Eestlased

läänemeresoome rahvas

Eestlased (varasem omanimetus maarahvas) on läänemeresoome rahvus, Eesti põlisrahvas. Enamiku eestlaste emakeel on eesti keel.

Kui täpne olla, siis eestlastes avaldub näiteks põhiliselt kaks arhetüüpset mentaliteeti, mis igal hetkel võivad välja lüüa. Inimesed jagunevad selgesti kaheks: ühed on koorilauljad, teised rahvatantsijad. Lauljad kannavad endas melanhoolse mentaliteedi alget, neis on sissepoole pööratud tugevat meditatiivsust, rahvatantsijad evivad füüsilist täiust, nietzschelikku elujaatavat hoiakut. Tantsijad ei saa aru, mida lauljad tegelikult tahavad, ja vastupidi. Aga pidu hõlmab kõiki. — Marju Lepajõe

19. sajandRedigeeri

  • Päris täpses mõttes melanhoolikud on ainult väga vähesed eestlased – need, kelle kohta ma äsja märkisin, et nad oma mustade juustega silma paistavad. Nad on muide väikest kasvu, kuid kindlama ja tugevama kehaehitusega. Nad on ka tõsisemad, kangekaelsemad ja kinnisemad kui flegmaatikutest koosnev enamik. Kui viimaste nägu nürimeelset tuimust väljendab, siis laseb melanhoolikute ilme paista varjatud nördimust.
    • Karl Ernst von Baer (1814), Eestlaste endeemilistest haigustest, §14 Kehaehitus ja vaimulaad, tõlkinud Ülo Torpats
  • Lasigem agga sedda rummalust enneste ja omma laste külest mahha, et meie ennast omma kele ja suggu pärrast ei häbbene, nago se mitmel veel laidowäärt weaks on. [...] häbbenegem ennast allati, kui rummalad olleme, agga ei ial mitte sepärrast, et Eestlased olleme. Ennam ei wõi ükski olla kui innimenne ja innimenne on eestlane ka...
  • Agga armsad tallovennad, senni kui meie verri tuksub, püüdkem pääv pävalt ergemaks ja targemaks sada, isseärranis Eestlased, kedda ni mitto kord õigussega kohmetand, tuimaks ja rummalaks innimessiks nimmetakse, kedda hölbus petta ja eksitada...


Lāčplēsis äigas ja Kalapuis langes,
Lāčplēsis võitis ta Kangari künkail,
eestlasi kohutas sõlmima rahu;
ei enam eestlased tule me maale
piigasid tõmbama, röövima vara.
  • Andrejs Pumpurs, Lāčplēsis (1888), eestindus: Lacplesis, tõlkinud Karl Aben, Vladimir Beekman, 1973

20. sajandRedigeeri

  • See, mis olusid inimestele ja rahwastele aitab tarwituste kohasemaks teha, mis inimesi kannab ja tõstab on haridus. Ja meie hüüe on: Enam kulturi! See on kõigi wabastavate aadete ja püüete esimene tingimine. Enam europalist kulturi!
Olgem eestlased, aga saagem ka europlasteks!
  • Igast käidavamast lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest.
  • [Härra Wikman:] Ja seda tahan ma teile ütelda: meid, eestlasi, on niivõrd vähe, et iga eestlase siht – või vähemalt iga Wikmani poisi siht peab olema surematus!
  • Eestlase karakter olla su­lam indo-euroopa dünaamikast ja uurali staatikast, mistõttu ühe uurija arvates oleme alati "natuke rahu­tud" ja isegi oma unelemistes "ärkvelt sillerdavad". (lk 10)
  • Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes.


Kes ütleb, eestlane jääb kaineks
töön, luulen, leinan, lõbuhoon?
See on vaid flegma põhjamaine,
mis, tõsi, harva laostub koost,
kuid jumal teab, kui ükskord ratkeb,
siis iga häiriv pidur katkeb,
siis hajub tuimus, murdub soomus -
ent visalt sütib meie loomus!



Seisab segavereline
siit rootslane, sealt mustlane,
veidi sugulas-soomet ja ingerit, taani ja poola sinist,
alamsaksa aadellikkust, viimastes aastaringides venet
sekka kolgaste lombakaid põlvkondi, verepilastust, pealegi
sõdades, katkudes hooti peaaegu viimseni mulda jooksnud, ainult
keel veel veritseb, ainult keel veel
enam-vähem terve ja vana, ainult keel veel käib, mees
seisab, mees seisab, seisab segavereline,
metsastajate ja meresõitjate
küsitav, vägagi küsitav järglane

  • Paul-Eerik Rummo, "Miks ma välismaale ei põgene" 3, [1970-1971], Vikerkaar 6/1987

21. sajandRedigeeri

Me oleme eestlased Sealt kusagilt
Põhjast Hõredalt asustatud valgete ööde
maalt Enne pimedat tuleme koju



  • Loomulikult, meie siin elame maal, kus tuleb pidevalt ennast õigustada, tõestada, võistelda oma kehtivuse eest, iga kontrolör ja bürokraat tunneb vajadust ennast kehtestada teiste kulul, üha vähem osatakse kehtida iseenesest, oma ülesannet täites, ikka peab see toimuma mingi võitlusena, otsekui oleks eluõigustus ja enesekehtestus mingi defitsiitne kraam, mida kõigile ei jagu ja siis peab seda mingite nippidega teistelt üle lööma.



  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat. (lk 219)
  • 1. Alguses oli Seakartul, ja Seakartul oli Vanaema juures. Nõnda alaku eestlase evangeelium.
2. Inimestel olgu alati käepärast kolm mõõtu: söögikartul, seemnekartul ja seakartul. Nendega mõõdetagu maailma. Võtku see kõik omajagu aega.
3. Seakartul toodagu talumehelt, kellel olgu peldikus ajalehed. Kaup olgu aus. Kartul püsigu kevadeni. Kevadel kartul idutatagu. Iduga sirgeldatagu oma nabale: Idu tataguu!
4. Nõnda lõppegu eestlase evangeelium. (lk 223-224)



  • Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.


  • Teie olete oma ajalooga näidanud, et tunnete uhkust olla eestlased. Ta lausa laulate sellest sõnadega "eestlane olen ja eestlaseks jään" ning et "see on uhke ja hää".



  • Minu arusaam eestlane olemisest on see, et eestlane on hargmaine rahvus, nad elavad kus iganes. Meil on olemas e-riik, mida teistel ei ole. Oleme palju rohkem üksteisele kättesaadavad, ükskõik, kus maailma nurgas oleme. [Tartu] ülikooli rektori ametisse nimetamise kõnes mainisin, et minu arvates peaks olema võimalik nii Eesti kooli kui ka Eesti ülikooli tarbida kusiganes maailma nurgas.
Arvan, et umbes viie aasta perspektiivis kindlasti on ka niimoodi. Nii meie ajakirjandus kui ka meie haridus lähevad inimestele järele sinna, kus nad on. Geograafia muutub järjest vähem tähtsaks igasuguste tööde ja tegemiste osas. Olge eestlased seal, kus olete, ja kui keegi ütleb, et te justkui ei ole päris sellised eestlased nagu need, kes siin kodus on, siis ärge kuulake!


  • Meil tuleb alati arvestada ning teadvustada oma positsiooni vähemusena. Me oleme rahvusena justkui mingi kiisukene, kes on ennast imekombel ära mahutanud suure ree peale, millega sõidetakse. Lähinaabri suurest etnilisest konglomeraadist lahutab meid üksnes õhkõrn poliitiline piir. Ajalugu on seda korduvalt näidanud ning näitab kardetavasti ka tulevikus. Me peame jälgima ja taotlema, et see asi kultuurilistel, demograafilistel ja hingelistel põhjustel veel rohkem käest ära ei lähe.


  • Eestlane ei armasta nutta, talle on omane kõrvaltpilk. Olulisi asju hoitakse eneses, need ilmuvad pigem sarkasmi, valusa huumori, äraspidiste sõnade vahendusel, tõlkija jääb siin allegooriate edasiandmisel hätta. Viidingu luuletuste read hulguvad meis kõigis. Fikseeritud seisundid paari, ent väga täpse reaga. Sõnalised maailmad, mis peegelduvad vastu, sõltumata ajast. Tõlgendusi pole vaja üle sõnastada, kõik mõistavad.



  • Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin, omade keskel, see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule. Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse.
  • Kallid teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalased! Saan aru, et teil on seda raske mõista, aga nii see lihtsalt on – eestlastena vajame kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida. Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli.
Usku, et suudame kõigile siin kasvavatele lastele pakkuda sissevaadet meie keelde ja kultuuri määral, mis aitab neil kujuneda Eestit ja eestipärast armastavateks või vähemalt mõistvateks kaasteelisteks. Kui meil on see kindlus, oleme avatumad ja uudishimulikumad ka muude kultuuride suhtes, kes meie keskel killukestena toimetavad.



  • [Eesti Rahva Muuseumi tulevikust uues majas:] Eelkõige tuleb hoiduda ossifikatsioonist (pärandi ja mäluga tegelejatel on alati see risk) ja esitada dünaamilise eestluse ideed (nii publikule mõeldud hariduslike ürituste kui ka spetsiaalsete väljapanekute kaudu). Kui kogude ja ka kunstiteoste kaudu kujundada eestlaseks olemist, siis ei tohi unustada küsimust, mida tähendab olla meelelaadilt eestlane.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel