Vana Testamendi andmeil olla jumal andnud inimestele erinevad keeled, takistamaks Paabeli torni ehitust. Pieter Brueghel vanema maal (1563).
Alfonse Mucha "Lillede keel", 1898/99.

Keel on inimeste kasutatav märgisüsteem, kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab sümboleid ja teisi märke ja nende kombineerimise reegleid.

  • Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune. (lk 13)
  • Keele arengus on olnud kaks murrangulist ideed: see, et iga nähtuse ja nähtuste klassi jaoks saab luua omaette sõna (kategoriseerimine), ehk maailmast annab teha foneetilise koopia ja niisuguse üldistusjõuga, et keel ei upuks pärisnimede laviini alla; ja see, et seda foneetilist koopiat - sõna - saab omakorda salvestada mittefoneetiliselt. Tekib kiri. Keele (ja hiljem kirja) ülesandeks on meisterdada maailmast väikesed koopiad ja võimaldada nende tõmmiste vahetamist inimeste vahel. (lk 29)
  • Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed, mida vaikse sõnaga peale hakata.
  • Keele grammatiline vundament on keha projektsioon ajas ja ruumis.
    • Valdur Mikita. Lingvistiline mets. Välgi metsad 2013, lk 63
  • Nii negatiivne teoloogia kui ka dekonstruktsioon veenavad meid, et inimlikust keelest ei vii välja ühtegi legaalset teed kõrgema reaalsuse mõistmiseks, et keelel puudub transtsendentne väljund, mistõttu ta viitab vaid iseenesele, inimliku märgisüsteemi enam või vähem korrastatud stiihiale.
    • Jaan Undusk. Maagiline müstiline keel. Virgela 1998, lk 17
  • Paabeli torni ehitamise lugu vihjaks nagu, et üks keel kogu inimkonna jaoks on tupiktee. Teisalt tiksub kuklas küsimus: mis eelise võis anda inimkonnale tuhandete keelte tekkimine? Võib-olla on tõesti edukad just need rahva(killu)d, kelle keel on tuunitud peegeldama just nende ümber lokkavat loodust, kohalikku kliimat ja maastiku eripära, et teise keele kandjad ei kohaneks selles keskkonnas korralikult?
  • Nii nagu surma hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele väärtust ehk kuidagi mõõta vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.
  • Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade vaesust, kui tahetakse tabada mitut ideed ühe hoobiga.
    • Novalis. Aforisme ja fragmente. Tlk Krista Räni. Loomingu Raamatukogu 2006/19, lk 17
  • Keele ilu mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.
Kahjuks ei osata meil veel küllaldaselt hinnata keele ilu ega ülesannet. Pole jõutud veel arusaamisele, et tarbekeele kõrval võiks olla ka ilukõlalisem väljendusvahend — peensuseni väljaarendatud luulekeel.
  • Kui tahame aga püsida iseseisva rahvana — milles pole vist kahtlustki — ning teenida üldinimlikku kultuuri oma kõrgeima aarde — keelega, siis oleks juba ammu aeg aru saada, et tee igavikku viib korraliku, veatu, puhta ja kõlava keele kaudu.
    • Kristjan Meikop, "Enam tähelepanu õigele keelele!", Eesti Noorus, 11/1938, lk 399-400
  • Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.
  • Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma.

VanasõnadRedigeeri

  • Kaja oskab iga keelt (EVS)
  • Kes keeldu ei kuule, peab kahetsema (EVS)
  • Kuri keel teravam kui nuga (EVS)
  • Kurja keele eest ei pääse kuhugi (EVS)
  • Libe keel kaval petis (EVS)
  • Libe keel, kibe meel (EVS)
  • Libe keel teeb palju sõpru ja paha sõna murrab võõra väe (EVS)
  • Lihane keel lõikab luise kaela maha (EVS)
  • Paha keel tõstab tüli (EVS)
  • See keel selge, ei sõna või enam sarvi ega hambaid saada (EVS)
  • Seni põlv põlvekene, kui pole suul sulgejada ega keelel köitjada (EVS)
  • Valekeel ajab maailma põlema (EVS)
    • EVS = Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel