Hedwig Öhring, "Lõbus lugu"

ProosaRedigeeri

  • Minu meelest on erinevus vale ja väljamõeldud loo vahel selles, et lugu kasutab ära tõe väliseid tunnusmärke ja vormi nii kuulaja kui rääkija huvides. Lugu ise ei taotle ei kasu ega kahju. Aga vale on kasusaamise või pääsemise vahend. (lk 94)


  • Inimene on looline olend. Kui kujutleda korraks inimest, kes tõstaks lugude vastu mässu, hüüdes, et tema elul pole mingit lugu, ei mingisugust sõnastamisväärset mõtet, siis kõlab see juba nagu huvitav, dramaatiline, eksistentsialistlik lugu. "Mõttetu mees" – sellise pealkirjaga raamatut loeks küll.
  • Mida rohkem on inimene kogenud lugusid, seda suurem juurdepääs on tal erinevatele viisidele asju väljendada. Asi on üks, tema sõnastusi lugematu arv.



  • Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.


  • Seal, hallikas kauguses, on New York.
Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna silueti otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läiki­vad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tant­sida kaks sõna: lõpuks ometi.
Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.
Ameerika ongi üks lugu. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise filmis osaleda, pead siia sobi­tuma. (lk 27-28)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018


  • Ma olen harjunud kuulama. See nõuab alati palju jõudu. Mõhhailo kuulamine on raske. Kogetu purskub temast välja. Ta räägib järjest kolm tundi. Üksikutel hetkedel saan teda katkestada ja "peateema" juurde tagasi juhatada. Lugudel on omadus hargneda, nagu õunapuuokstel. Vahel on vaja neid tagasi lõigata.


  • Sõnal "müüt" on topelttähendus; Buruma kasutatud variandis tähendab see ajalooliste faktide võltsimist, ajaloouurimine saab neid fakte kummutada; müüt on vale ja väära teadvuse manifestatsioon, mida dekonstrueerib loo tõde, ning see pannakse tallele. Ent müüdi määratlemiseks on ka teisi võimalusi. See võib tähendada ka vormi, et ajalugu vaadatakse "identiteedi silme läbi"; sellises variandis tähendab müüt omaenda loo afektiivset omaksvõttu. Selles tähenduses on müüt aluslugu, mis ei lahtu historiseerimisel, vaid on varustatud püsiva tähendusega, mis hoiab ühiskonna möödanikku olevikulisena ja ammutab sellest tuleviku jaoks orienteerumisjõudu. Müüdiks ülendatud lugu on sotsiaalses tegelikkuses "selliselt kohal, et minevik ja olevik lähevad mingites kohtades ja määratlevates toimingutes teineteiseks üle." (lk 49-50)
    • Aleida Assmann, "Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika", tlk Mari Tarvas, 2021