ProosaRedigeeri

  • [Ostap Bender:] Ohver! Mida te teate elust ja ohvritest? Te arvate, et kui teid on majast välja tõstetud, siis te tunnete elu? Ja kui teilt on rekvireeritud Hiina vaasi imitatsioon, siis see on ohver? Elu, härrad vannutatud mehed, on keeruline asi, kuid see keeruline asi, härrad vannutatud mehed, avaneb niisama lihtsalt nagu lauasahtel. Tuleb ainult osata lahti teha. Kes seda ei oska, jääb omadega vahele. Kas te olete kuulnud lugu husaarist, kes mungaks läks? (lk 119)


  • Kui juba jutt sahtlitele läks, siis minu ideaalses köögis - või siis parimas võimalikest köökidest selles ebatäiuslikus maailmas (mis on maksimaalne, mida me võime loota) - oleks sahtleid nii vähe kui võimalik. Ma tõepoolest usun, et mida vähem on köögis sahtleid, seda lihtsam. Ma olen avastanud, peaaegu eranditult, et ükskõik kui hästi ma tunnen iga oma sahtli sisu, avan ma midagi otsides alati vale sahtli. Ja kui see ongi õige koht, siis on otsitav asi viimane, mille ma sealt üles leian. Nii et minu nõuanne on: kui sul on sahtlid, siis tee need väikesed, hästi madalad. Kõik arvavad alguses, et vajavad suuri, mahukaid sahtleid, kuhu kõiksugu asju saab panna, aga see pakub vaid suuremat võimalust iga kord meeleheitlikult ringi tuhlata, kui midagi tarvis läheb, ning imetoredad ruumikad sahtlid muutuvad kiiresti katastroofipiirkonnaks, kus valitseb täielik kaos. Mina ei saa isegi söögiriistade sahtliga hukkama, vaid pistan kõik noad, kahvlid ja lusikad eraldi augustatud anumatesse, kaunistades nõnda oma köögikapi nagu kolme harali metalse lillebuketiga. Ainus sahtel, mille ma tegelikult eesmärgistatult sisse lasin panna, on kruusisahtel: suur (aga mitte sügav) panipaik kruuside hoidmiseks ühes kihis. Ma ei salli kruusipuud ja tasside kuhjamine kapiriiulile on närviajav ettevõtmine, nii et minu innovaatiline (mõned köögid tagasi) kruusisahtel - ja siin räägib peaaegu et teesõltlane - on hindamatu. (lk 5-6)

LuuleRedigeeri

Hall-umbne kantselei. Massiivne laud,
mis nõtkub sajast dokumendimapist.
See maailm koosneb paberist ja papist,
siin troonib tindipott ja auguraud.

Ükskõiksus immitseb kui salataud
siin igast kõlekroonulikust kapist.
Laudriiul taaga all on lahti tapist.
Tolm igal pool. On iga sahtel haud.

  • Kalju Kangur, "Kantseleikärbes" (1979) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 67