Joogikruus

tassist suurem silinderjas kõrvaga jooginõu

ProosaRedigeeri

  • Õie vaatas tuppa ja hüüatas kohkunult. Selle, peale torkas Kullagi oma pruuni kahupeakese ukse vahele ja temagi tegi pika — oohh!
Nad olid suures töötuhinas Pisi-Kalju hoopis unustanud. Kaljuke oli ärganud, ettevõtlikult voodist välja roninud ning elutuppa paterdanud. Seal seisis linaga kaetud laud, millele ema oli Kalju ja Kulla jaoks asetanud suure kruusi hommikuse lüpsipiimaga. Selle oli Kaljuke koos linaga põrandale tõmmanud. Nüüd istus ta ise lõbusasti keset piimamerd ja kruusitükke ning kui õekesi silmas, hüüdis rõõmsalt ja lõi peoga piimaloiku — pats!
Poisi kõrval seisis Muri, esikäpad laiali, ja lakkus nii agarasti piima, et suured rippuvad kõrvad kahelpool pead värisesid. Muri kogemuste kohaselt kuulus kõik, mis põrandale oli kukkunud, temale, ja ega rõõskpiim igapäev põrandal ei vedele. (lk 30)



  • Ainus sahtel, mille ma tegelikult eesmärgistatult sisse lasin panna, on kruusisahtel: suur (aga mitte sügav) panipaik kruuside hoidmiseks ühes kihis. Ma ei salli kruusipuud ja tasside kuhjamine kapiriiulile on närviajav ettevõtmine, nii et minu innovaatiline (mõned köögid tagasi) kruusisahtel - ja siin räägib peaaegu et teesõltlane - on hindamatu. (lk 5-6)


  • ... alati tahaks teada tervet lugu.
Ja see lugu algab töölaudadega.
See on professionaali töölaud. On selge, et see kuulub isikule, kelle jaoks töö on kogu tema elu. Leidub küll... inimlikke nüansse, kuid need on niisugused inimlikud nüansid, mida lubab kasutada kohusetunde ja rutiini kõleda maailma karm kord.
Suurem jagu neist nüanssidest peitub ainsas tõelises värvikillus sellel must-hallil pildil. Selleks on kohvikruus. Kusagil tahtis keegi teha sellest lustaka kruusi. Sellel on üsna äratundmatu pilt mängukarust ja kiri "Maailma parimale vanaisale", ning sõna "vanaisa" pisut teistsugused tähed ütlevad selgelt, et see kruus on pärit säärasest müügiputkast, kus selliseid kruuse on sadu ja kõik nad kinnitavad, et nad on mõeldud maailma parimale vanaisale/isale/emale/vanaemale/onule/tädile/tühikule. Sellist tobedat nipsasja peab kalliks ainult isik, kelle elus muud on väga vähe. (lk 5-6)

LuuleRedigeeri

Meie istume raiesmikul
kõrge kännu otsas
otsekui kuningad troonil
ning teretame
mõranenud savikruusi põhjast
vastu vaatavat
omaenese peegelpilti.

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel