Keskkond


ProosaRedigeeri

  • Turumajandussüsteem on tundetu oma süsteemiväliste ülalpidamiskulude suhtes, mis on veeretatud sotsiaalse ja loodusliku keskkonna kaela.
    • Jürgen Habermas, "Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?" - Nachholende Revolution und linker Revisionsbedarf. Was heisst Sozialismus heute; raamatus: «Die nachholende Revolution. Kleine politische Schriften VII», Frankfurt am Main, 1990, lk 179–204. Tõlkinud Leo Metsar. Vikerkaar 1992, nr 9 ja 10
  • Selleks võimalikuks keskmiseks sissetulekuks, mida keskkond suudaks taluda, ei ole kindlasti Rootsi keskmine. Isegi Rootsi keskkonnaminister tunnistas umbes viis aastat tagasi ÜRO tervisliku elukeskkonna konverentsil Sundsvallis, et kui rootslaste sissetulek ja tarbimise tase muuta ülemaailmseks normiks, suudaks maailm elatada vaid kümnendikku praegusest rahvastikust. Ökoloogiliselt talutav maksimum on tõenäoliselt lähedasem tänapäeva Kesk- ja Ida-Euroopa maade elatustasemele.
  • Keskkonna puhastamiseks vajaminevad kulutused avaldavad suurte ja rikaste riikide eelarvetele juba üha tugevamat mõju. Sellised väikesed riigid nagu Eesti ei saa endale lubada isegi mitte ainukest suuremat keskkonnakatastroofi ega sellist majanduslikku “kasvu”, mis kahjustab looduskeskkonda.
  • Usk, et keskkonna võib ohverdada majandusliku "kasvu" heaks, on niisama levinud turumajanduse kummardajate hulgas, kui oli Marxi ideede pooldajate seas. Nad vaidlevad küll selle üle, kellele peaksid loodusvarad kuuluma, kuid mõlemad on veendunud loodusvarade ammendamatuses (või piiramatus asendatavuses).
  • On ju lihtne naerda nende meeste üle, kes paljude Euroopa suuremate ettevõtete eesotsas olles muretsevad, et nemad on halvemini organiseerunud kui keskkonnaprobleemidega tegelevad kodanikeühendused. Kuid väga murettekitav on asjaolu, et sellise mõjuvõimuga inimesed, kes on praegu Ida- ja Kesk-Euroopa ärimeestele ja poliitikutele eeskujuks, usuvad tõepoolest, et rikkumata looduslik keskkond on luksus, mida saavad endale lubada ainult rikkad ja "tugeva" majandusega riigid. Veelgi šokeerivam on nende usk, et keskkonnaõigused ähvardavad muudatusi, kohanemist ja majanduslikku kasvu.
  • Viimaste ametlike küsitluste põhjal tunneb keskmine ameeriklane umbes 1000 kaubamärki, kuid ainult 10 kohalikku taime... Neile, kes usuvad, et rikkumata looduskeskkonna eest maksmiseks on vaja tugevat majandust (Rooma Klubi hollandlasest liige Wouter van Dieren nimetab neid autistide kastiks), on vaja kedagi, kes vabastaks nad sellest vaimsest vangitornist ja aitaks neil mõista, et keskkond ei ole kulukas eraaed.
  • Tegelikult polegi meie jaoks muud võimalust kui roheline tulevik. See tee võib küll raske tunduda, kuid tulevik, milles keskkonna säilimine ei ole esimesel kohal, ei ole lihtsalt võimalik — see hävitab varsti isegi need, kes arvavad, et tugeva majanduse abil saab osta uue keskkonna.
  • Keel ja kunstid loovad kultuuriruumi. Lisades harjumused ja tavad, saame meile omase komberuumi. Saame sidusa keskkonna, mille olemasolu tunnistamist on meil õigus nõuda kõigilt meie juurde pikemaks ajaks või päriseks tulijatelt. Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. Nii saab ta ise pidada end eestlaseks ja saame seda teha ka meie.
  • Samaaegselt muutub kriitiliseks saastamine. Meil on ses suhtes edumaa mitme teise rahva suhtes — meil uuritakse küsimust juba ajal, mil me vesi ja õhk pole veel meeletult saastatet. Säilitagem see edumaa! Piirakem iga ühistalundi saasta, hoidkem põlevkivi kontrolli all, vältigem toorõli puhastamist me tihedalt asustet pinnal. Säästkem loodusvaru. Mets kasvab aeglaselt, põlevkivi üldse mitte. Mõelgem sellelegi, vaadeldes tõusvaid toodangu-kõveraid.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.
  • Keskkond, olgu looduslik või inimese rajatud, põhineb laiematel ühiskondlikel väärtustel. Võib arvata, et just meile võõrana tundunud sotsiaal-kultuurilise maastiku määratluse tõttu takerdus [Euroopa maastikukonventsiooniga] liitumine pikkadeks aastateks ametkondlike mõtiskluste ja arutelude keeristesse. Harjumuspäraselt on ikka ekspert, olgu siis arhitekt, planeerija, maastikuarhitekt, keskkonnaspetsialist või ka munitsipaalpoliitik, olnud see, kellel on ainukompetents, kuidas avalikus ruumis asjad käivad, ühiskondlikel kokkulepetel põhinevatel väärtustel ei ole siin kohta olnud.


