Henno Rajandi

eesti keeleteadlane ja tõlkija

Henno Rajandi (kuni 14. märtsini 1935 Henno-Joonatan Rosenstrauch; 19. oktoober 1928 Tallinn – 1. märts 1998 Haapsalu) oli eesti keeleteadlane ja tõlkija. Rajandi on eesti keelde tõlkinud maailmakirjandust prantsuse ja inglise keelest ning avaldanud keeleteaduslikke töid peamiselt eesti keele grammatika vallast.

Tsitaate

muuda
  • Keel pole hoone, kus ühesuguse konfiguratsiooniga korrused ilusti pealistikku asetsevad ja kõigil korrustel on ühepalju ruume.
  • Keeleteaduse ja neuroloogia lähenemine on tendents, millesse tuleb suurest sissekukkumisohust hoolimata uskuda.
  • Keelesüsteem ei kirjuta ette, mida mille kohta mõelda, järelikult ka seda, mida mille kohta öelda. Keel on mõtete ülekandmise vahend, mõtete vildakuse või puudumise korral ka vale, rumaluse ja mõttetuse ülekandmise vahend. Keelesüsteem võib vabalt töötada tühikäigul, mida tuleb ette nii normis mõtlemise kui ka ajukahjustuse korral. Mõttekomponentide valik – see, mida mille kohta öelda – on ajus endas lokaliseeritud hoopis mujal kui kõnekeskused. (lk 80)
    • Henno Rajandi, "Keel: protsess ja süsteem", Keel ja Kirjandus, 2/1977


  • Kommunikatsiooni esmaste vajaduste seisukohalt pole aga lõpuks oluline see, et ühte ja sama mõtet saaks lõputult varieerida, vaid see, et kuulaja kõnelejat kähku ja õigesti mõistaks. Keele rikkust ei mõõda õieti mitte mõtte ja teksti vahelise sünonüümia rohkus, vaid teksti ja mõtte vahelise homonüümia vähesus. Esimene pole keeles eesmärk omaette, vaid vahend teise saavutamiseks. Kirjandus ja eriti luule muidugi elab ja toitub vormilisest variantsusest, kommunikatsiooni esmaste vajadustega võrreldes sekundaarsest nähtusest, vahendist.
  • Kujutlus, et keeles peaks olema iga tähenduse jaoks omaette juur või vähemalt tüvi ja järelikult võimalikult palju sõnu, on igivana ja mitte päris õige. Sõnade paljus ei ole keele rikkuse ainus mõõt. Olemasolevatele juurtele ja tüvedele uute tähenduste kinnistamine on niisama hea keelerikastamise vahend kui juurte ja tüvede juurdetegemine. On ka arvata, et juurte ning tuletiste arvu vahel valitseb vähemalt keeliti mingi mõistlik proportsioon, mida vahest ei tohi liiga rängalt ühes või teises suunas muuta. Eesti keele seisukohalt pole seda proportsiooni uuritud ega ole ka teada, millises suunas, kui palju ja kui kiiresti see muutub.
    • Henno Rajandi, "Keel: protsess ja süsteem", Keel ja Kirjandus 3/1977

Tema kohta

muuda
  • Ehk kõige tehnilisem ja erialast või üldfiloloogilist ettevalmistust nõudvam ongi Rajandile pühendatud peatükk, milles laias laastus tehakse siiski sama, mida teisteski, nimelt detektiivitööd. Visandanud Rajandi keeleteaduslikud seisukohad, demonstreerib Lange seejärel üksikasjaliste näidete varal, milliseid mõnigi kord ootamatuid tõlkelahendusi Rajandi on kasutanud, millised tüüpnihked ilmnevad tema tõlketekstides, eriti "Uhkuses ja eelarvamuses", ja milline mõju neil on lugemiselamusele. Rajandi lähenemisele seletuse leidmiseks tuletab Lange tema eksplitseerimata jäänud tõlkepõhimõtted, lugedes romaani tõlget Rajandi teisal väljendatud teadusvaadete valguses. Need, kes on millalgi "Uhkuse ja eelarvamuse" suupärast sõnastust nautinud või siis, vastuoksa, selle kui lõdva randmega toime pandud Austeni-mõrva peale ärritunud või hoopistükkis mõlemat, võivad nüüd jälgida, kuidas on Lange mõtestanud Rajandi loodut eritledes ka ilmsete algtekstist lahkuminekute puhul tõlkija võib-olla esmapilgul segadusseviivaid otsuseid.

Tõlgitud teoseid

muuda

Prantsuse keelest:


Inglise keelest:

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel