Laurence J. Peter

Laurence Johnston Peter (16. september 1919 – 12. jaanuar 1990) oli Kanada haridustegelane.

"Peteri printsiip" (1969)

Tsitaadid teosest Laurence J. Peter, Raymond Hull "Peteri printsiip". Inglise keelest tõlkinud Henno Rajandi, Tallinn: Tänapäev, 2010

Niisiis, sadade ametialase ebakompetentsuse juhtumite analüüs viis mind lõpuks Peteri printsiibi formuleerimiseni.

MIS TAHES HIERARHIAS ON IGAL TÖÖTAJAL TENDENTS TÕUSTA OMA EBAKOMPETENTSUSE TASANDILE (lk 33-34)

Peteri korollaar väidab:

Aja jooksul on igal ametikohal tendents minna töötaja kätte, kes on oma kohustuste täitmiseks ebakompetentne. (lk 35)

Töö teevad ära need töötajad, kes ei ole veel oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud. (lk 35)
Perkussiivne sublimatsioon on pseudoedutamine. Mõned Ohmani-tüüpi ametnikud usuvad tõepoolest, et nende edutamine on ehtne, teised tunnistavad tõtt. Pseudoedutamise peamiseks eesmärgiks on aga väljaspool hierarhiat seisjatele puru silma ajada. Kui see on saavutatud, loetakse manööver õnnestunuks. (lk 46)
Hierarhioloogia õpetab meile, et iga elujõulise organisatsiooni juhtivale tasandile takerdub paratamatult ajupuitu, mis koosneb perkussiivselt sublimeerunud elemendist ja perkussiivse sublimatsiooni kandidaatidest. Ühel hästituntud majapidamistarvete firmal on kakskümmend kolm viitsepresidenti! (lk 47)
Lateraalne arabesk on pseudoedutamine. Mõnikord antakse ebakompetentsele töötajale uus ja pikem tiitel, ilma et ta seejuures ametiastmelt tõuseks – vahel isegi ilma palga tõstmiseta -, ja viiakse ta üle teise kabinetti kuskil hoone kaugemas otsas. (lk 48)
Siit ma järeldan, et mida suurem on hierarhia, seda hõlpsam on lateraalne arabesk. (lk 49)
Iseäranis just väiksemate ametnike juures, kellel ei ole iseseisva otsustamise õigust, näeb sageli maniakaalset täpsust ankeetide täitmisel, ükskõik kas neil ankeetidel mingit kasulikku otstarvet on või mitte. Siin ei lubata mingit, isegi mitte kõige väiksemat kõrvalekaldumist sisseharjunud rutiinist.

Eespool kirjeldatud tüüpi käitumist nimetan ma elukutseliseks automatismiks. Elukutselisele automaadile on selge, et abinõu on tähtsam kui otstarve; paberite täitmine on tähtsam kui otstarve, milleks see algselt mõeldud oli. Ta ei näe endas enam ühiskonna teenrit: ta näeb ühiskonna toormaterjali, mille ülesandeks on tema enda, ankeetide, rituaalide ja hierarhia säilitamine! (lk 51-52)

Töötaja kompetentsust ei määra kõrvalseisjad, vaid tema ülemused hierarhias. Kui ülemus on veel kompetentsuse tasandil, siis võib ta oma alluvaid hinnata nende saavutuste järgi kasulikus töös – näiteks meditsiinilises või informatsioonilises teenindamises, viinerite või lauajalgade tootmises, ühesõnaga antud hierarhia ükskõik milliste eesmärkide taotlemisel. Teiste sõnadega, ta hindab väljundit.

Aga kui ülemus on jõudnud juba oma ebakompetentsuse tasandile, siis hindab ta alluvaid tõenäoliselt institutsiooniliste väärtuste alusel: ta peab kompetentseks tegevust, mis kindlustab status quo reegleid, rituaale ja vorme. Käbedust, korralikkust, viisakust ülemuste vastu, laitmatut paberlikku asjaajamist peetakse suureks vooruseks. Ühesõnaga, niisugune ülemus hindab sisendit.

Need juhtumid illustreerivad fakti, et enamikus hierarhiates on ülikompetentsus taunitavam kui ebakompetentsus.

Nagu me nägime, ei anna tavaline ebakompetentsus mingit põhjust vallandamiseks: see lihtsalt välistab edasise edutamise. Ülikompetentsus viib aga sageli vallandamiseni, sest see kõigutab hierarhiat ja rikub sellega hierarhilise elu esimest käsku: hierarhiat tuleb säilitada. (lk 56)

Üliebakompetentsel piirkoordunul peab olema kaks tähtsat eriomadust:

1) Ta ei too kasu (väljund)

2) Ta ei tugevda hierarhia sisemist ühtsust (sisend) (lk 59)

Sugukondlikku sisseastet rakendatakse kahel põhilisel viisil.

SSA MEETOD NR 1

Mõni olemasolev töötaja vallandatakse või viiakse lateraalse arabeski või perkusiivse sublimatsiooni teel üle mujale, et sisseaste sooritajale kohta teha. Kasutatakse harvemini kui meetodit nr 2, kuivõrd see tehnika võib tekitada uustulnuka vastu paksu verd.

SSA MEETOD NR 2

Sisseaste sooritajale luuakse hoopis uus, kõlava nimega ametikoht. (lk 60)

Tänapäeval loovad "isade jälgedesse astumise" situatsioone valitsused. Föderaaleelarvest eraldatakse summasid igasugu uuteks otstarveteks – sõjaks saastamise vastu, sõjaks vaesuse vastu, sõjaks kirjaoskamatuse vastu, sõjaks üksinduse vastu, sõjaks vallasemaduse vastu ja samuti teaduslikuks uurimistööks, et selgitada kultuuriliselt mahajäänud elementide vaba aja sisustamise võimalusi planeetidevaheliste kosmoselendudega.

Niipea kui rahapakkumine tuleb, peab leidma võimalusi selle ärakulutamiseks. Luuakse uus ametikoht – koordineerija vaesusevastase võitluse alal, nõunik enesetäiendamise alal, konsultant kirjanduse valiku alal, eakate kodanike heaolu ja õnne programmi vastutav sekretär – ükskõik mis. Uuele ametikohale leitakse inimene, kes astub eelkäijate jälgedesse, ilma et ta tingimata pruugiks neis jälgedes käia.

Sisseastuja võib talle määratud probleemi lahendada või lahendamata jätte – see pole tähtis. Peaasi – ta peab oskama ja meeleldi tahtma raha kulutada. (lk 63)

Töötajatel mis tahes hierarhias ei ole tegelikult suurt midagi ebakompetentsuse vastu (Peteri paradoks); nad lihtsalt jahvatavad teiste ebakompetentsusest, et maskeerida kadedust, mida neis äratab töötaja, kes kasutab tõmmet. (lk 66)
"Mitme patrooni ühendatud tõmme võrdub nende üksiktõmmete summa ja patroonide arvu korrutisega." (Hulli teoreem.) See efekt tekib sellest, et patroonid vestlevad omavahel ja aina tugevdavad üksteises veendumust teie väärtusest, samuti üksteise kindlat tahet teie heaks midagi teha. Üheainsa patrooniga jääb selline tugevdusefekt täiesti saavutamata. "Kui patroone on mitu, tuleb ülendus ruttu." (lk 70)
Nagu te ise nägite, osutab hierarhioloogia selgesti, et tõusul ebakompetentsuse tasandile on edu parim nurjumise tagatis. (lk 77)
Nii me näeme siis, et ebatavaline juhitalent ei suuda väljakujunenud hierarhias läbi lüüa. Tavaliselt rebib ta end hierarhiast lahti ja alustab kuskil mujal otsast peale. (lk 80)
Nagu me 3. peatükis nägime, ei tuvastata töötaja kompetentsust mitte erapooletute kõrvalseisjate poolt nagu teie ja mina, vaid tööandja poolt või – nagu see tänapäeval tavalisem – teiste kõrgemate ametnike poolt samas hierarhias. Nende silmis võrduvad potentsiaalsed juhivõimed tõrksusega, ja tõrksus on ebakompetentsus.

