Õde

See artikkel räägib sugulasest; meditsiinitöötaja kohta loe artiklist Meditsiiniõde.

Rosalba Carriera, "Autoportree õe portreega" (1715)

Marie-Victoire Lemoine, "Kaks õde" (1790)

Héloïse Colin ja Adèle-Anaïs Toudouze, õdede autoportree. Kunstnikest õed maalisid teineteist. (1836)

Martha Berkeley, "Georgina, Emily ja Augusta Rose" (u 1848)

Pierre-Auguste Renoir, "Kaks õde" (1889)

Nathalie Kraemer, "Kaks õde" (1930)

Õde on naissoost isik, kellel on samad vanemad kui tema õel-vennal.

Proosa

• Maryl jätkus küllalt enesevalitsemist, et kohe kui kõik olid lauda istunud, Elizabethile sügavamõttelisel ilmel kõrva sosistada:

"See on ülimalt kahetsusväärne lugu, mis arvatavasti ka palju kõneainet annab. Aga me peame inimliku õeluse lainetele vastu seisma ja teineteise südamehaavadesse õeliku lohutuse palsamit tilgutama."

• Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus", tlk Henno Rajandi, 1985, lk 263

• Kui sul on õde või sõber, siis tundub, nagu istuksid öösel valgustatud majas.
  • Marilynne Robinson, "Majapidamine", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2007, lk 142

• [Anne:] "Mis te arvate, mis tunne oli kogu aeg olla Brontëde noorim õde?"

"Sina olid meist kõige armastusväärsem," ütles Charlotte. "Sina pääsesid igatahes neist rünnakutest, et meie raamatud on "ebanaiselikud". Meie pidime kogu aeg kuulma, et oleme "kibestunud", "vihased" ja "pessimistlikud"."

"Jah, sina ei pidanud kannatama sellepärast, et neid valdas hirm tumedate jõudude ees," torkas Emily põlglikult. "Ei, tuhat korda parema meelega põrgu, mis lõõmab, leegitseb ja hõõgub, kui nende hästihoolitsetud paradiisipargid," lisas ta, mässumeel ripsmeväreluse all helkimas.

• Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 36-37

• Ma olen Pille-Piripilli kantseldanud juba poolteist aastat ja see on märksa hullem nuhtlus, kui ma algul arvata oskasin, sest mu väike õde kaob nimelt alailma ja igale poole. Nagu nööpnõel, mis põrandale kukkunud ja jäljetult haihtunud. Otsi või ära otsi, enam sa nööpnõela ümarat pead ei näe. Ehk vaid siis, kui nõela jalga astud ja karjatad. Kui õe lõpuks leian, karjatan alati. On tal siis uuel põllel määratu värvilaik ja käed-põsed punased kui punanahal, sest ta on harjutanud vesivärvidega joonistamist. Või on ta taburetile roninud, kraani lahti keeranud ja köögi üle ujutanud või... Midagi on kindlasti lahti, kui mu õde on kadunud.
  • Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014, lk 6

• Edukas abielu, mis on olnud kuni võrdlemisi hiljutise ajani eelkõige äritehing kahe perekonna vahel, suurendas nii perekonna varandust kui mõjukust. Pruudi perekonna naisliikmetele — emale ja veel vallalistele õdedele — oli see abielu turvatagatis eluraskuste vastu. Kui ema lesestus ja õed mehele ei saanud, jäi nende ülalpidamine poegade, aga nende puudumisel abielus tütarde kanda. Abieluturul läbikukkunute ja oma šansid juba abielu eel vallaslapse saamisega rikkunute osaks jäi põlgus ja vaesuses virelemine, juhul kui ise ei oldud küllalt rikas, et ise oma elu korraldada. (lk 531)
  • Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

• Olin päris pisike tatikas kui mu õde, minust viis aastat vanem, sai tänu oma kõrgele eale loa minna sõitma just linna saabunud uute Ikarus-bussidega. Teate, need kollased jõledad kastid, millesse tänapäeval hästi ronida ei julgeks. Aga siis olid nad ikkagi tehnika viimane sõna. Noh, mulle teadaoleva tehnika viimane sõna. Igatahes kräunusin ma oma ema jala küljes, et miks õde tohib ja mina mitte ja üldse mida kuradit. Nõudsin õiglast kohtlemist. No ei saa, sest on juba õhtu ja õde on vanem, hästi. Seegi tundus ebaõiglane. Ta oli juba korduvalt minust vanem olnud. Tüütuseni. Küsisin, et millal siis mina saan temast vanem olla. Ema, ilmselgelt soovides teemat lõpetada, lubas: "Varsti." No ja ma jäin uskuma. Mitu aastat uskusin. See on hea näide niinimetatud talupojatarkusest.
  • Jüri Kolk, "Utoopiasari. Emane sinivaal", Feministeerium, 16. juuni 2020

Luule

Ei, ei, ei, hüüavad kõik metsakajad:
mul pole õde.
Ma lähen ja tõstan maast ta valge siidrüü
ja kallistan seda jõuetult.
Suudlen sind, panen sinusse kogu oma kire,
sa muretu kangas,
on sul meeles tema roosiliikmed?
Veel seisavad ta kingad päikesepaistel,
nende kohal soojendavad jumalad oma käsi.
Saja, lumi, mu õe säilmetele.

• Edith Södergran, "Kõik metsakajad" kogus "Tuleviku vari", tlk Debora Vaarandi, 1986, lk 72

Mu õde ei kirjuta luuletusi
ja vaevalt ta neid nüüd ühtäkki enam kirjutama hakkab.
See on tal emalt päritud, kes ei kirjutanud luuletusi,
ja isalt, kes samuti ei kirjutanud luuletusi.
Oma õe katuse all tunnen end turvaliselt:
õemees ei kirjutaks mingi hinna eest luuletusi.
Ja ehkki see kõlab juba tüütu kordamisena,
ükski mu sugulane ei kirjuta luuletusi.

Minu õe sahtlites pole vanu luuletusi
ega käekotis uusi.
Ja kui õde kutsub mind lõunasöögile,
siis tean, et ta ei kavatse mulle oma luuletusi ette lugeda.
Tema supid on maitsvad ilma tagamõtteta
ja kohv ei loksu käsikirjadele.

Wisława Szymborska, "Õe kiituseks", tlk Hendrik Lindepuu, rmt: "Oma aja lapsed" (2008), lk 20

Eesti vanasõnad (Eisen)

• Õde sooja saunaleili, vend on vilu põhjatuuli.
• Õnnetu, kes vendade ori, vilets, kes õe palgaline.
• Esimene tütar eide tõttu, teine teise õe tõttu, kolmas mitte kuidagi.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Kirjandus

• Anton Tšehhov, "Kolm õde"