Eesti kõige kuulsamad sambad

Proosa

muuda
  • Roheline aed, kuuvalge tiik, sidrunid, armastajad ja kalad lahustuvad kõik opaalses taevas, mille kohale, kui sarvedega ühinevad trompetid ja toeks tulevad klarnetidki, kerkivad valged võlvkaared, kindlalt toetatud marmorsammastele... Tarramp ja trompetid. Kõll ja kilinad. Tugev toetuspind. Kindel alusmüür. Musttuhandete marss. Korratus ja kaos maha tallatud. Ent selles linnas, kuhu meie teel oleme, pole ei kivi ega marmorit; ta ripub muutumatult; seisab vankumatult; ei tervita ega võta meid seal vastu näolapp ega lipp. Jäta siis surema oma lootus; kõrbesse närbuma mu rõõm; alasti pealetung. Sambad on paljad; ei tõota nad kellelegi head, ei heida varju; säravtoredad on nad ja surmranged.


"Ja vanaisa õppis ka siin, kui ta veel noor oli," lisas Mati.
Poiss vaatas üles ja tema pea hakkas kergelt ringi käima - kuus võimsat valget sammast kerkisid otse tema ees maast ja tõusid nii kõrgele, et Mati ennast äkki tibatillukesena tundis.
"Tarkusesambad!" oli vanaisa kord lausunud. (lk 28)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979
 
Vikipeedias leidub artikkel