Mirjam Parve

eesti tõlkija, luuletaja, kandleõpetaja ja ehtekunstnik

Mirjam Parve (sündinud 7. novembril 1991) on eesti tõlkija, luuletaja, kandleõpetaja ja ehtekunstnik.


LuuleRedigeeri

Rööpad läigivad üsna ükskõikselt. Raske on nõnda tunnistada
inimeksistentsi aladetermineeritust.
Või oota. Tonksa korraks.
Rööbas judistab end, libiseb teelt kõrvale mändide vahele ja vajub vingerdades liiva.

Tal oligi juba kõrini, nii pika mao kõri
on muuseas päris kaugel.
Hääletult sõidab ajalugu kadunud rööbastelt maha
ja jääb sambla sisse lebama.
Seal turnivad varsti lapsed.


Ise pean muidugi tunnistama, et
ma kardan ajalugu
(ja tolmulappisid),
aga unes ütlesin kellelegi:
ja ja ja, tead, ma mõtlesin, et vist on oluline
inimese sisse vaadates
olla valmis
nägema
mitte ainult jälkust.


jahtuvas saunas
vana musta sooja lae all
kuivava iisopi lõhnas
sirutan end välja ei teagi
kas laudsil käsi holbeinilikult
üle lavaääre ripakil või
ootan üksi üksi õeke
vanapaganat kosja
sirutan käed üle pea ja
venin pikaks
kael kaugele põlvedest puusadest
kulmud kaugele põsesarnadest
juuksed pilvena kõrgele pea kohale
sauna taha kaselatva
õhtuvalguse otsani


Alati, kui tuppa astus Bernard Pahaperse,
kostis igast ruumi otsast pahameelepurse.
"Armas taevas!" "Mida põrgut!" "Jeerum, küll on kole!"
Bernard ohkas: "Mina oma nime valind pole –
polnud minu süü, et kuskil mõisas tige saks
matse kirus Perseks, Perglinäoks või Lollakaks.
...
Eestlased ei hakka hästi suhtuma eal musse.
Ainus õlekõrs on kahjuks – minna pagulusse.

Taga-Baikal? Šveits? Peruu? Austraalia? Maldiivid?
Enne ainult külastaksin Riiklikku Arhiivi.
Ehk on kuskil tolmund kaustas siiski peidus vastus,
kuidas keegi kõuk kord säärasesse pange astus..."
...
"No mis perse? Miks just paha? Pähe mul ei mahu,
kuidas nende tobudega tegema peaks rahu,
kes kui kõige kiuste oleks lausa näinud vaeva,
et saaks nende patud nuheldud just minu kaela!"

Bernard tuhnis: kuskilt sai ju alguse see hullus!
Ootamatu tõde pärgamendil lahti rullus.

Selgus sealt, et üks ta esiisa, inglismann,
oli muistsel ajal istund Ümarlaua man.
Arthur, Lancelot ja kõik need ülejäänud kohe
lahingutes nähtavasti selle võimsa mehe
osavust ja surmapõlgust nõnda panid imeks,
et nad talle
Bernard Badass
                                          andsid rüütlinimeks.
...
Kõigest hoolimata Bernard kergendusest ohkas:
nimi polnud kohtuotsus suguvõsa kohta;
mitte karistus, vaid lausa uhke oreool!
Kivist tema südamel kaob vähemasti pool:

"Olgugi ses süüdi teise esiisa juhmus,
et me nime kuulsussära tobedasti tuhmus,
mina võin nüüd tasa teha, mille kaotasime:
tänapäevalgi ju tohib võtta uue nime!

Panen kinni vastavasse ametisse aja.
Nüüd on ainult kõige õigem nimi leida vaja!"
...
Argihommik. Linn on hall, kui silmist und veel peseks...
Aga kes seal särab, saanud uueks inimeseks,
perbüroo ees platsil lausa keksleb rõõmu-uhal?
See on meie kangelane
Bernard
Õilistuhar!


mu käsivarrele on laskunud haruldane lind
imetlen teda natuke kohkunult
ta on küütlev kõigevärviline, sirendav siidisuline
pilk mustkuldsetes silmades terane
mida ta sööb ma ei tea
kauaks ta siia ei jää

ta on iseoma lind ja see ilu
pole kellegi jaoks ega tähenda midagi
pole kellegi jaoks
on mulle korraks hoida
kuni ta mujale lendab
...
kena siidisulge lindu lendas meie koppelisse
sealt tema lendas õunaaeda lendas kulda põõsa peale
kuld ei võtnud
hõbe ei võtnud

kas löön ta surnuks palun andeks vaene loom kas sünnib
uuesti

sealt tema lendas õunaaeda lendas kulda põõsa peale
kuld ei võtnud
hõbe ei võtnud
siid see võttis armastada
maailm loodi?


aasta julmim kuu
sigitab hüatsinte plastpottidest
nad lõhnavad kurvalt Maxima sissekäigu juures räigete kampaaniasiltide rahe all
teevad mis suudavad
...
sebivad märtsikuistest importköögiviljadest härdunud inimesed
hüpitavad vaat et pisarsilmil redisekimpe
näod ereroheliste kapsapeade valgel pisut vähem hallid

nad on avastanud, et surmavallast on tagasitee, sest
lühikesed kurgid rändavad nagu kurekesed üle metsa-maa Eesti poole!
praegu tulevad nad veel Türgist
siis juba Poolast
varsti juba Leedust
juba Lätist
ja siis juba ongi võimatu käes

aga julm on see märts
sigitab oma absurdseid kellukesi hangedest
žongleerib pimestavhaljaste kapsapeadega
sõidab minust tänavapuhastusautoga üle

ja tõesti, tõesti
on kasvama läinud see aeda maetud korjus tõotab õisi


ploomid nõrguvad asfaldile
viljapuudes on alati midagi ebareaalset
ülereaalset – muinasjutulist
kastanimunad on juba nii suured
lumemarjad
mis on minu suve viljad
söögiks kõlbmatud vohandid okstel
peotäis igatsusi olemata elude järele



hulgun õhtul aedlinnas ringi ja otsin kreeke
tänavatel on luuviljade lõhna
aga puude lahkus on aiapiirini pügatud
et hulgused ei ulatuks
ainult mõned valged klaarid
on oma õrnuse vastu kruusa ära löönud


pool elu kulub imestamisele,
kuhu küll pool elu kulub.

kuidas hoida oma oksi
kibedusest?
kuidas teha pettumusest
ja rõõmudest
ja rõõmude haprusest
paar väikest kena kuldrenetti?

IntervjuudRedigeeri

  • Näiteks puud on vist küll minu jaoks peaaegu ideaalsed olendid. Puud teevad maailma paremaks. Kahtlustan, et kui ma nende saladust teaks, poleks äkki vaja luuletada. Siis oleksin lihtsalt puu.
  • [Tekst, mis eriliselt liigutas:] Mu maapoisist, astrofüüsikust ja raamatukoist vanaisa suust pudenenud lause, mis – mulle tundub – teda ennast natuke üllatas: "Ära siis nisuke ole, kes vajaduse järgi elab, ikka ilu järgi tuleb elada!"

ArtiklidRedigeeri

  • Mulle tundub, nagu teaksin sõjast juba niigi rohkem, kui teada tahan. Ma tean – banaalsuseni lihtsustades –, et sõda lõhub hoolimatult kõike hoole ja vaevaga ehitatut. Inimesed kannatavad ja satuvad keerulistesse olukordadesse ja kannatavad veel. Ja ma tean, et ei suuda sõdade suuri globaalpoliitilisi tagamaid, mõju ja dünaamikat päriselt hoomata, sest need käivad lihtsalt üle pea. Kuidas see mind aitaks, kui laseksin ühel raamatul mu niigi ebakindlat tasakaalu raputada ja hapra argisusekihiga kaetud hirmud välja kiskuda?
  • Ma ei taha väita või nõuda, et kogu kirjandus peab olema pehme, päikeseline ja positiivne või lohutav ja lepitav, kuigi raamatutest soojust, usku inimesse ja varjupaika otsida (ning kirjutada raamatuid, mis seda pakuksid) ei ole ka vale. Saan aru, miks on vaja valusatest asjadest kirjutada. Aga tahaksin paremini aru saada, miks on neist vaja lugeda. Ja miks just mina seda ikkagi teen?
  • Milliste sõnadega rääkida sündmustest, mis lõhuvad sõnu endid?
  • Poliitiline, sõjaline, humanitaarkriis, aga ka isiklik kriis kannavad kõik traumaks saamise potentsiaali. Kriis pöörab elu pea peale, harjumuspärased ning (enam-vähem) turvalised olemis-, kogemis- ja mõtestamisviisid kukuvad kokku. Kriis on olemuslikult miski, mis ei sobitu seni kehtinud tegelikkuse koesse. Kui see kude rebeneb, kipuvad ka sõnad nõrkema või vähemalt abituna üle kogemuse pealispinna libisema.
  • Ja mina ise loen neid tekste nägemaks, et kui inimlikkus ei saa kaosest just võitu, siis vähemalt ei kao ta sellesse ära. Ühtlasi on sellistel tekstidel lugejat vist vaja, et nad päriselt nii toimiksid.
  • Kuidas tõlkida lagunevaid sõnu? Nii nagu kõike muudki võimatut (st kõike): hea tahtega, heas usus, et ma ei saa lõpuni teada, mis tunne on olla teine inimene, vaid pean kuulama, mida ta mulle räägib. Tõlkija kuulab (ideaalis) eriti tähelepanelikult ja on sedamoodi eriti võimas lugeja ja dialoogipartner.
  • Valu ei lagune mälu kompostikasti peidetuna iseenesest, seda tuleb teadlikult ümber töötada. Töö peenmateeriaga on igas kriisis sama oluline kui töö (jäme)mateeriaga.


  • Tagantjärele olen hakanud mõtlema, et Alveri luule ingliskeelsete tõlgete uurimine on mingis mõttes üsna absurdne, võimatutelt alustelt lähtuv ettevõtmine. (Luule)tõlketeooriat (vähemalt seda huvitavamat sorti teooriat, mis peab luulet ja tõlget elusateks asjadeks) arendades eeldatakse minu arusaamist mööda enamasti, et tõlge sihtkultuuris kuidagi funktsioneerib, sellega suhestub: võlub või ärritab lugejaid, kujundab uut poeetikat – võtab ühe küljega koha sisse SIIN, et teisega esindada seda, mis on SEAL (ja siis võib vaielda, kumb külg on olulisem). Aga kui palju üldse ingliskeelses kultuuriruumis tõlkeid loetakse, rääkimata luuletõlgetest, rääkimata, taevas hoia, väikesest obskuursevõitu kultuurist pärit surnud (s.t (teadaolevalt) mitte festivale väisava) luuletaja luule tõlgetest? Kui Borges rõõmustab selle üle, et ta Homerost kreeka keeles lugeda ei oska, siis kuidas üldse läheneda tõlgetele, millest mõnda loeb võib-olla (kui pessimistlik olla) arvuliselt rohkemgi selliseid inimesi, kes eestikeelset teksti mõistavad ja kellel on eestikeelsest tekstist juba oma ettekujutus olemas, kui neid, kes eesti keelt ei oska? Mis on selliste tõlgete funktsioon?
  • Tõlke reaalset mõjulepääsemist tunduvad väga palju mõjutavat tekstivälised tegurid, näiteks tõlkija isiku tuntus, elus autori esinemised; tõlgete paigutumine laiemasse konteksti väljaandes või sarjas; luuletaja eluloo ja kultuuritausta reklaamimine, vahest natuke eksotiseerivgi; väljaande pilkupüüdev kujundus jms: näiteks kahtlustan, et Alveri luule leiab tõenäolisemalt lugejaid maailma naiste luule või Ida-Euroopa luule antoloogia koosseisus, eriti kui kogumik on pisut kirgikütvalt pealkirjastatud, ees- ja järelsõnastatud.
  • Ees- ja järelsõnades või muudes peritekstides ongi Alverit (vähemalt 60ndatest 90ndateni) üsna läbivalt kujutatud näitena sellest, kuidas luule on rõhutud rahva südameveri, lohutus, innustus, ellujäämise, väärtuste ja identiteedi loomise ja hoidmise vahend. Ei puudu väljendid nagu "kultuuri mõõk", "tõevalvur", "vaimuvardja", "moraalne selgroog", "rahva ühtsuse allikas", luuletaja kui tark (sage) jne.
  • Kui üldiselt on peritekstides Alverile siiski omistatud peaaegu et rahvusliku vastupanuvõitleja funktsioon ning mainitakse tõlgetega kaasnevat püüdu tõmmata Eestile ja eesti kultuurile rahvusvahelist tähelepanu, siis kerge vastuoluna tõusevad BA-lt tõlkimiseks valitud tekstides esile pigem abstraktsed ja üldinimlikud teemad, esteetika ja eetika (noore Alveri idealism, kunstipreesterlus, individualism ja kogemustejanu; hilisema Alveri filosoofilisus, eetilisuse ja inimlikkuse põhimõtted), varasemate tõlgete puhul ka klassikaline vorm.
  • Projekt tõlkida luulet (muu hulgas) kultuuri eluõiguse tõestamiseks või maailmapoliitilisele ebaõiglusele tähelepanu juhtimiseks võib üldse ilmselt olla päris halvavalt vastutusrikas ettevõtmine.
  • Nii mõnigi tõlkija paistab niisiis ajaloolise sattumuse, aga ka tõlkepoeetika poolest seisvat näoga pigem lähte- kui sihtkultuuri poole. Selliseks kippus ka minu positsioon lugejana. Seepärast võtsin appi oma kujuteldava lugeja – mul oli ilma temata raske hoiduda tõlgetes algteksti kaja kuulatamast, tuttavat mõju otsimast, ja pettumast, kui mõju on teistsugune. Luuletõlget pole mõtet lugeda kui "leia 1000 erinevust" mõistatust.
  • "Miks lillekiivrid roostega ei kattu?" – Tõlge Why helmets rust unless they bloom and flower? (kus unless-konstruktsioon on põhimõtteliselt tõlkija Elmar Maripuu omavoliline lisandus-tõlgendus) aitab mul võib-olla rohkemgi Alveri mõistatuslikust reast aru saada kui üsna sõnasõnaline Why flower-helmets do not rust? (Astrid Ivaski tõlge). Võib-olla saabki igast kiivrist teha lillekiivri. Ja õitsemine ongi ainus pääs roosteminekust.
  • Mõnikord ilmnes, et suur osa sügavmõttelise teksti mõttesügavusest võib tuleneda peamiselt sellest, kuidas keel nii loomulikult oma vormi võtab, tõlkes mõjuvad mõtted ilma vormi toeta aga kuidagi pisut banaalsena (nt aforistliku "Killu" puhul – "Tähtsad mõtted riisuvad rahu" jne). Aga on ka väga mõjuvaid vabavärsstõlkeid, kus kujundid tõesti jäävad "hapralt ja alasti seisma – ja nende mõju võib osutuda võimsamaks ja kummastavamaks kui vormilises tõlkes", näiteks Astrid Ivaski tõlge "Tähetunnist". Nii et jõuame jälle igava tõdemuseni: igat moodi saab hästi ja saab halvasti.
  • Mõnikord tundub, nagu oleks tähendus mööda tõlget laiali määritud või uutmoodi ümber jutustatud, nii et see kohati ületab (vähemalt eesti kultuuris) enam-vähem aktsepteeritud formalistliku tõlkekontseptsiooni piirid (Aare Pilve sõnastuses "luuletõlge on eeskätt algteksti kõlaliselt jäljendades võimalikult samasisulise luuletuse kirjutamine") ja muutub juba üpris jultunud ümberluuletamiseks. Aga millegipärast mõjub see pigem leidlikkuse kui hoolimatusena, tulemus on ikka kuidagi alverlik (ja minu meelest mitte ainult vormi tõttu).
  • Ingliskeelse Alveri tõlkelugu jälgides tuleb tõdeda, et luule tõlkimine on ühelt poolt peen klaaspärlimäng, teisalt aga väga vastutusrikas üritus. Ei saa vist öelda, et luuletõlked Eestile vabaduse ja rahvusvahelise tunnustuse tõid (kuigi ei saa ka öelda, et ei toonud). Igal juhul avaldab muljet, et Alveri (ja paljude teiste) luulet on siiski 30ndate lõpust tänapäevani nii palju tõlgitud: et mingid inimesed on luulesse ja selle tõlkimisse nii palju uskunud, et (teises keeles kättesaadavaks tehtud) luule justkui tõestaks kõige paremini eesti kultuuri väärtuslikkust ja eluõigust maailmas. Et "vaadake, see on kultuur, kus kirjutatakse selliseid tekste!" on mingis maailmas, mingis ringis täiesti valiidne argument. Kultuuri eluõigust tõestatakse kultuuri võimega luua ilu. Ükskõik kui tõhusaks sellist tegevust lõppude lõpuks hinnata, on selline hoiak kuidagi liigutav ja imetlust äratav.
  • Mis teeb tõlke elusaks? Kuidas kanda ühest tekstist teise üle "müstiline fluidum"? Kas lause või värss, nagu kiivergi, peab kas õitsema või roostetama? Kui tõlkijal ei õnnestu esialgu tekstist seestuda, siis kas käsitööoskuste abil korralikult kokkupandud lausesse on võimalik elu sisse puhuda või on see pigem nagu surnud konna koibade elektrifitseerimine? Kas lausel on hing, kas selleks, et panna lause tiivaotsteni võbisema ja lugeja õndsusest judisema, on vaja ainult suurepärast tehnikat, või (ka) õnne, seestumist, vaimusugulust, võlukunsti või midagi viiendat?