Hedwig Öhring, "Lõbus lugu"

ProosaRedigeeri

  • Minu meelest on erinevus vale ja väljamõeldud loo vahel selles, et lugu kasutab ära tõe väliseid tunnusmärke ja vormi nii kuulaja kui rääkija huvides. Lugu ise ei taotle ei kasu ega kahju. Aga vale on kasusaamise või pääsemise vahend. (lk 94)


  • Inimene on looline olend. Kui kujutleda korraks inimest, kes tõstaks lugude vastu mässu, hüüdes, et tema elul pole mingit lugu, ei mingisugust sõnastamisväärset mõtet, siis kõlab see juba nagu huvitav, dramaatiline, eksistentsialistlik lugu. "Mõttetu mees" – sellise pealkirjaga raamatut loeks küll.
  • Mida rohkem on inimene kogenud lugusid, seda suurem juurdepääs on tal erinevatele viisidele asju väljendada. Asi on üks, tema sõnastusi lugematu arv.



  • Me kõik soovime kuhugi kuuluda, vajame müütilist Oma Lugu, soovime rohkemal või vähemal määral teistest eristuda. Kultuuriline mitmekesisus on ka üleilmastuvas maailmas sama vajalik kui näiteks elurikkus looduses – iga keele kadumisega kaob selles keeles loodud vaimne maailm, mõtlemise eripära, lood ja laulud. Suuresti seetõttu võib väita, et 21. sajand on ka kultuuripärandi väärtustamise sajand – üleilmastumine mõjub väikestele kultuuridele surmavalt. Ja lõpuks – eks meie tänane maailm tugineb rohkem või vähem eelläinud põlvede väärtustele ja hoiakutele.


  • Seal, hallikas kauguses, on New York.
Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna silueti otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läiki­vad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tant­sida kaks sõna: lõpuks ometi.
Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.
Ameerika ongi üks lugu. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise filmis osaleda, pead siia sobi­tuma. (lk 27-28)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018