Vikitsitaadid

Isa

Isa on meessoost lapsevanem.

BritaAndI Selfportrait.jpg

ProosaRedigeeri

  • Austeni südikatel kangelannadel kipuvad olema üsna äpardunud isad, kes kas huvipuudusest, suurest eneseimetlusest või lihtsalt elukorralduslikust saamatusest jätavad oma tütarde elu korraldamise nende endi hooleks. Ärahellitatud noorema tütrena on Emma loonud oma peas omalaadse nukuteatri, mille juht ta ise on ja mille nukkudeks enda teadmata kõik ümberolijad. (lk 532)


  • Mõnikord tuli magamistoast kööki keegi mees. Ta vaatas mind kaua, silitas mu pead, suudles mind otsaesisele ja surus mu käed oma põskede vastu.
See ei meeldinud mulle, ma kartsin teda ja värisesin. Aga ma ei julgenud teda eemale tõugata.
Ta käis sageli. Ja ta polnud talupidaja.
Talumehi ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15)
  • Ema küsis:
"Te ei armasta mind enam?"
Mees vastas:
"Ma pole sind kunagi armastanud. Sa nõidusid mu ära oma näo, silmade, suu ja kehaga. Sul oli mingi vägi minu üle. Aga Tobiast ma armastan. Ta kuulub mulle. Ma hakkan tema eest ise hoolitsema. Aga sina pead ära minema. Minu ja sinu vahel on kõik läbi. Ma armastan oma naist ja lapsi. Isegi seda, kes on sinust sündinud, teda armastan ma ka. Aga sind ei suuda ma enam taluda. Sa oled kõigest nooruseeksimus, kõige suurem viga, mis ma elus olen teinud." (lk 19)
  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)


  • Ma ei rääkinud kaks tundi mitte sõnagi ja ema arvas, et ma olen solvunud või midagi. Aga ma ei olnud. Isa oli juba kaks aastat tagasi surnud ja minu arvates oli see just sobiv aeg uue mehe majja võtmiseks. Mu isa suri vähki. Kopsuvähki, kui aus olla. See tuli suurest suitsetamisest. Mul on tunne, et mu isa suitsetas oma esimese sigareti kusagil sõimerühmas. Siis kui teised liivakastis üksteisele liiva silma pildusid ja nutta löristasid. Ma absoluutselt ei imestaks seda oma isa puhul. Küllap istus ta lihtsalt kuskile karusselli peale, pani koni ette ja tal oli täiesti pohhui, kui kasvatajad räuskama kukkusid või midagi. Jah, just nii ma arvan. Mu isa oli kõva suitsumees. (lk 7)

LuuleRedigeeri

  • mul on mu isa
kes on pensionil
ja remondib nüüd kolmetoalist
korterit lasnamäel ja kleebib liblikaid mu tapeedile
ja piltidele
kui ma olen parasjagu saksamaal ära
õppimas
ja vaid mu kass valvab mu torni
see kõik näeb välja väga psühhedeelne ja natuke
perversne
aga isale ma seda ei ütle see polnud
vast lõpuni tema eesmärk


  • ja siis ükspäev
isa oli tagasi
ta käed olid soojad
maksis alimendid ära
ei lubanud enam mitte kunagi enam
mitte juua käes roosisülem
ei tõstnud kätt enam ema vastu
ei vägistanud enam mind
mu õde
ja teist õde
...
isa tuli tagasi
maksis alimendid ära
ja me ei pidanudki teda
mina ja õde ja õde
35 korda südamesse noaga lööma
kägistama sülitama siis
ta tundmatuseni deformeerunud
keha peale
...
me olime valmis
meil oli kõik käepärast
mina ja õde ja õde
me olime valmis
aga siis
isa oli tagasi
ta käed olid soojad


On sügistaevas juba süttind tähed,
nii ruttu läheneb detsembriöö.
Võib-olla praegu isa koju läheb,
päev on tal möödund pingelises töös.

Käes gaasilatern heidab erku valgust,
see ümber põldudele erendab.
Taat astub õue. Trepil pühib jalgu
ja reipa huumoriga teretab.
...
Mu kallis isa! Samad käed mind sülle
kord tõstsid päikselises lapse-eas.
Need karedad ja kallid käed on alles,
mis palju aastaid paitasid mu pead.
...
Kui oma töös ma innustajat vajan,
kui mõnes viperuses araks löön,
siis mõtlen, kuidas isa samal ajal
teeb naljatades rasket tööd.

Ta näole peegelduvad ääsileegid
või kevadtuul ta juukseid hõljutab.
Nii hea ja südamlik ei ole keegi
kui minu isa, minu tubli taat.

  • Ilmi Kolla, "Minu taat", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 32-33

AllikataRedigeeri

  • Ma ei oska nimetada ühtki teist vajadust, mis lapsepõlves oleks sama tähtis, kui vajadus isa kaitse järgi.

VanasõnadRedigeeri

  • Ema hellitab, isa karistab.
  • Ema mees ei ole ikka lapse isa.
  • Ema sureb, isa põgeneb.
  • Ema tuntud, isa tundmata.
  • Isa (ema) süda laste küljes.
  • Isa hirm kõigeks eaks.
  • Isa kogub, poeg pillutab.
  • Isa kuri, ema kuri, veel kurjem venna naine.
  • Isa olgu sikk ehk sokk, kui aga ise olen mees.
  • Isa, pea kübar peas, kuni elad laste seas!
  • Isa saab küll naise, aga lapsed ei saa ema.
  • Isa sepp, poeg sepp, poja pojast saab mitu seppa.
  • Isa sõna enam kui ema vits.
  • Kestab isa eaks, poja põlveks ja tütrele veel tükiks ajaks.
  • Kui isa sureb, siis ema kõduneb.
  • Kuidas isa ees, nõnda poeg taga.
  • Mis isa korjanud üsaga (sülega), poeg pillab hõlmaga.
  • Olgu isa hunt või karu, kui aga ise mees.
  • Venna arm vesine, sõsara arm sõkline, isa arm erapooletu, ema arm igavene.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Isa&oldid=73492"