ei saa.
Veel tuleb ronge, aga unimagun
on varisend ja süütult mustab maa.

  • Helvi Jürisson, "*** Nüüd vappub maa" (1996), kogus "Sinine kivi" (1998), lk 26

Ja see tüdruk lilli põimis, kuni mõista võis
Moonid on vaid rohi, lill – ja seal
Ainult tuul, kes kõikevõimas, troosti talle tõi
Kandes habrast moonikrooni peas.

Moonika, Moonika, ja moonid
Mooniga Moonika tuult kroonib
Kroonib laps kuningaks just tumma tuule


Oh moonid moonid mu armastatud lilled
Te verevärvi ja surmakarva õied
Ja valge igatsuse liiv
Sel varakevadel meid ära viib


Keegi keetis kohvi,
keegi toppis piipu,
kolmas korkis veini,
neljas nägi silmanurgast tulevikku,
kui viies viimse kergenduspisara
oma pikka seelikusse varjas.
Kuues näris pliiatsit ja luges sõrmeotstelt silpe.
Seitsmes seisis väraval,
süli moone täis.


linnast on saanud betoonist tuvikuju
ja minust mahajäetud klooster:
nunnade varjud
niisutavad mu seinu,
kuid vaid nõgesed voogavad,
ja kui räägin pühast,
räägin sinu suu ojaveest.
...
nagu nunn, ei tõmba
ma su astlaid enda nahalt.
mu südame moonid õitsevad.

  • Triin Paja, "Klooster", rmt: "Nõges", 2018, lk 13


moonides teevad
kaheksa maamesilast
koos ketassae häält

ProosaRedigeeri

  • Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.


  • Pilkane-must mooniõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab öö.
    • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 55


  • Nii palju legende, laule ja luuletusi, nagu teame moonidest, on ära teeninud vähesed lilled. Kunstnikele on moonid olnud modelliks nii üksi kui ka punetavate väljade kaupa. Moonid teavad, kuidas väheste vahenditega mõjusat muljet jätta.
Mooni suured kirevad õied koosnevad vaid neljast kroonlehest: justkui poolratasklošš lõikega seelikul, katavad ringi vaid kaks kroonlehte, ülejäänud kaks täiendavad, nii et tulemus tundub topeltõiena. Siis veel tumedad tolmukad ja kontrastsed laigud ning huvitava vormiga kuprad. See kõik üheskoos ei saa jääda märkamatuks.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel