Mets on ökosüsteem, mis koosneb kasvavate puudega maast ja selle elustikust (taimestikust, loomastikust, seenestikust).

  • Kes on kord metsas, tunneb end turvaliselt; ta pole metsa harjal, ladvastikus, kus toimub kasv ja tihedus on kõige suurem. See tihedus kaitseb teda ülalt. Nii on mets saanud harduse õpetajaks. Ta sunnib inimest üles vaatama ja olema tänulik tema vägeva kaitse eest. Pilku tüvesid pidi üles libistades pöörame ennast taeva poole. Maailm ennetab pühakojatunnet, Jumala ees seismist sammaste ja piilarite keskel. Ladvastiku kontingentseim ja seetõttu täiuslikem võrdkuju on toomkiriku võlv, kõik tüved ülimaks ja lahutamatuks ühtsuseks põimunud.
    • Elias Canetti, "Massid ja võim". Tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund 2000, lk 109-110
Põlismets Valgesoo maastikukaitsealal
  • Võib öelda, et mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. See on ka üks põhjus, miks eestlastest sai animistlik ristirahvas - usk kui üks väga suur kultuuriinnovatsioon takerdus samuti metsa. Ajalugu on näidanud, et need maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu vastu palju kiiremini. Mets pakub nii tuule- kui kultuurivarju.
    • Valdur Mikita, "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 26
  • Kui jagada metsa funktsioonid kolmeks – majanduslikuks, ökoloogiliseks ja kultuuriliseks –, siis paistab Eestis silma üks omapärane anomaalia: metsa ökoloogiline ja kultuuriline funktsioon on ajalooliste tegurite tõttu ebaharilikult suur. Nii metsausk kui ka metsarohkus on Euroopa kontekstis erandlik. "Õnnetuseks" on Eesti üks väheseid riike, kus inimeste identiteet on sedavõrd suurel määral metsalist päritolu. Meie eestlus on suuresti metsaeestlus. Lühidalt öeldes on Eesti metsa funktsioonid mõne teise riigiga võrreldes pööratud tagurpidi. Intensiivne metsamajandus seab kahtluse alla metsa kultuurilise ja ökoloogilise jätkusuutlikkuse, mis on meile iseäranis kallid, kuna need on tugevasti seotud meie rahvusliku identiteediga. Lihtsalt öeldes ootavad inimesed, et riik toetaks ja teostaks sellist metsapoliitikat, mis annaks suurema elujõu metsa kultuurilisele ja ökoloogilisele poolele. Just selline peaks olema ideaalne Eesti tulevikumets.
  • Väikeriigil pole kuigi palju asju, mille poolest ta on tõesti eriline. Eesti mets on oma ökoloogilise mitmekesisuse ja võimsa pärimusliku kihistusega just üks selliseid imelisi asju. Eesti kui loodusriigi kuvand tugineb samuti neile kahele. Eesti muusika ja Eesti mets on meie suur hingevara.
  • Mets on Eesti esimene loodusvara, mis hakkab reaalselt otsa saama, kuna seda lihtsalt ei jätku enam kõigile soovijatele.
  • Metsast on saanud justkui omalaadne puhvertsoon riigi ja rahva vahel, siin on eesti rahva Sinimäed, kus käib visa võitlus iga jalatäie maa pärast. Senine looduspoliitika on süvendanud rahva võõrandumist oma riigist ja riigivõimust. Täna tuleks meelde tuletada kõige põhilisemalt: Eesti mets kuulub eesti rahvale. Kui hävib Eesti mets, siis hävib ka osa eestlase rahvustundest.
  • Õppejõuna ütlen nii, et metsaks saab lugeda sellist puude kogumikku, kus ühe keskmise puu kõrgusega (20 meetrit) võrdse raadiusega maapind on täidetud puutaimedega. Need ei pea olema üksnes suured puud ja sama vanad, võib lisanduda ka väiksemaid ja erivanuselisi, samuti põõsaid ja rohttaimi ning muid organisme. Metsaks saab teda lugeda siis, kui tema lehe- või ka okkapind on küllalt suur, et oma sisekliimat tekitada – varjates enam kui 50 protsenti maapinnast. Kui puuvõrade katvus on väiksem, on tegemist juba harvikuga. Ja kui see on lausa tühine, siis on tegemist raiesmiku või metsata metsamaaga. Ametkondlikus kasutuses on metsaseadusele tuginev määrang, mille järgi on mets maakatastris metsamaana registreeritud maatükk pindalaga vähemalt  0,1 hektarit, vähemalt 1,37 meetri kõrguste puistaimedega ja vähemalt 30% katvusega maapinnast. Peamine metsa juures on, et see koosneb paljudest päikeselt pärinevat energiavoogu kasutavatest organismidest, mis asuvad üksteise suhtes toiduahelas.
  • Enamik metsi ongi sellised, et ega nad enam ideaalsed ökosüsteemid pole, suur osa neist on istutatud ja hooldusraietega läbitud. Nad kõik on juba inimesest tugevalt mõjustatud, sest valikraiet on ju peaaegu alati tehtud. Päris ideaalne pole ökosüsteem kusagil, aga põhijoontes tuleb see ilmsiks siis, kui okaspuumets on saanud rahus olla vähemalt 200 aastat, väärislehtpuu puhul märksa kauem.
  • Eesti metsa pindala on suurem kui kunagi varem, üle kahe miljoni hektari, mõne arvutuse järgi koguni 2,3 miljonit hektarit. Teiselt poolt aga on tähtis see, mis selle pindala peal leidub. Kui palju on seal vana metsa, keskmise vanusega metsa ja noort metsa. Normaalne metsamajandus näeb ette, et igal puul on raievanus, männil praegu näiteks veel 100 aastat. Seega võib igal aastal raiuda sajandiku männi kasvupindalast, et oleks kogu aeg ühtlaselt võtta ja jääks ka lastelastele. Aga meil toimub praegu raie märksa suuremal pindalal.
  • Meil on maaülikooli metsateadlaste teadmisel ja keskkonnaministeeriumi toetusel avalikkusele teada antud, et meie mets kasvab palju kiiremini, kui seni teadsime, ja sellega õigustatakse, et peame ka rohkem raiuma. [---] Aga asi on ju selles, et metsamaa hulka arvestatakse ka metsata metsamaa, kus midagi ei kasva. Me tohiks tegelikult raiuda aastas kuus miljonit tihumeetrit, mitte 14–16 miljonit, nagu seisab metsanduse arengukavas. See on teadlik vale, mitte kogemata eksitus.
  • Metsanduses on olukord niisugune, et puidutööstuse peadirektor sai keskkonnaministeeriumi kantsleriks. Tema näeb metsas vaid puitu ja panustab selle turustamisse. Põhiseaduse järgi on loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik omand, mida tuleb kasutada säästlikult. Aga 2005. aastal tuli võimule Reformierakond ja nemad otsustasid, et raiepiiranguid kriitiliste varude abil ei kehtesta ja andsid kogu riigimetsa RMK omandisse. Ja see RMK on niisugune imelik asutus, et avalikustamisele ei kuulu selle kaadri- ega ka palgapoliitika ja neil pole kindlaksmääratud rahalisi kohustusi riigi ees. Juhatuse otsusega võib raha suunata ka projektitoetusteks ja kingitusteks. Paaril viimasel aastal on RMK eraldanud raha ka riigieelarvesse. Nüüd tuleb välja niimoodi, et rahva käest on mets ära võetud, rahval pole õigust sellele metsale ja RMK otsustab, mida sellega teha.
  • Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku. Nende elu olekut võimaldavate sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste kõrval on üha kasvanud metsal ka puiduvaru suur majanduslik väärtus, mistõttu metsa raiutakse rohkem kui toasoojaks ja seinapalgiks. Ja me kõik märkame, ja peame taluma, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.
  • Kui aga Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant, mida kirves ikka harvemaks teeb, ta kõrvu ulatub, siis tuleb ta ukse ette pingi peale istuma, ja kuna tuul ta halliks löönud juukseid liigutab ja ta silmad metsast läbi kohinani tahaks tungida, liiguvad ta huuled:
"Kui seda metsa ees ei oleks!..."


  • Metsa ei saa võtta kui iseenesestmõistetavat asja. Sellega on seotud omaniku õigused ja kohustused. Kui elamute lähedast metsa soovitakse kasutada avalikes huvides vabaaja veetmise ja loodusliku mitmekesisuse säilitamise kohana, siis tuleb seda vaadata kui metsamaa omaniku poolt ökosüsteemi teenuse osutamist ning see ei pea toimuma tasuta.

VanasõnadRedigeeri

  • Hea laps hända vaja, muidu läheb metsa hundiks.
  • Kasu leitakse kase okstest, vilja metsa vitstest.
  • Kuidas metsa hõigatakse, nõnda mets vastu kostab.
  • Kütt läheb metsa, pane (pange) pada kummuli, kalamees läheb kalale, pane (pange) pada tulele.
  • Madal mets saab enne maasika kui kõrge.
  • Merel silmad, metsal kõrvad.
  • Mets vaese mehe kasukas.
  • Metsal silmad, seinal kõrvad.
  • Metsas talupoja õigus.
  • Nõnda kui mina metsale, nõnda mets minule.
  • Parem lahja laudas kui lihav metsas.
  • Varane vasikas läheb metsa (paska).
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel