Moon

Magun ehk rahvakeeli moon (Papaver) on magunaliste sugukonda kuuluv ligi saja liigiga rohttaimede perekond. Eestis kasvab viis liiki. Kõige tuntumaks kasvukohaks on Afganistani põllud. Tuntud ka langenud sõdurite sümbolina.

Marianne North, "Oopiumimoon" (1870ndad)

Adele Schuster (1812-1890), "Vaikelu moonide ja liblikatega", s.d.

Annie Eliza Hardy, "Moon, rukkilill ja karikakar" (1877)

Evelyn de Morgan, "Öö ja uni" (1878)

Luis Ricardo Falero, "Moonihaldjas" (1888)

Victoria Kaʻiulani Kalaninuiahilapalapa Kawekiu i Lunalilo Cleghorn, "Moonid" (1890)

Mõhhailo Berkos, "Õitsev aed moonidega" (1896)

Marie d'Orléans (1865-1909), "Moonid vaasis", s.d.

Minna von Budinszky, "Moonid" (1898)

Josefa Garcia Greno (1850-1902), "Lilled", s.d.

Clara von Sivers (1854–1924), "Moonid vaasis", s.d.

Olga Wisinger-Florian (1844–1926), "Moonikimp aknal", s.d.

Maria Oakey Dewing, "Moonipeenar" (1909)

Juliette Wytsman (1866-1925), "Õitsev aed", s.d.

Jenny Villebesseyx (1854-1924), "Moonid vaasis", s.d.

Laura Coombs Hills, "Moonid läbipaistvas vaasis" (1928)

Max Streckenbach (1863-1936), "Moonid ja lodjapuu", s.d.

Elsbeth Müller-Kaempff (1869–1940), "Moonid", s.d.

Lola Liivat "Moonid" (1957)

Rachel Rabinovitch, "Pelgupaik" (2019)

Proosa

• Tüdruk astus seina ligi ja hakkas hajameelselt ühe sõrmega järele vedama tapeedile joonistatud mooni, millel oli leht ja vars ja potsakas paokil õienupp. Vaikuses kobava sõrme all oleks moon justkui ellu ärganud. Kezia tundis kleepuvaid siidiseid kroonlehti, karusmarja moodi karvast vart, karedat lehte ja prinki vaabatud punga. Asjad võivad niimoodi elama hakata küll. Mitte ainult suured kopsakad asjad nagu mööbel või — täpselt samamoodi käis see ka kardinate ja mustrite ja tekipalistuste ja patjade kohta.
  • Katherine Mansfield, "Prelüüd" kogumikust "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13, lk 20

• Siin, Porta Camollia lähedal varisesid majad ja väiksed aiad nende vahel olid ammugi umbrohtu kasvanud. Need, kes siin kunagi olid elanud, nii peremehed kui ka teenijad, olid üheksa aasta eest katkusurnuaiale kantud. Hiljem oli siin mõneski kohas tuli oma hävitustööd teinud, sest tühjad majad said ööasemeks koduta hulkureile. Ainult umbrohi, mis oli niisama visa hingega kui patune inimene, lokkas rõõmsalt. Aga siiski õitsesid siin ohakate ja nõgeste vahel ka lopsakad punased moonid ja arglikud kannikesed. Ja viljapuud metsistunud aedades õitsesid hoolitseva inimkäe puudumisele vaatamata.
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund 1965, lk 15

• Pilkane-must mooniõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab öö.
  • Nikolai Baturin, "Vaikuse värvid", rmt: "Kuningaonni kuningas", 1973, lk 55

• Moon jätab oma kuprasse väikesed aknad, et võiksime vaadata, kas seemned juba sobivad saia peale panna.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120

• Nii palju legende, laule ja luuletusi, nagu teame moonidest, on ära teeninud vähesed lilled. Kunstnikele on moonid olnud modelliks nii üksi kui ka punetavate väljade kaupa. Moonid teavad, kuidas väheste vahenditega mõjusat muljet jätta.

Mooni suured kirevad õied koosnevad vaid neljast kroonlehest: justkui poolratasklošš lõikega seelikul, katavad ringi vaid kaks kroonlehte, ülejäänud kaks täiendavad, nii et tulemus tundub topeltõiena. Siis veel tumedad tolmukad ja kontrastsed laigud ning huvitava vormiga kuprad. See kõik üheskoos ei saa jääda märkamatuks.

• Ülle Reier, "Ahvatlevad moonid", Eesti Loodus 5/2003

• Kasvamise aeg, õitsengu aeg. Küllus on täitnud näljased kõhud. Rammus taine värske liha loob täiusliku, särava jõu. Üle kogu tundra puhkeb siin-seal laikudena väikesi lillakaid õisi. Arktilised moonid vallutavad maa nagu väikesed sõjaväed. Aigaq-juured kistakse õite küljest lahti ja jõuavad kõhtudesse. Maa on loomi tulvil.
  • Tanya Tagaq, "Lõhkine hammas", tlk Hasso Krull, LR 36-38 2023, lk 91

Draama

[Jago:]
Näe, sealt ta tuleb - ei mandragora,
ei moon, ei mingid unesiirupid
too enam sulle rahulikku und,
mis sul veel eile oli.

• William Shakespeare, "Othello", III vaatus, 3. stseen, Jago kõneleb Othellost. Tlk Jaan Kross, rmt: W. Shakespeare, "Tragöödiad" I. Tallinn: Eesti Raamat, 1966, lk 457

Luule

Et õnn on sama õrn kui moon:
sa puudutad - kaob õiekroon;
kui peotäis tuhkjat kerget lund
on üürikene õnnetund -
sa teda hetkeks tabad ainult
kui tuult, mis üle heljub vainult,
kui vikerkaart, mis viivuks sajus
end ilmutas ning samas hajus.

• Robert Burns, "Tam O'Shanter", tlk Ralf Parve; rmt: "Mu arm on nagu ruske roos" (2000), lk 18 (ka: "Tom O'Shanter". Rmt: R. Burns, "Lõbusad kerjused". Tallinn, 1959)

Kui ka mure maa kõik mustaks kisuks,
sina aga põimaks põllu nisuks.
Nisupõllus rukkilill või magun
ilustaksid töödki omajagu.

• Lesja Ukrainka, "*Pilv on sünge, vikerkaar on särav...", rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 67

Üks soov lõi põlema siis südames täis luulet,
et sinu maitsehimulised kuumad huuled,
mis punasemad punasemast moonist,

mu kleidi mustast õhuksest chiffoonist
mu valge kaela oleks üles leidnud
ja teda sooja suudlusega võidnud.

• Marie Under, "Tujud" 2 kogus "Eelõitseng", lk 7

Siiski, rõõmus mööduja
väljade agoonias
vaiki jää, tee paljaks pea
minnes läbi oru, seal
kus moon ere, nisupõld
armu jalge ees kui kõrb.

• Elizabeth Daryush, "Flandria väljad" ("Flanders Fields"), Poem Hunter

Öösel on kindlasti mingi jumal
käinud mu rohtaias:
kõik moonid on puhkenud.
Vaevalt julgen ma välja astuda,
kardan, et põlen neis tillukestes leekides.

• Katri Vala, "Moonid", tlk Debora Vaarandi, rmt: "Sinine rohtaed" (1974)

Tapetil pleekinud moonid,
laual Dante kantsoonid,
klaasis kartuliviin.
Tuhapäev väljas tuiskab,
salaja südames huiskab
aimuste pakatav piin.

• Betti Alver, "Tuhapäeval", ilmunud kogus "Tolm ja tuli" (1936), rmt: B. Alver "Teosed" I (1989), lk 441

Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul
Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.
Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul,
aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed juletud
olid nagu rangapilved kiirtekimpus ujuvad
yle maade, mida eales nad ei enam näe,
kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved kujuvad
turja yle halli telgi kattes päikse väe.

• Uku Masing, "Pimedus ei võta vastu valgust"

Aeg ammu teinud umbse käänu,
kõik vaevu kobiseb kui vaht,
linn ise tõsiseks on jäänud
ja endalt võetud mitmes nahk.
Siin tarkustemplis teadust luua
ei saa, kui segab plebsitung –
nüüd õpib see, kel isa pung
ning taltsas pää on kaasa tuua.
Kõik ist ja ast ja tung ja toon
on tuppe ehmund siinseis majus,
kus valmis eesti esiaju
ning õitses elu verev moon.

• Juhan Sütiste, "*Päev võtab madalama...", rmt: "Teosed", II kd, lk 78–84

Kaks väikest habrast rukkimooni
ja õitsev kartul minu ees.
Tuul painutab mu hapraid maani,
kuid nad ei pudene, ei veel!

• Aira Kaal, "Kaks väikest habrast rukkimooni" [1960], rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, 1967, lk 641

Nokaks silla musta luike
kumab Rüütli soonetuike
veripunane neoon.
Selle linna apokriiva
märke kannab linnu tiiva
tardumus, suu hõõguv moon.

• Ivar Grünthal, "Tartu vaim", rmt: "Lumi ja lubi", 1960, lk 57–59

Minna midagi nõudmata
udu hõbedast kingis,
käia kuhugi jõudmata
rohu rohevas ringis,
mesilindele jagada
viimased lahtuvad leinad,
mooniväljadel magada,
ümber sinised seinad.

• Kersti Merilaas, "*** Minna midagi nõudmata", rmt: "Antud ja võetud", 1985, lk 15

Kui moonid ja pihlakad leekisid nii,
et enam ma muud ei näinud,
kui moonid ja pihlakad leekisid nii,
oli sügis siit mööda läinud.

Kord ärgates kohkusin: tõsi või vale?
ja arglikult vaatasin üles.
Moonikroonlehti tuul kandis eemale
ja päikene istus mu süles.

• Viivi Luik, "*** Kui moonid ja pihlakad leekisid nii", rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 30

peeglist vaatas end Ireene
peegeldus jäi hiljaks
enne jõudsid moonid saada
imelikuks viljaks

• Juhan Viiding, "Vale-Ireene" kogus "Detsember" (1971), lk 22

Igal hommikul mu tädi aias
puhkevad taas uhiuued moonid.
Värve meeletuna pillav peenar
muudab oma varjundid ja toonid.
/---/
Tuleb pungast sõõrik punaleekiv?
Maheroosa, käharas volangis?
Hahkjas õis, mil tumelilla süda?
Veinivärvi, valendavas randis?

• Milvi Seping, "Moonid", kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 81

Kord põllul, kus kirendas punane moon,
üks pardike paterdas papaga koos
ja võlutult silmitses purpurset moonikest
parditütreke noor:
"Pai papa, kas moonikest puutuda saan?"
Kuid pajatas pardile papake hea:
"Ei pisike pardike moonikest puutuda saa.
...
Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
kuid pardike on väike.
Sa tead ju et moonid kõik on pikad, pikad, pikad,
kuid pardike on väike. Nii oli, on ja jääb.
...
Ja ometi ilusal õiekuu ööl,
kui särasid lõbusalt põllud ja veed,
me pisike pardike põgenes pesast
ja moonile naiseks siis sai.
Kuid kurvemaks läheb veel lauluke nüüd,
sirp lõikab ja põlluke lagedaks jääb,
ja tuuleke tõuseb ja moonid kõik minema viib.

Nii läkski lendu uhke moonipeiu
ja püüdis haneks väikse pardineiu.

• Vladimir Beekman, "Pardike ja mooniõis", tuntud lauluna Vittorio Mascheroni viisil ansambli Fix jt esituses

Aed pidutseb. Kui kaunis on kõik loodu!
Kui puhas, erk on iga värvitoon!
Ja päevad kaovad — aina, ühtesoodu,

meilt viies kõik, mis tõeline ja ehe.
Kui sealpoolt-sõnumi, näe, hilju moon
teeliiva poetab verkja õielehe.

• Kalju Kangur, "Eleegia" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 9

Mu nägu su juustes
sinu nägu mu juustes
me uni lõhnab
kui moonihurmades väli
teisel pool vihma

• Malle Talvet, "* Mu nägu su juustes" kogus "Nähtamatult, lakkamatult" (1990), lk 33

Nüüd vappub maa, läks mööda viimne vagun
neid vaateid enam tagasi ei saa.
Veel tuleb ronge, aga unimagun
on varisend ja süütult mustab maa.

• Helvi Jürisson, "*** Nüüd vappub maa" (1996), kogus "Sinine kivi" (1998), lk 26

Ja see tüdruk lilli põimis, kuni mõista võis
Moonid on vaid rohi, lill – ja seal
Ainult tuul, kes kõikevõimas, troosti talle tõi
Kandes habrast moonikrooni peas.

Moonika, Moonika, ja moonid
Mooniga Moonika tuult kroonib
Kroonib laps kuningaks just tumma tuule

• Leelo Tungal, "Moonika", tuntud lauluna Andres Valkoneni viisil Tõnis Mägi esituses

Oh moonid moonid mu armastatud lilled
Te verevärvi ja surmakarva õied
Ja valge igatsuse liiv
Sel varakevadel meid ära viib

• Mait Vaik, "Moonid", tuntud lauluna ansamblite Vennaskond ja Metro Luminal repertuaaris

Moondusid mooniks, Maria
murdusid pooleks mu peos,
mina ei ole, Maria,
see, kes su kahesust seoks
/---/
Küllalt ei ole, Maria,
armastand sinu last,
aga ei ole ka iial
lahti ütelnud tast

Mina ei reetnud, Maria,
põlvili lebasin maas
moonidest kirjuks, Maria,
kunagi saab sinu aas.

• Reet Sool, "Maria" kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 43

Keegi keetis kohvi,
keegi toppis piipu,
kolmas korkis veini,
neljas nägi silmanurgast tulevikku,
kui viies viimse kergenduspisara
oma pikka seelikusse varjas.
Kuues näris pliiatsit ja luges sõrmeotstelt silpe.
Seitsmes seisis väraval,
süli moone täis.

• Berit Kaschan, "Terve hommik" kogust "Ma naeran magades" (2016)

linnast on saanud betoonist tuvikuju
ja minust mahajäetud klooster:
nunnade varjud
niisutavad mu seinu,
kuid vaid nõgesed voogavad,
ja kui räägin pühast,
räägin sinu suu ojaveest.
...
nagu nunn, ei tõmba
ma su astlaid enda nahalt.
mu südame moonid õitsevad.

• Triin Paja, "Klooster", rmt: "Nõges", 2018, lk 13

moonides teevad
kaheksa maamesilast
koos ketassae häält

• Sirel Heinloo, "*moonides teevad...", Värske Rõhk nr 46, sügis 2016, lk 94

Kaunid naised mustas seelikus -
noatera pitsitavad liiliapungad,
tulbid, kel kroonlehed uljalt
pärani valla,
siidised õrnad kägardatud moonid.

• Liepa Rūce, "*Ma ei kohtu enam vanade sõbrannadega, aga...", tlk Contra, rmt: läti luule antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 199

Kirjandus

• Leelo Tungal, "Mooni avastamine", 1978