Humanistlik moraal nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik tähendus, et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
... rõõmust, mida pakuvad ja saavad armastajad oma vabaduse vastastikusest teadvustamisest, ammutab füüsiline armastus oma väe ja väärikuse, nii ei ole siivutu miski, mida armastajad teevad, kuna kummagi jaoks ei ole see alistumine, vaid õilis tahe. Ent abielu kui selline on siivutu, sest ta muudab õigusteks ja kohustusteks vastastikuse suhte, mis peaks põhinema spontaansel tungil; käsitledes indiviide kui mistahes kehi, annab abielu neile instrumentaalse iseloomu ja alandab neid seega: mees jaheneb pahatihti mõttest, et ta täidab kohust ning naine tunneb häbi, et on antud kellelegi, kes tema peal mingit õigust maksma paneb. (Abielu, lk 300)
Tegelikult ei tohiks füüsilist armastust käsitleda ei absoluutse sihi ega pelga vahendina: ta ei suuda end ise õigustada ega ka väljapoolt õigustust leida. See tähendab, et füüsiline armastus peaks mängima igas inimelus episoodilist ja iseseisvat rolli. Eelkõige peaks see olema vaba. (Abielu, lk 303)