Tseremoonia


  • Isegi päevatoas, kus valvurite silma jälgisid pidevalt iga meie vähimatki liigutust, ei lubatud meil hoida sigaretipakki ega tikke. Kui sa sigaretti tahtsid, läksid sa laua taga istuva valvuri juurde, tema andis sulle ühe sinu pakist ja pani selle põlema. Kui sa olid ahelsuitsetaja, nagu mina tollal, ja eriti kui sa olid säilitanud oma terve ja kaine mõistuse, ajas see väike tseremoonia sind juba iseenesest hulluks. (lk 32)
  • Perekonnasüsteemi tähtis osa olid abiellumised. Mõned neist olid ülimalt keerukad - kutsetega, formaalse tseremooniaga ja mõne kolmandaga "preestri" rollis. "Pruut" valmistus selliseks puhuks nagu päris pulmadeks. (lk 55)


  • "Härrad," ütles ta, "oodake üks hetk, tahan ka teile kummalegi ühe ordenipaela anda."
Seejärel astus ta kapi juurde, kus seisid ta enda aumärgid, ja võttis kaks Sukapaela Ordenit.
"Neid ordeneid ei või me vastu võtta," ütles Athos.
"Miks mitte?" küsis Charles.
"Need on peaaegu kuninglikud ordenid, ja meie oleme ainult lihtsad aadlikud."
"Lugege mulle üles kõik maailma kroonikandjad," ütles kuningas, "ja leidke mulle nende hulgast mõni õilsam süda kui teil. Ei, ei, te pole enda vastu õiglased, härrad. Kuid mina olen seda. Põlvili, krahv!"
Athos põlvitas ja kuningas pani talle ordenipaela ümber - vasakult paremale, nagu tava nõuab, - ning hariliku vormeli asemel "Löön teid rüütliks, olge vapper, ustav ja truu!" ütles ta:
"Te olete vapper, ustav ja truu ning ma löön teid rüütliks, härra krahv."
Seejärel pöördus ta Aramise poole:
"Teie kord, härra ševaljee."
Ja samade sõnadega kordus seesama tseremoonia. (lk 561)


  • Kõige rohkem meeldis talle valge kakaduu tants. Kord rääkis ta sellest Mumaele:
"Valge kakaduu oli kunagi must mees, laulis ja tantsis alati," seletas Coonardoo. "Aga teine must mees — moviagar* — varastas ta ära ja muutis musta mehe, kes alati laulis ja tantsis, valgeks kakaduuks. Nüüd tantsivad kõik mustad mehed valge kakaduu tantsu."
Mrs. Bessie oli pärismaalaste sõjatantse näinud. Ta oli vaadanud, kuidas Chitali, kes oli alati esitantsijaks, ilmus põõsaste vahelt välja, keha üleni valge saviga täis joonistatud ja udusulgedega kleebitud, ning tuli tantsides alla tule äärde. Ta tippis graatsiliselt ja kiiresti ühelt jalalt teisele või laskus kükki, ajades põlved laiali. Julgelt ja lõbusalt kujutas ta noort meest, kes "laulab ja tantsib alati".
Vana Joey Koonarra, tutt emusulgi sabaks, kepsutas uhkelt1 Chitali selja taga. Ta vehkis kätega ja väristas ennast kogu kehast, liikudes edasi väikeste tippivate sammudega, kuni Chitali lõpuks põõsaste mustava seina taha põgenes.
Mõne hetke pärast tulid kõik ülejäänud mehed Chitaliga eesotsas põõsaste varjust välja. Nad olid üleni udusulgi täis kleebitud, kakaduusuled juustes. Nad keerlesid tule ees nagu parv ülevalt alla laskuvaid kakaduusid aimates järele tiibade sahinat, sel ajal kui naised kordasid ikka ja jälle refrääni, mis meenutas kakaduude karedat tervitushüüet: "Pee-taerda! Pee-taerda!" Mehed kükitasid tule ääres, ajasid käed laiali ja keerlesid ringi. Siis taganesid nad ikka veel pööreldes pimedusse. Nad vehkisid kätega, aimates järele tiibade sahinat. Naised laulsid kriiskava häälega: "Pee-taerda! Pee-taerda!" (lk 26-27)
  • * Nõid.
  • Mrs. Bessie'le oli see "naisekstegemise" tseremoonia tuttav, nagu ta seda nimetas, ja see ei meeldinud talle. Kord, kui ta jõe teisel kaldal jalutas, oli ta sattunud peale meeste poolringile, kes kükitasid ühe väikese tüdruku ees ja laulsid tema rindadest. Näis, nagu palvetaksid nad tema ees, kui nad seal laial lagendikul selge sinise taeva all kükitasid. Ta taipas, et sellega austasid nad omal kombel loovat alget, viljakust ja kasvu selles tütarlapses. (lk 28-29)
  • Mrs. Bessie vihkas neid niinimetatud pühitsemistseremooniaid, mis viidi läbi suviste pidustuste ajal. Julmustes, mida vanad mehed poiste ja tüdrukute kallal korda saatsid, nägi ta sadismi ja seksuaalsete tunnete ülespiitsutamist. (lk 30)
  • Ühel ööl, kui ta tahtis parast tuletantsu ära minna, palus Warieda teda jääda ja vaadata tantsu, mida tema suguharus ei olnud veel kunagi lubatud naistel näha. Mõistes, kuivõrd suurt au talle sellega osutati, istus Mumae uuesti tule juurde maha.
Istudes seal varjus ja otsekui pimedusega ühte sulades heitis ta pilgu hoopis teistsugusesse maailma — müstilisse, raskesti mõistetavasse, meelelisse ja vitaalsesse maailma, mille oli loonud selle primitiivse rahva fantaasia. Mõtte, et ka tema on osa öö varjudest, ebamäärastest kaugustest tema ümber ja sellest rituaalsest tantsust, peletas ta otsustavalt eemale. (lk 31)
  • Naised tantsisid ja laulsid, tantsisid ja laulsid, kuni Coonardoo oli väsimusest maha kukkumas; aga Bandogera, kes tantsis, käed puusas, tõukas teda edasi, andes talle väikseid lakse selga. Kui Bandogera ta lõpuks minna laskis, kukkus Coonardoo oma tuleaseme juurde maha ja uinus silmapilkselt. Naiste kaeblik laul äratas ta jälle üles ja jälle tantsis ta nende pika rea ees tähistaeva all hõõguvate tuleasemete ümber. Coonardoo oli täis aukartust ja ka pisut rahutu, aga ta ei tahtnud oma hirmu näidata. Ta püüdis laulda ja tantsida niisama hästi kui teised. Tema teadvusse hakkas tungima ähmane eelaimus sellest, mis on toimumas. Temast hakkab saama naine ja ta ei tohi näidata ennast nõrgana, ta peab olema oma suguharu niisama vääriline esindaja nagu tüdrukud Britte-Brittest ja Nuniewarrast.
Coonardoole tundus, et ta ei ole tantsinud mitte ühe päeva ja ühe öö, vaid palju päevi ja öid. Ta oli kohutavalt väsinud ja ülevalolekust poolsurnud, aga ta teadis, et varsti on hommik, tähed taevas olid juba nii nõrgad, kui mehed istusid ringis ümber tema ja tema lebas nende ees maas. Talle tüli meelde päev, kui mehed istusid tema ümber ja laulsid tema rindadest. Siis käis äkiline valusähvatus temast läbi ja ta kuulis oma karjatust, läbilõikavat ja jubedat nagu linnu hädakisa. (lk 32)
  • K. S. Prichard, "Coonardoo", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1968