Bernard Kangro
Bernard Kangro (ka Bernhard) (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 Lund, Rootsi) oli eesti luuletaja, prosaist, kirjastaja ja ajakirjanik.
Luule muuda
Laman selili ja olen
enda meelest reheahi.
Üle minu käivad parred,
minu päratumas keres
lõõmab, õhkub tulekahi.
[---]
Mina olen reheahi,
minu päratumas keres
hõõgub lõõmav tulekahi
keset pikka ööd.
- Bernard Kangro, "Ajatu mälestus", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 56 (algselt luulekogus "Reheahi", 1939)
Põrm on su käed, mis kunagi
viljateri külvasid mulda,
mis segunes tuhaga.
Mullaks on saanud su jalad,
mis kõndisid künnivaos
pika eluea ja sellelgi hommikul
neljakümne neljandal aastal.
Sind maeti kase alla õueväraval.
Kumma alla neist kahest, ma ei tea.
Unetutel sügisöödel otsin su jälgi
vihmast leotatud vettinud põldudel,
põhjatutel teedel, pimedas risumetsas.
Kuid sind pole ju ammu enam seal!
Aga siis kui ma väsin, kohtume ootamatult
vanas suitsuses alevikõrtsis nagu vanasti.
Veresooned su silmavalgetel on lõhkemas.
Sa kummardad üle õllevahuse laua ja manitsed:
"Ära mind enam otsi, poeg!"
Tahan palju sinult küsida, kõike.
Aga sa lööd käega ja kallad klaasid täis.
Viha maik on sel õllel.
Olen poisike, raamatukott seljas,
Olen tulnud, et sind koju kutsuda.
"Koju?" küsid sa piinatud pilku tõstes.
"Koju!" kordan ma jahmatades.
Jah, meil pole ju kummalgi kodu!
Mu raamaturanits jäi pööningule
ja põles neljakümne neljandal aastal.
"Kuskil peab ikka... kuskil," kogelen.
"Kunagi on olnud." Ma vaikin.
"Värav... kask... pea meeles!
Teise alla maeti see vene soldat, kes..."
pomiseb isa tühjusse vahtides.
Siis, ta vaikib. Mis olekski enam lisada?
Isa jõudis kirvega maha lüüa ainult ühe,
kui nad mu õde katsusid vägistada.
Kuskil seisab üle surmalaagri värava kiri:
Me ei unusta, aga me andestame.
Kas me neile andestame, isa?
Su huuled on paistes ja verevalused
nagu siis, neljakümne neljandal aastal.
Sa ei vasta mulle midagi,
aga koduõue väravalt, vana kase alt
kuulen ma siiski su murdunud häält:
"Andesta sina, kui saad, mina ei jõua."
- Bernard Kangro, "Isa", rmt: "Kojukutsuv hääl", 2000, lk 220-221
