Karl Kraus

Karl Kraus (28. aprill 1874 – 12. juuni 1936) oli Austria kirjanik ja ajakirjanik, satiirik, esseist, aforist, näitekirjanik ja luuletaja. Nomineeriti Nobeli kirjanduspreemiale 1926, 1928 ja 1930. Eesti keeles ilmus 1999. aastal Krausi aforismivalimik Loomingu Raamatukogu sarjas.

Aforisme

Tsitaadid kogumikust: Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR 31/1999

Kas toas on naist, enne kui sinna siseneb mees, kes teda näeb? Kas on olemas naine iseeneses?
Naise olemuse tuuma on kerge mõista. Aga eks katsuge tungida pealispinnani!
Leidub naisi, kes pole ilusad, vaid näevad kõigest sedamoodi välja.
Naistel on vähemasti tualetid. Ent millega peaksid oma tühjust varjama mehed?
Et metsloomade pidamine on seadusega keelatud ja koduloomad mulle mingit lõbu ei paku, jään parema meelega poissmeheks.
Mõni mees maksab naisele alatusega kätte selle eest, et on ise lollusega tema vastu patustanud.
Armastuses on oluline vaid üks: mitte jätta endast lollimat muljet, kui lolliks sind tehakse.
Pole tõsi, et ilma naisteta ei ole võimalik elada. Ilma naisteta pole see lihtsalt mingi elu.
Mida kõike küll suudavad ühiskondlikud tavad! Vulkaani kraatrit katab vaid ämblikuvõrk, ent vulkaan hoiab end vaos.
On ülim aeg, et lapsed võtaksid harida oma vanemaid suguelu saladustes.
Kuidas õpib inimkond ujuma? Talle öeldakse, kus on ohtlikud paigad ja et tegu on vesiniku ning hapniku ühendiga.
Inimkond on juba aastasadu tembeldanud naisõiguste harrastamist häbiteoks. Nüüd tuleb tal naisõiguse harrastamisega lihtsalt leppida.
Miski pole kitsarinnalisem kui marurahvuslus või rassivaen. Minu silmis on kõik inimesed ühesugused, kõikjal leidub lambapäid, ja neid kõiki põlgan ma ühtviisi. Ilma väiklaste eelarvamusteta!
Kogu elu riigis ja ühiskonnas põhineb vaikival eeldusel, et inimene ei mõtle. Peal, mis ei kujuta endast igas olukorras vastuvõtlikku õõnsust, on siin ilmas õige raske põli.
Kui keegi soovib mind kõnetada, loodan veel kuni viimase hetkeni, et hirm saada kompromiteeritud hoiab teda tagasi. Nad aga ei kohku tagasi mitte millegi ees.
Paljudel inimestel on soov mind maha lüüa. Paljudel aga soov minuga tunnike tühja juttu ajada. Viimaste eest kaitseb mind seadus.
Jutuajamised juuksuritoolis on ümberlükkamatu tõend selle kohta, et pead on olemas juuste pärast.
Ka korralik inimene võib tänapäeval luua endale lugupeetud nime — eeldusel, et see kunagi välja ei tule.
Kui ei ole teada, millest inimene elatub, pole veel väga vigagi. Ka rahvamajandus peab jätma fantaasiale pisut mänguruumi.
Üksindus oleks ideaalne seisund, kui võiks ise välja valida inimesed, keda vältida.
Kui katus on leekides, pole kasu ei palvetamisest ega põrandate küürimisest. Palvetamine on siiski arukam tegu.
Kui maailmaareenil on asjad korrast ära, alustab orkester mängu.
Snoobi ei maksa usaldada. Teos, mida ta kiidab, võib hea olla.
Mis on üheksas sümfoonia väärt, võrreldes vana lööklauluga, mida mängivad leierkast ja mälestused!
Kirjanikke on kahte sorti. Ühed, kes on kirjanikud, ja teised, kes seda ei ole. Esimeste puhul kuuluvad sisu ja vorm kokku nagu ihu ja hing, teiste puhul passivad sisu ja vorm kokku nagu ihu ja hilp.
Tsivilisatsioonil on kolm astet. Esimene: kui avalikus väljakäigus ei ripu mingit silti. Teine: kui seal ripub tahvel, millel seisab soovitus korrastada enne asutusest lahkumist oma rõivad. Kolmas: kui sellele soovitusele järgneb veel põhjendus, et seda peab tehtama sündsusnõuete järgimiseks. Sellel tsivilisatsiooni kõrgeimal astmel me asumegi.
Wieni tänavad on sillutatud kultuuriga. Teiste linnade omad asfaldiga.
Aforism ja tõde ei kattu kunagi täielikult; aforism on kas pool või siis poolteist tõde.
Mis on kõik Bacchuse orgiad võrreldes käraga, mida teeb see, kes andub ohjeldamatult kasinusele!
Natsionalism on armastus, mis ühendab mind minu kodumaa lollpeadega, minu kommete solvajatega ja minu keele rüvetajatega.
Halvasti alla surutud seksuaalsus on segi pööranud nii mõnegi majapidamise: hästi alla surutud seksuaalsus aga kogu ilmakorra.
Filosoofia pole sageli muud kui julgus siseneda labürinti. Kes aga unustab siis ka sissepääsu asukoha, võib kergesti omandada iseseisva mõtleja maine.
Head kavatsused pole midagi väärt. Kõik sõltub sellest, kellel need on.
Satiir, millest tsensor aru saab, keelatakse õigusega ära.
Haridus on see, mille saab enamik inimesi, mida paljud edasi annavad ja mis on vähestel.
Mõningatel inimestel on suurusehullustus olla peast segane — tegelikult on nad kõigest natuke napakad.
Kui härra Shaw ründab Shakespeare'i, siis on tegu õigustatud enesekaitsega.
Pühamu ees, mille kunstnik on püstitanud endale unistamiseks, seisavad nüüd porised saapad. Need kuuluvad psühholoogile, kes tunneb end seal sees nagu kodus.
Teekonna tagasi lapsepõlvemaale võtaksin ma pärast põhjalikku kaalutlemist siiski parema meelega ette Jean Pauli ja mitte S. Freudi seltskonnas.
Oma poliitiliste blamaažidega on Austria saavutanud seda, et kogu suur maailm on hakanud Austriat tähele panema ega vaheta seda lõpuks ometi enam ära Austraaliaga.
Nüüd on kõik mõttekäigud kaevikud. Minu omad koguni katakombid.
Trükimustal on õnnestunud üles piitsutada just nimelt kõike seda kurja, mida kristlus ei suutnud kammitseda.
See, mida alustatakse riigi hüvanguks, pöördub sageli maailma hävinguks.
Muutunud pole midagi, äärmisel juhul ehk vaid fakt, et sellest ei tohi rääkida.
Teel, mida mööda jõutakse iseendani, seisab alati veel tüütu spaleer uudishimulikke, kes tahavad teada, mismoodi seal välja näeb.
Olukord, milles me elame, on tõeline maailma allakäik — stabiilne nimelt.