Headest alluvatest ei saa häid juhte. Head alluvat võidakse muidugi palju kordi edutada, aga see ei tee temast veel juhti. Tänapäeval on enamik hierarhiaid reeglite ja traditsioonidega sedavõrd läbi põimitud ja riiklike seadustega aheldatud, et isegi kõrgetel ametnikel pole kedagi juhtida, vähemalt mitte uute suundade osutamise ja liikumiskiiruse määramise mõttes. Nad lihtsalt toimivad pretsedentide järgi, täidavad olemasolevaid määrusi ja liiguvad jõugu eesotsas. Niisugused ametnikud juhivad üksnes selles mõttes nagu nikerdatud puukuju laevaninas juhib laeva.

Pole raske näha, kui hirmutav ja pahameelt tekitav on ehtsa juhi ilmumine niisugusesse keskkonda. Seda nimetatakse hüperkaninofoobiaks (juhtkoerahirmuks) või kogenenumate hierarhioloogide poolt täpsemalt ka hüperkaninofoobia kompleksiks (hirmuks, et lihtkoerast võib saada juhtkoer). (lk 81-82)

Ükskõik millise majandusliku või poliitilise kriisiga ka tegemist ei ole, üks on kindel: iga õpetatud spets teeb erineva parandusettepaneku. (lk 84)
1) Paljud asjatundjad on tegelikult juba oma ebakompetentsuse tasandile jõudnud: nende nõuanne on mõttetu ja kohatu.

2) Mõnel neist on küll arukad teooriad, aga nad on võimetud neid praktikas rakendama.

3) Olgu nii või teisiti – ei arukaid ega arutuid ettepanekuid ole võimalik tõhusalt ellu viia, sest riigimasin koosneb tohutust hulgast haakuvaist hierarhiatest, mis kõik on paksult täis ebakompetentsust. (lk 84-85)

Nüüdisajal eksisteerib poliitiline partei eeskätt kui aparaat kandidaatide selekteerimiseks ja nende ametisse valimiseks. (lk 86)
Ja isegi kui enamik komitee liikmetest on head inimestetundjad, ei selekteerita kandidaate mitte nende potentsiaalse seadusandliku tarkuse järgi, vaid lähtudes nende oletatavaist võiduvõimalustest eelolevatel valimistel. (lk 87)
Ebakompetentsus + ebakompetentsus = ebakompetentsus. (lk 127)
Papürofoobia otsene vastand papüromaania sunnib ametnikku kuhjama oma kirjutuslauale paberite ja raamatute virnu, mida ta iial ei kasuta. Sel kombel püüab ta teadlikult või ebateadlikult oma ebakompetentsust maskeerida ja jätta muljet, et tal on liiga palju tööd – rohkem kui ükski surelik jõuab ära teha. (lk 141)
TABULATOORNE GIGANTISM

Maniakaalne iha omada suuremat kirjutuslauda kui ükski kolleeg. (lk 142)

RIGOR SCHEMAE

Ebakompetentsuse tasandile jõudnud ametnike juures olen ma sageli märganud rigor schemae’t, ebanormaalset huvi organisatsiooniliste ja operatiivsete skeemide vastu ja põikpäist nõudmist, et iga viimane kui asi liiguks täpses vastavuses skeemi joonte ja nooltega, ükskõik milliseid viivitusi või majanduslikke kaotusi see ka kaasa ei too. Tihti riputab rigor schemae patsient oma skeemid silmatorkavasse kohta seina peale ja mõnigi kord võib näha, kuidas ta tööd hooletusse jättes seisab hardas mõtiskluses oma ikoonide ees. (lk 143)

Kiiga-kaaga sündroomi puhul võib täheldada põdeja täielikku võimetust langetada oma ametiastmele vastavaid otsuseid. Seda tüüpi ametnik vaagib lõputult küsimuse kõiki positiivseid ja negatiivseid külgi, ei suuda aga iial millelegi pidama jääda. Oma tegevusetust õigustab ta väärikate vihjetega "demokraatlikule menetlusele" või "kaugemale perspektiivile". Oma probleemidega tuleb ta enamasti toime sel teel, et hoiab neid kalevi all, kuni keegi teine otsuse langetab või kuni lahendamise tähtaeg möödub. (lk 145)
Initsiaalne ja digitaale kodofiilia on maniakaalne komme kõnelda rohkem tähtede ja numbrite kui sõnadega. (lk 150)
Kodofiilid oskavad triviaalsed asjad aukartustäratavalt kõlama panna, ja just seda nad taotlevadki. (lk 150)
Igavesed eeltöötlejad, kõrvalküsimustele spetsialiseerujad ja näivuse viljelejad ei tee, nagu me eespool nägime, kasulikku tööd, vähemalt mitte seda, mida nad peaksid tegema. Aga nad siiski teevad midagi ja räägivad millestki, mis on kuidagiviisi tööga seotud. Pealiskaudsed vaatlejad, koguni kolleegid ei saa mõnikord arugi, et kasuliku töö asemel need inimesed lihtsalt substitueerivad. (lk 161)
Kõigist neist ümberlükkamistest hoolimata tegin ma järelduse, et hierarhia ei saa usaldada inimest, kes oma rahaasju nii hästi korraldada mõistab, et ta ei jookse päevapealt panka palgatšekki sisse kasseerima või arvete tasumiseks ülekandeid tegema. Ühesõnaga, Apsats näitas, et ta ei oska käituda, nagu üks tüüpiline ametnik ootuspäraselt peaks käituma; seepärast ei tulnudki tema edutamine kõne alla. (lk 169-170)
Me võime öelda, et kompetentsuses peitub alati ebakompetentsuse idu. (lk 178)
Koolitunnistused, diplomid ja teaduslikud kraadid on kompetentsuse mõõdupuuna oma väärtust kaotamas. Nii kaua kui valitses vana süsteem, teadsime, et õpilane, kes jäi 8. klassi istuma, pidi olema vähemalt 7. klassis kompetentne. Me teadsime, et see, kes jäi ülikoolis esimest kursust kordama, pidi olema vähemalt kompetentne abiturient, ja nii edasi.

Aga nüüd me ei saa midagi niisugust eeldada. Tänapäeva koolitunnistus tõendab vaid, et õpilasel jätkus võimeid teatava arvu koolitamisaastate väljakannatamiseks.

Keskkooli lõputunnistus, mis kunagi oli üldiselt tunnustatud kompetentsustagatis, on nüüd vaid ebakompetentsuse tagatis vastutavate ja heapalgaliste ametikohtade jaoks.

Samasugune olukord valitseb ka kõrgema hariduse tasandil. Bakalaureuse- ja magistrikraadide väärtus on langenud. Ainult doktorikraadiga kaasneb veel vähegi märgatav kompetentsuseoreool, ja sellegi väärtus kahaneb kiirtesti seoses doktorijärgsete kraadide tekkimisega. Ja kes teab, kui kaugel on seegi aeg, kus ka järeldoktor muutub paljude ametikohtade puhul ebakompetentsuse märgiks ja tõsine edasipürgija peab välja kündma järeljäreldoktorini ja järeljäreljäreldoktorini. (lk 181-182)

See on progress! Meie progress on nii kiire, et me ei julge enam täie kindlusega rääkida inimtõu säilimisest. Me oleme lasknud raisku minna oma sajandi võimalused ja muutnud teaduse imed õudustekambriks, kus tuumakatastroof võib kergesti anda surmahoobi kogu inimkonnale. Kui me endist viisi palavikulise õhinaga sellise progressi nimel aina planeerime ja leiutame ja ehitame ja ümber ehitame, jõuame varsti täieliku eluebakompetentsuse tasandile. (lk 187)
Kindlasti te möönate, et inimene ei saa jõuda ülima eneseteostuseni, ajades taga kvantiteeti kvantiteedi pärast, ta jõuab selleni elu kvaliteedi parandamise kaudu, teiste sõnadega eluebakompetentsuse vältimise kaudu. (lk 198)