Karl Ristikivi

Karl Ristikivi (16. oktoober 1912 – 19. juuli 1977) oli eesti kirjanik. Alustas lasteraamatutega ("Lendav maailm", "Semud", "Sellid"), kirjutas alternatiivajaloolise seiklusromaani "Viikingite jälgedes" (ilmus 1936 "Perekonnalehes" järjejutuna), saavutas tunnustuse realistliku Tallinna triloogiaga ("Tuli ja raud", "Õige mehe koda", "Rohtaed"), jätkas metafüüsilise diloogiaga "Kõik mis kunagi oli", "Ja ei juhtunud midagi", koondas Rootsi pagulusse sattumise ängi romaani "Hingede öö" ning siirdus pärast seda sümbolistlikuma laadi juurde oma suure ajalooliste romaanide sarjaga. Kirjutas ka lühiproosat (novellikogud "Sigtuna väravad" ja postuumne kogumik "Klaassilmadega Kristus"), kriminaalromaani "Hurmakägu on surma nägu", kuuldemänge jm, ning avaldas luulekogu "Inimese teekond". Avaldas ka arvustusi ning esseid (valimik "Viimne vabadus" on ilmunud "Eesti mõtteloo" sarjas) ning pidas 1957-1968 päevikut (ilmus 2008).

Loone Otsa näidendi "Üksainus araabia öö. Salme Niilendi näidend" ettelugemine Karl Ristikivi Seltsi korteris.
Foto: Janno Loide, 15. oktoober 2012

28. oktoobril 2017 maeti Ristikivi urn ümber Paadrema kalmistule, kirjaniku ema kõrvale

Kirjad

• Mõnikord juhtub, et löön ka käega, kui äkki selgub, et ajaloolised sündmused mu intriigiga ei sobi. Seda halvem faktidele! Siiamaani pole mind keegi sellelt kuriteolt tabanud. Aga ma vabandan ennast alati sellega, et ma pole üldse tahtnud kirjutada "ajaloolist" romaani selle sõna tavalises mõttes — ajalugu on ainult ettekäändeks.
  • Kiri Bernard Kangrole. Rmt: Bernard Kangro, Karl Ristikivi. Kirjad romaanist: 31 kirja aastaist 1966–1977. Tallinn: Varrak, 2006, lk 56

• Et ma otse kiuste (enda, lugejate ja eriti arvustajate kiuste) olen jätkanud oma romaaniseeriat ja tahtsin järjekordse onnikese katuse alla saada. Sest kui ma jõudsin äratundmisele, et mul puudub jõud ja oskus ehitada gooti katedraali, olen võtnud eeskuju oriendi ehitusmeistreilt ja hakanud ehitama paviljoni teise kõrvale, mis lõpuks siiski ka peaks mingi plaanipärase kompleksi moodustama.
  • Kiri Uku Masingule, 26. märts 1969

Artiklid

• Ja ma ei leia paremat näidet tolerantsile, nagu ma ise oma kodukootud viisil sellest aru saan, kui ühes anekdoodis kahest meremehest. Ühel õhtul, kui laev oli keset ookeani, olid nad kahekesi rinnuli reelingul. Ainus, mis oli näha, oli vesi, taevas ja täiskuu. Ütles siis üks neist: "Kas sa tead, et kuu on üks täiesti surnud taevakeha. Seal ei ole ei vett, õhku ega elu üleüldse. Isegi oma valgust ei ole tal — sellegi saab ta päikeselt." Millele teine vastas: "Jah, aga kuhu tal ikka minna on!" Selles vastuses väljendub minu arvates tõeline tolerants, mida me nii vähe leiame, eriti nende juures, kes nüüd nii tihti ja nii kõva häälega tolerantsist räägivad.
  • "Kirjanduse ülesanded". Mana nr 35, 1969

"Päevaraamat 1957-1968"

• Peaksin kirjutama midagi suurt ja tähelepanuäratavat, midagi, mis pakuks ka rahvusvahelisele publikule, kui ma sellest seisvast veest tahan välja jõuda. Kahjuks ei ole mul ühtki sellist ideed, mida võiks võrrelda "Tule ja raua" omaga varem, nüüd aga juba rahvusvahelises formaadis.
  • Päevik 13.08.1957

• Juba Sitsiilias olles tuli mulle meele lugu Konradinist, mida lugesin kunagi lapsepõlves ühest saksakeelsest lastekalendrist. Ma pole kunagi ta tõelises saatuses selgusele jõudnud. Nüüd olen koguni mõelnud tervele romaaniseeriale, mis algaks n.ö. nullpunktist, interregnumi aegselt Saksamaalt. Ja jõuaks olevikuni välja!
  • Päevik 7.10.1958

• Mägi on kirjutanud essee mu loomingust. Selle esimene osa on üsna huvitav, ainult siis, kui ta jõuab "Hingede ööni", lööb ta viltu nagu kõik teisedki. Orase kontseptsioon, et see on "haige inimese jamps", et viisakamalt öeldes, pagulase hinge peegel, on nähtavasti saanud pühakirjaks.
  • Päevik 20.06.1959

• Vaheajal tuli mu juure üks vanahärra, kelle nime ma ei tea, aga keda Lepik ilmsesti tundis. Ja see hakkas mind kohe ründama ja süüdistama. Kõigepealt, et ma kirjutan sellist vana prahti nagu "Põlev lipp". Ja siis üldse, et meie kirjanikud midagi ei tee selleks, et kirjandus leviks!
  • Päevik 25.06.1961

• 20 aastat Eestist lahkumisest.

Ma ei pühitsenud tänast päeva mingil erilisel viisil. Kas ongi selleks põhjust? Ma ei saa ju öelda, et olen kodumaata, sest ma pole kunagi ennast oma õigustest lahti öelnud. Kodutu – jah, aga mitte kodumaatu.

• • Päevik 26.11.1963

• Kust tulevad need kummalised pildid ja sõnad unes ja poolunes, eriti kui mul on valu, mille tahaksin kõrvale panna nagu kaardi ja selle asemel uue võtta. Terve rida köiteid raamaturiiulil, kirjutatud ühe tundmatu Ladina-Ameerika autori poolt, mis sisaldab kõik võimalikud žaanrid ja kujutab üht olematut maad ja selle elu. Juba siis, kui olin 20-aastane, oli mul kavatsus kirjutada midagi sellist.
  • Päevik 23.02.1964

• Nägin öösel unes, et olin abiellumas ja sisustasin oma uut korterit. Magamistoas oli viis voodit - ja ühes teki peal puhas valge liiv. Mu tulevane naine - täiesti tundmatu - ütles, et ta oli ostnud 40 krokodilli! Mis veel see võib tähendada?
  • Päevik, 31.03.1964

"Kõik mis kunagi oli"

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Kõik mis kunagi oli", Tallinn, 2009. Esmatrükk: 1946.

• Nii mitmepalgeline on kõik, et ei maksa püüda ka kõige lihtsamat asja igast küljest vaadata. Asjata! Tunnistame oma piiratust, istume maha rannale ja nopime üles mõne kivikese, mis meile just meeldib nende hulgas, mis on käe ulatuses. Vaata, neidki me ei saa näha ega näidata igast küljest, seest ja väljast. (lk 228)

"Hingede öö"

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Hingede öö", Tallinn: Eesti Raamat, 1991.

• Kui oled seitse aastat elanud ühel maal põgenikuna, on raske ühel õhtul äkki ette võtta ja välja minna turistina... (lk 10)
• Olin rännanud vaimus nii võõrsile kui ka koju tagasi, ja ei kestnud kaua, kui jõudsin arusaamisele, et seegi oli tühi asi. Kodu oli illusioon ja silmapiir kindel müür, millest kunagi välja ei jõudnud. (lk 30)
• "Miks ma olen siis siin?"

Oli nii hämar, et ma ei võinud näha, aga ma siiski aimasin ta iroonilist naeratust, mis tõmbas ta silmanurgad tihedatesse kurdudesse.

"Ja kus oleks see teine koht, kus te võiksite olla?"

"Ma ei tea. Ükskõik kus — mitte siin."

"Ükskõik kus — see ongi siin." (lk 61)

"Põlev lipp"

Konradin. Codex Manesse, 14. sajand

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961.

• Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetest kasvavad uued puud. Või nagu rändaja põlgab sirget tolmust maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine udu. (lk 7)
• Nüüd seisab Konradin kuulsaimal kõigist Rooma seitsmest künkast, paigal, mis läbi aegade on olnud maailma keskpunkt. Ja oma sule nõrkust tundes jätame ta sinna. Kui meil ainult oleks võimalik sellega lõpetada teekonna kirjeldus, mille kergemeelselt endale ülesandeks võtsime, ja öelda: "Siin on hea olla — ehitagem siia üks maja kõigile keeltele ja rahvastele, kes ometi on ühe Isa lapsed!"

See maja on ehitamata tänapäevani. (lk 182)

"Viimne linn"

Akkoni vallutamine. Dominique Papety (1840)

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Viimne linn", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1962.

• Ma ei ole tahtnud nimetada palju nimesid, mitte sellepärast, et nad poleks väärt tulevaste põlvede mälestust, vaid mõeldes lugejale, keda võõrad nimed hirmutavad, kuna ta neid ei jõua korraga meelde jätta ja ütleb: "Mis lähevad mulle korda võõrad nimed ja võõrad inimesed, kes juba ammugi on surnud! Mul on küllaltki tegemist, et elavate inimeste nimesid meeles pidada." Ja ta ei mõtle kunagi sellele, et nii tema ise kui ka kõik teised, kelle tundmist ja teadmist ta täna tähtsaks peab, homme sellessamas suures nimestikus seisavad, mida alles viimsel kohtupäeval raamatust ette loetakse. (lk 148)
• Olen juba varem öelnud, kuidas ma juba lapsest saadik olen olnud kodumaata. Nüüd tundsin korraga, et mul kunagi isegi kodu polnud ja et Templi võimas hoone oli tõepoolest ainult telk, mis ajutiseks peatumiseks püstitatud. Ja ma küsisin eneselt, mis oli õieti meie peamine ülesanne — kas Püha Haua tagasivõitmine või nende paljude õnnelikkude kodude kaitsmine, mis olid kasvanud Akkoni müüride vahel niisama mõtlematult ja pahaaimamatult nagu Jumala lilled väljal. (lk 157)
• Templivennad ja ilmalikud rüütlid, kes siia olid pääsenud, olid juba asunud oma kohale müüridel ja tornides. Tempel oli suletud ja valmis ennast kaitsema viimse veretilgani. Ja nende hulgas, kes siia olid päästetud — või vangistatud —, olin ka mina, üksik hospidalirüütel, oma võõras veripunases sõjamantlis. (lk 275-276)

"Surma ratsanikud"

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Surma ratsanikud", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1963.

• Nime Casarmana, mille ma nüüd oma tõelise, aga tundmatu perekonnanime asemel oma lastele pärandan, ütlesin esmakordselt Roger de Flori ees seistes, kui ma olin nii ärritatud, et ma ühe tähe alla neelasin. Aga ka sellele nimele on mul täieline õigus, sest eks ole me kõik Rooma kojast tulnud. (lk 27)
• Kuningad surevad ja kuningriigid kaovad. Isegi kirikud langevad varemeteks ja Surm ratsutab oma saatjaskonnaga üle rusude õhtu poole.

Aga noor puu kasvab. (lk 296)

"Imede saar"

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Imede saar", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964.

• Juba lapsepõlvest peale on elav kujutlusvõime olnud mu suurim vaenlane. Nii sageli olen selletõttu oma rõõmud ette ära nautinud, nii et need lõpuks saabudes mulle isegi pettumuse on valmistanud. Veel hullem on aga, et ma paljudki hädad ja mured olen pidanud mitu korda läbi kannatama ja veel suuremal määral, sest ettekujutuses on nad sageli olnud palju raskemad. (lk 45)
• [Danaos:] Kui oled meie keelt õppinud, võid igal pool majaseintel näha sõnu JOOGE NEKTARIT või JOOGE VEEL ROHKEM NEKTARIT, mis on meeldetuletuseks kõigile, et nad oma tööks uut jõudu vajavad. Seejuures on see palju meeldivam meeldetuletus kui näiteks TEHKE ROHKEM TÖÖD." (lk 92)
• [Thrasymachos:] Võin juba ette öelda, kuidas teil läheb, kui katsute meie rahva hulgas mässuvaimu õhutada. Enamik arvab, et olete Absoluutse vaimu mõju all, ega kuula teid üldse. Teised, kes on loomu poolest rahulolematud — meil on neidki —, annavad teile igas asjas õiguse ja aitavad omalt poolt valitsust sõimata. Aga kui tuleb valimispäev, valivad nad oma endised nõunikud tagasi. Nii on see alati olnud. (lk 119)
• [paater Ieronimo:] Kõige viimane riik maa peal on Antikristuse riik ja seal on kõigil nii hea elada, et keegi enam ei hooli ei tulevasest elust ega lunastusest Kristuse läbi. See on, mida me siin näeme — inimesed, kes on nii rahul maapealse eluga, et keegi enam ei ihka taevasse paradiisi. Kõigist katsumistest, mis kuri inimeste peale saadab, on see kõige suurem ja kõige hädaohtlikum. (lk 134)
• [Sofron:] Võib-olla on juba praegu vajalik ka seda öelda, et meil mitte kõige andekamad ei pääse edasi, vaid kõige normaalsemad. See ongi, mida nimetatakse Sofrosyneks, mida võiks kõige lähemalt tõlkida mõõdukuseks. (lk 140)
• "Aga just sellepärast oligi Platon teatri vastu," seletas Sofron. "Meie eesmärk on inimesi lõbustada ja nende meelt ülendada, mitte aga neid vapustada ja masendada asjade näitamisega, mida ammugi enam ei ole." (lk 177)
• On vist paraku nii inimesega, et ka kõige parem elu talle tundub väljakannatamatu, kui tal pole võimalik seda omal tahtel vahetada, kas või palju halvema vastu. (lk 230)

"Mõrsjalinik"

Andrea Vanni fresko Siena püha Dominicuse kirikus, ~1400, vanim teadaolev kujutis Katarinast

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965.

• Keegi ei teadnud, kuidas veetis Katarina karnevaliöö, kellelgi polnud ka selle vastu suuremat huvi. Igaüks oli huvitatud sellest, kuidas möödus see öö väljas — tänavail, platsidel ja lõbustuskohtades, ja see huvi oli omajagu segatud hirmuga. Oli teada, kui kergesti võis rõõmupidu muutuda vihapiduks ja veiniojad asenduda vereojadega. (lk 103)
• [Lisa:] Ta elas meie hulgas, aga meie ei tundnud teda ära. Meile oli ta ainult väike õde, ei midagi muud. Isegi hiljem, kui ta mulle nii mõndagi avaldas sellest armust, mis talle oli osaks saanud, ei suutnud ma seda täielikult mõista. Alles siis, kui tuli aeg, mil ma pidin temast lahkuma, hakkasin natuke rohkem taipama. Ta oli meile liiga lähedal, et me teda selgesti oleksime näinud. (lk 142)
• [Katarina:] Tõepoolest, mida muud, paremat ja suuremat võiksingi soovida, kui ainult korraks pimedat ööd valgustada. Kes on kunagi suutnud korda saata midagi muud? Kõik märtrid ja pühakud pole suutnud rohkem teha kui ainult korraks leegitseda. Ainult Jumal on igavene valgus — kes suudaks ennast temaga mõõta! (lk 196)
• Aga kui Pietro Casarmana paavsti ette ilmus, pöördus see ta poole kohe tõreda küsimusega:

"Kuidas võisid maha jätta oma karja just sel ajal, kui talle kõige rohkem on juhatust ja kaitset vaja? Mees jääb oma naise juure ka vaesuses ja hädas ega jäta teda maha, kui ta nägu kortsu läheb. Samal viisil on piiskop oma koguduse külge laulatatud."

"Miks siis teie, kõigepüham isa, ei lähe tagasi oma mõrsja juure, kellest ilusamat ja rikkamat ei ole kogu maailmas?" küsis Pesaro piiskop nii vaikselt, et vaevalt keegi peale paavsti teda kuulis. (lk 268)

• [Gregorius:] Uued päevad ja uued ööd võivad tulla. Aga Issand on tõotanud, et ei pea lõppema ei külv ega lõikus, ei külm ega soe, ei suvi ega talv. Ja kui meie usk ähvardab meid maha jätta, saadab ta meid õpetama mõne oma kõige väiksemaist lastest. Mitte alati ei julge me kindlad olla, et me nad ära tunneme. Kaini märk oli kõigile nähtav, aga Kristuse armastuse tunnus jääb nii mõnigi kord inimeste silmadele nähtamatuks.

Tema armastus on aga meie juures kõigi aegade otsani. (lk 300)

"Rõõmulaul"

"Ma võisin seal kõiki hääli jälgida, aga siin lähen ma täitsa segamini. On nagu oleks linnuparv lahti lastud ja nüüd hõljuvad nad seal ülal võlvide all. Ma ei saa neid enam kätte." Notre Dame'i võlvid

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966.

• [David:] Kuidas saaksin selle rõõmu lauluks muuta, lauluks, milles oleksid ühendatud mu armastus, Blanche ja Issanda heldus, kes on lasknud seda mulle osaks saada ... ? See ei ole võimalik, see laul peaks olema nii suur ja vägev, et see nõuaks tuhandeid lauljaid ja kõiki mänguriistu. Ja samal ajal peaks see olema nii õrn, et seda vaevalt võib kuulda ... (lk 113)
• [Louis de Touraine:] Kõige poeetilisem pilt, mis üldse on mõeldav, on mõõk roosides. Kas pole nii? Siin on ühendatud kõik, mis maailmas kaunist — jõud ja õrnus, au ja armastus, mees ja naine. (lk 162)
• [Alain de Carnillac:] "Kui tühised on kõik need asjad, mida inimesed püüavad! Kõik kaob, niisama nagu kaovad mänguriista helid, kui selle keeled enam ei värise. Ainult selles on vahe, et me ei tahagi muusikat kinni hoida, vaid naudime seda nii, nagu ta on, alati põgenev, alati kaduv, ja ometi alati uuesti sündiv. Kas pole sama lugu kõige muuga — ka elu enesega." (lk 182)
• [David:] Nüüd olen jälle hakanud laulma nagu vanasti. Seda lõputa laulu, mis aina voogab nagu merelaine, nagu jõgi. Laulan seda, kui keegi ei kuule, ainult iseendale. Kui oleks mänguriist, millel saaks mängida niisama vabalt, hoolimata helitõugudest ja intervallidest...
• [Alain de Carnillac:] Ootaja ootab enamasti asjata. Tuleb ise otsida, et midagi leida. Ja võib-olla ei leia ka siis midagi. Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm. Kui sa tõesti tahad kord kirjutada laulu, mis on suur ja tõeline, siis kirjuta sellest needusest. Mitte muinaslugu mõnest kummitavast rüütlist, kes on ainult vari, vaid sellest tõelisest needusest, mis lasub kogu maailmal pattulangemisest saadik. (lk 225)
• "Ma olen oma elu kaks korda läbi elanud," rääkis David. "Edaspidi ja tagurpidi. Mulle tundus, et ma olin kuski valesti läinud, ja sellepärast ei jäänud mulle muud üle kui tagasi minna, et näha, kus ma valele teele käänasin. Aga kuidagi läksin ka siis valesti või ei vaadanud ma hoolega, sest ma ei leidnud seda kohta. Ja viimaks sain aru, et olen täiesti eksinud, nii nagu rüütlid vanasti eksisid nõiutud metsas. Ma ei oska enam kuhugi minna ja ma olen vana ning väsinud." (lk 290)
• [David:] Nüüd olen ma jälle tagasi alguse juures. Nüüd on jälle ainult need kolm. Kas keegi märkab, et see on sama meloodia, aga ümber pööratud, nagu peeglis? Et ring täis saaks. Nii nagu ma ise lõpuks arvasin, et olin jälle koju jõudnud... Tänage Issandat, sest ta on helde, sest ta heldus kestab igavesti. Nüüd ma kuulen selgesti, kuidas nad kõik tulevad, üksteise järel. Lauljad, mängijad, üks koor teise järel. See kasvab, tõuseb, nagu kirik sammastega, võlvidega, tornidega... (lk 301)

"Nõiduse õpilane"

"Ouroboros," rõhutas dominikaanlane. "Kas see pole sama, mis paradiisi madu, kes meelitas inimese sööma hea ja kurja tundmise puust? Madu, kes on nii Jumala kui ka inimese vaenlane."

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967.

• "Doktor Johannes Faber Prahast, alias Hans Schmidt, alias Jan Kovar — või peaksin koguni ütlema Jehuda ben Esra? Missugune neist on su õige nimi?"

"Mis on nimi? Kas pole ka sinul, auväärne isa, praegu teine nimi kui see, millega sind on ristitud? Õpetatud mehed väänavad tihti oma nime, et see kõlaks ladinakeelselt. Ma olen oma nime lihtsalt ladina keele tõlkinud. Kovar, Schmidt ja Faber on tõepoolest üks ja sama nimi, nagu sa isegi märkad, kui oskad ka slaavi keelt." (lk 9-10)

• Inimesed võivad veel kuidagi taluda võõrast välimust ja isegi erinevat nahavärvi, aga mitte kunagi arusaamatut keelt. Mõnele metsinimesele võib ka kristlik missa tunduda nõidumisena ..."

"Ära kirjuta seda!" hüüdis dominikaanlane kirjutajale. (lk 20)

• [Faber:] Mida vähem ühele rahvale on antud au, seda kadedamalt katsub ta sellest natukesest kinni pidada, mis talle on jäänud. (lk 36)
• [Rabi Esra:] . On õige, et Issand keelte segamisega asetas suure tõkke inimeste teele, kui nad teadmisi püüavad. Aga inimene ise on selle ehitanud mitmekordseks vaenu ja umbusuga rahvaste vahel. (lk 85)
• [Faber:] Aga ma arvan, et kui kaks valitsejat sõdivad võimu pärast, teevad nad seda vähemalt ausalt, kumbki oma lipu all. Aga kui inimesed hakkavad sõdima oma hingeõndsuse nimel, on hing see, mille nad kõigepealt kõrvale heidavad kui ülearuse koorma. (lk 94)
• [Hertsog Ernst:] Kas sa ei tea, et kuulujutud lendavad seda kaugemale, mida kõrgemalt nad lendu lähevad? (lk 206)
• Kui Albrecht von Wittelsbach ulatas käe lihtsale kodanikutütrele, siis ei olnud see ainult liit kahe inimese vahel. See oli liit kahe seisuse vahel. Siiani olid need seisnud üksteisest lahus ja koguni üksteise vastu. Aga nüüd olid aadel ja kodanikud, kogu rahvas ühendatud püha laulatussõrmusega. Seda olid varem osanud näha ainult pühakud ja narrid. (lk 253)
• Võib-olla see, et mina, kes ma ei teadnud, missuguse rahva hulka ma ise kuulun, tahtsin riiki, mis hõlmaks kõik rahvad. (lk 256)
• Mida otsisin õieti, kui minu jaoks juba oli olemas keiserriik, mis ulatus Prahast Salernosse ja Viinist Salamancasse. Selles riigis valitsesid samad seadused ja ühine keel, mida kõik mõistsid. See oli teaduse ja kunsti keiserriik, kus polnud vahet böömlase ja sitsiillase, isegi mitte kreeklase ja juudi vahel. Siin ei olnud piire ega sillamaksu, isegi laiad jõed ja kõrged mäed ei lahutanud meid. Kaks korda kaks on neli nii siin- kui sealpool Alpisid. Ja isegi kui meie teed sageli lahku läksid ja me nende pärast võitlesime — meie eesmärk oli ühine. (lk 282-283)

"Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes"

"Taustaks taskuformaadis renessanss, sisuks taskuformaadis reformatsioon — Savonarola episood."

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Õilsad südamed ehk Kaks sõpra Firenzes", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970.

[Cosimo:] Õilsad südamed
on siidist purjed — rebenevad tormis
ja tuulevaikuses nad ripnevad kui kaltsud.

• (lk 42)

[Orlando:] Nüüd Medicite asemel on ainult
Fra Girolamo, kelle kaudu Kristus
meid käsutab kui mõistuseta lapsi
ja ette kirjutab, ei ainult paastu,
vaid iga söömaaja, riided, kingad,
nii juuste kui ka mõtte pikkuse.
Jah, iga sõna selles pühas riigis on loetud.
Selles taeva lilleaias
meid kärbitakse kogu aeg kui põõsaid
ja missastki jääb ainult Kyrie.

• (lk 50-51)

• [Morris:] "Näitleja, kes juba alguses oma osast üle on — sellega on kõik läbi. Ta kõlbab parimal juhul ainult James Bondi mängima." (lk 87)
• [Walter ja Tom:] "See, mis toimus Firenzes nelja aasta jooksul, kordus mujal hiljem hoopis pikema ajaga, suuremas skaalas ja palju verisemalt. Aga tulemus oli üks ja sama. Vanad, roostetanud ahelad asendati uutega ja tugevamatega."

"Aga midagi positiivset tõi see ometi endaga kaasa?"

"Muidugi — sepad said tööd." (lk 93)

• [Lord Rothbury:] Teater ja kirik on alati publiku pärast võidelnud. Ja see on kirik, kes kaotab, sest ta repertuaar on liiga piiratud." (lk 189)

"Lohe hambad"

Café de Flore 1965. aastal

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Lohe hambad", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970.

• "Luule ei ole kunagi tavalisele lugejale arusaadav," väitis kriitik. "Kes tahab jõuda tavalise lugeja juure, peab kirjutama seiklusromaane või pornograafiat. Viimast peetakse millegipärast kõrgemaks vormiks."
• [Professor:] "Kirjutatakse palju, räägitakse veel rohkem. Sellest, mis kirjutatakse, jääb heal juhul midagi püsima, just see, mis keegi on kirjutanud peamiselt iseendale."
• Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda tulevikku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli täiuslik. (lk 85)
• Kas see pidi tähendama, et see polnud armastus, vaid viha, mis maailma liikuma pani? Mitte nii, nagu väitis Dante, vaid vastupidi. Kas oli Joaquim Barreral jätkunud ülbust vastu vaielda kõigi aegade suurimale pagulaskirjanikule, kes oli küll oma viha valanud surematuks meistritööks, aga viimaks siiski tõstnud armastuse sellest kõrgemale? (lk 86)
• Ta mõtles küll peamiselt ainult ühele — oma isale. Miks oli ta äkki siirdunud kaugele ajalukku, isegi mitte oma nooruse kodumaale, vaid veelgi kaugemale? Kas mitte ka selleks, et leida erapooletut pinda, kus lõpuks kõigil, nii omadel kui võõrastel, on samasugune koduõigus? (lk 103)
• [Pierre-Marie:] Kõik see dogmatism, istumine Meistri jalgade ees. Café de Flore on nagu Kaana pulm, kus ka kõige vesisemad sõnad viinaks saavad. Kõik see pühakutekultus. Ainus, kes seni puudub, on Neitsi, aga küll seegi tuleb. Mõni kena näolapiga ja saledate säärtega tütarlaps, kes kirjutab midagi kokku ja otsekohe lüüakse geeniuseks. (lk 105)
• [Pablo:] "Kataloonia kirjandus on nagu — nagu Ungari merevägi. Keegi ei võta selle olemasolu tõsiselt. See on isegi vähem, sest selle arvel ei saa ka nalja teha." (lk 116)
• [Joaquim Barrera:] Olen siin, kus oled sina ja kõik teised. Olen niisama abitu ja otsija. Kui ma olen läinud tagasi kaugele minevikku, siis ainult selleks, et otsida. Et ma vahest õnnekombel leiaksin sealt tee alguse ja seda teed käies võiksin paremini mõista, kus me praegu oleme." (lk 167)
• Aga kui ta oli asunud kirjutama oma ajaloolisi romaane, siis oli see teatud määral reaktsioon nõuete vastu, mis talle esitati — rakendada ennast poliitiliste eesmärkide teenimiseks, mis olid talle võõrad. (lk 180)
• [Joaquim Barrera:] Ikka üks ja sama norimine, miks ma kirjutan vanast ajaloost! Muidugi peaksin ma nende arvates ikka veel kirjutama kodusõjast. Aga miski pole vanem kui eilne ajaleht ja miski pole aegunum kui äsja läbielatud ajalugu. Muuta saab seda niisama vähe kui tuhande aasta eest sündinud asju. Aga samal ajal pole meil sest ka mingit ülevaadet, kõige vähem erapooletut ülevaadet." (lk 195)
• Jan Bleis oli viimasel ajal sageli kuulnud sõna vabadus. Ta oli elanud nii vanaks, ilma et ta oleks kohanud seda sõna või selle üle järele mõelnud. Aga nüüd pakuti talle seda sõna kui vahetuskaupa vaesuse, hävingu ja isegi surma vastu. Kas vabadus või surm — ütlesid nad. Aga tegelikult tähendas see: vabadus ja surm. Ja sellepärast oli ta algusest peale hakanud seda uut sõna vihkama. Vesi pidi tooma vabaduse — aga tegelikult tõi see surma. (lk 207)
• Lained vaibuvad ja vesi taganeb. Meri annab jälle maa vabaks, surnud maa. Aga aegamööda tärkab seal jälle elu. Põgenikud tulevad tagasi ja alustavad otsast peale. Aga need, kes on surnud, ei tule enam tagasi.

Kas ongi põhjust neid eriti leinata? Võib-olla on just nemad need, kes on saavutanud tõelise vabaduse. (lk 242)

"Kahekordne mäng"

"Teist köidet? Issand halasta! Kas ta on kirjutanud sellele supile veel teise köite? Ka seda võis juba arvata. Ütle mulle üks ainus sakslane, kes on kirjutanud mõne teose ainult ühes köites!"

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Kahekordne mäng", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1972.

• Kuigi Jens kinnitas, et talle kunagi polnud tulnud mõtet romaani kirjutada, liiati veel ajaloolist, ei olnud professor selles päriselt veendunud.

"Kui see nii on, ei tahaks ma küll kaasa aidata. Sel juhul oleksin ka mina kuriteos kaassüüdlane. Sest minu arvates on iga niinimetatud ajalooline romaan kuritegu nii ajaloo kui ka kirjanduse vastu." (lk 41)

• Pime juhus ja kõike ettemäärav saatus, need kaks ei sobinud kokku. Niipalju kui Jens üldse oli kokku puutunud abstraktse filosoofiaga, ei olnud ta kunagi suutnud omaks võtta predestinatsiooniõpetust. (lk 79)
• Sest sõjamees on palgatud eeskätt selleks, et sõdida, ja sellepärast on kasulik teada, kus, millal ja kelle vastu tal tuleb võidelda. Ainult küsimus, miks ta peab sõdima, ei ole enam tema asi. (lk 123)
• [Kasimir:] Kas sa tõesti arvad, et usk siis midagi tähendab, kui võim või vara on mängus? Ainult vaesed inimesed on õigeusklikud, sest neil pole midagi muud peale usu. Selle eest on nad valmis tulle minema — või veel meelsamini vastasel kõri läbi lõikama. Aga suured isandad mõtlevad teisiti — ka vaimulikud isandad. Võta näiteks Richelieu, kes oli Rooma kardinal, aga võitles koos protestantidega kõige katoliiklikuma keisri vastu. (lk 124)
• [Kasimir:] Kadedale on kõik inetu ja see, kel kõht haige, peab patuks, et teised söövad. (lk 128)
• Tubli, truu ratsu, enam väärt kui ükski sõber, ükski naine, enam väärt kui keisri kaitse või kiriku õnnistus! (lk 152)
• Kuigi oli kohtunikke, kes olid kuulsad oma leidlikkuse ja terava mõistuse poolest, olid nende meetodid nii erinevad tänapäeva omadest — ja nii sarnased kaks tuhat aastat varem elanud kohtunike omadele — et meil on raske ette kujutada, kuidas nad üldse mingi sellise probleemi lahendada suutsid. Aga nii see oli sel valgustatud sajandil, mil inimene avastas suure osa looduse saladustest ja ehitas üles moodsa matemaatika süsteemi — millele üks filosoof rajas kogu kõrgema eetika, kuna teine tõestas isegi Jumala olemasolu geomeetria abil. (lk 155)
• [kardinal Tolnai:] Rumalat saab ära osta paari taalriga, tark maksab vähemalt tuhat, aga hullu ei saa osta kogu maailma rahaga. (lk 168)
• See pole kiirustamine, mis teeb inimese närviliseks. Seda teeb olukord, kui tead, et on kiire, et aeg kaob, ja ometi ei saa midagi teha. See on nagu unenäos, kui katsud joosta, aga jalad on nagu maa külge aheldatud. (lk 212)
• Te arvate, et see on lihtne, aga oodake, kuni ma olen seda selgitanud... (lk 216)

"Rooma päevik"

Jumal Apollo, kõigi kaunite kunstide jumal, kõigi muusade kaitsja. Aga mulle näis, et temagi kuju ei väljenda ainult ülevat rahu. Pigemini leidsin siit sõjakat valmisolekut. Ta käed polnud hoidnud lüürat, vaid vibu ja surmavaid nooli. Ta oli võitlev jumal.

"Te teate vahest ka, et roos on Kristuse sümbol — juba vanast ajast peale?"
Pidin tunnistama, et ma tundsin ainult üht sümbolit ja see oli rist.
"Rist on surm — roos on elu. Need kuuluvad kokku. Ilma üheta ei oleks teist." (kõnelus San Paolo Fuori le Mura ristikäigus)

Tsitaadid väljaandest: Karl Ristikivi, "Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevik", Trükki toimetanud Karl Ristikivi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976.

• "Subito!" ütles võõrastemaja peremees, ja nüüd ma juba tean, et see võib tähendada mis tahes: kohe, varsti, tunni aja pärast, homme, ülehomme, tuleval aastal või mitte kunagi. (30. aprill)
• Kas võib beduiin tunda kojuigatsust? Võib-olla ainult silmapiiril heiastuva oaasi poole, mida polegi olemas. (30. aprill)
• Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv. (1. mai)
• Inimese elu näib ju olevat alaline kõikumine lootuse ja kartuse vahel, ja kes neist mõlemast vaba, on oma elu juba ära elanud. (6. mai)
• Me ei pääse tagasi minevikku, aga samal ajal ei pääse me ka minevikust, see tuleb meiega alati kaasa. (6. mai)
• [Contessa Damasini:] Armastus sureb nagu inimesedki. Aga kahetsus ei sure. Kahetsus ja lein. (9. mai)
• Kõik tänapäeva valgustatud vaimud eelistavad küll monarhiat, sest nad arvavad, et on kergem õpetada ja kasvatada üht inimest kui suurt rahvahulka. (12. mai)
• Gibbon: Inimesi ei huvita kuulda ja lugeda sellest, mis läheb ülesmäge. See on langus ja häving, mis kõiki huvitab, õnnetused ja katastroofid on need, mis inimesi liigutavad, mis panevad neid mõtlema. (14. mai)

Eks ühest jätkuks küll — kuid siiski kahte rada
mind kisub igatsus — ei suuda otsustada.
Suur Vanker — kodutee… Seal kuskil on mu juured.
Plejaadid, kauge siht — mu unistused suured.
Üks neist on Põhjamaa, külm, härmatises särav,
ja teine sume, soe, on Hellasesse värav,
kus muistsed jumalad on ammu kiviks tardund,
ja siiski nende ees mu süda tihti hardund.

(15. mai)

• Keegi, kes maailmast põgeneb, ei taha sellepärast, et maailm ta nime kustutaks. Pidagu seda edevuseks, kes tahab — minu arvates on see ainult inimlik. (16. mai)
• Herkules, Odüsseus ja teised — eks olnud nemadki rändavad rüütlid. Ja kui roomlastel neid ei olnud, pidi Vergilius ühe vähemalt välja mõtlema — ja nii sündis Aeneas. (17. mai)
• Peame leppima sellega, et minevik on ainult proloog ja et meie aeg algas, kui viimne rändav rüütel suri ja tuli Graali templis kustus. Ja et me nüüd ise peame looma uue maailma oma näo järgi, nii hea või halva kui me suudame. Sest kes teab, võib-olla tuleb veel neljas ajajärk, mis on veelgi halvem praegusest ja mille vormivad kurjad deemonid. Ja siis on niihästi Leibniz kui ka Voltaire ühteviisi naerualused või hoopis unustatud. (17. mai)

Nii õitseb lill ja puu ja kannab vilja
ning igavesti kestab loomistöö.
Nii laulab üksik ööbik õhtul hilja
Janiculumil läbi kogu öö.

• (21. mai)

• [Hartenfels:] Me arvame küll, et me teame, kuhu me läheme ja mida otsime. Aga tegelikult ainult viiakse meid. Enamik inimesi elab nagu unes ja kui nad kord ärkavad, ei usu nad oma silmi ja kõrvu. See tähendab, kui nad kunagi ärkavad. Paljud ei ärka kunagi, ja need on vahest kõige õnnelikumad." (22. mai)
• "Me pole keisrite suguvõsast… "

"Muidugi mitte. Aga mis on keiser, kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta." (24. mai)

• Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai)

Tema kohta

• Võib-olla Ristikivi ei kirjutagi lugejatele. Ta kirjutab – kui laenata sõnu ühelt prantsuse mõtlejalt – kõneldes „surma poole ja tema vastu“, mis antud juhul teeb sama välja kui öelda, et tema adressaadiks on Igavik, Absoluut, Viimnepäev, Jumal ise. /---/ Selles mõttes on vahest asjatugi püüda välja selgitada, mida Ristikivi õieti meile on tahtnud öelda – kuivõrd me ei tea, mil määral ta tegelikult meie poole pöördub.
  • Hasso Krull, "Surm, teisik, peegel. Ristikivi sümmeetriad" — "Katkestuse kultuur". Tallinn: Vagabund, 1996, lk 121

• Ristikivi näeb maailma nii inimlikult kui ka jumalikult vaatepunktilt. Mis ühes dimensioonis on ühemõtteline, kindel ja lõplik, see on teises muutuv ja tähtsusetu. Nende dimensioonide põimumisel tekib uus vaimne reaalsus, mis pole selgelt määratletav, kus inimene – või inimese mõte – mängib Jumalaga, ja võib-olla ka Jumal inimesega. Ristikivi looming sünnib eikellegi maal, inimese ja Jumala vahemail. Ristikivi hilisemas loomingus muutus täiesti domineerivaks filosoofiline plaan ja ajalooliselt konkreetne pool etendas peamiselt kulisside osa.
  • Toomas Haug, "Ristikivilik romaanis "Kõik, mis kunagi oli"" — Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 1988, lk 49–50

• Ettemääratus ja määramatus, elu loomulik pidevus ja tema hirmuäratav katkelisus on motiivid, mis läbivad kogu Ristikivi loomingut. /.../ Maailma juhuslikkuse mõistmine tagatakse aga usuga jumalikku ettemääratusse, juhuslike sündmuste rida pidevustatakse viitega olemise jumalikule seadusele, mille käiku inimene ette ei aima. Pidevustamis-, mõistmisprotsess nihutatakse inimesest välja, temast eemale, ent osadus sellega tagatakse jumalausu kaudu.
  • Jaan Undusk, "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek "Hingede öösse"" — Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi materjalid I. Toim. P. Lias. Tallinn: Eesti NSV Kirjanike Liit, 1988: 91–92