  • Tormis tõlkis uude aega ja keelde ümber üht maailmapilti, ühes teatavas looduskeskkonnas elanud rahvaste maailmatajumist, mis aitas neil aastatuhandete kestel neis oludes püsima jääda.
  • Vanades lauludes, mida Tormis uuris ja mille kaudu maailma avastas, olid sees sadade ja sadade aastatega ladestunud koodid. Elurituaalides, mida need laulud sageli kehastasid, oli mudel inimese põhilisteks toiminguteks, et elus hakkama saada; loitsudes ja ütlemistes võis tabada kirjeldust, kuidas inimene püüdis keskkonda oma väetil kombel mõjutada või selle vägevusega leppida. Keskkonnast sõltus tema elu sellel planeedil - keskkond juhtis teda ning korraldas tema elu, mitte vastupidi.
  • Tormis rääkis korduvalt ja kannatlikult üle korrates, et keskkond, milles rahvalaulud pikka aega eksisteerisid, on praegu kadunud. See eluviis, need olud, vahendid ja toimingud on jäänud eelmisse aega, aga ta ei lisanud vist kordagi, et inimene ja tema isiklik tunnetus oma elukaarel poleks palju muutunud. Sünd ja surm, elu jätkumise toimingud, igasugused suhestumise küsimused, keskkonnateadlik minatunnetus ja muu selline ei kao.
Seepärast ongi Veljo Tormise arhailisena tunduvatel rahvalauludel endiselt millestki tähtsast rääkida. Eriti veel olukorras, kus loodusteadlikkus on kasvamas. Veljo Tormise tehtut on vaja silme ees hoida ja kõrvus pidada. Kasvõi virtuaalselt.
  • Immo Mihkelson, "Veljo Tormise jonn päästis regilaulu", Postimees, 7. august 2020, lk 16


  • Kui hakkasin keskenduma selle raamatu aluseks olevale hüpoteesile, polnud ma rabatud ja võlutud mitte üksnes meie praegusest teadmiste hulgast oma keskkonna - kohaliku, Päikesesüsteemi, galaktilise ja universumi - kohta, vaid ka sellest, kui palju me loodame oma juhuslikult tillukeselt maapealselt mättalt vaadates lõpuks teada saada. Mind üllatasid ka arvukad seosed nähtuste vahel, mis inimeste olemasolu üldse võimalikuks teevad. Et asi oleks selge, siis minu vaatepunkt pole religioosne. Ma ei tunne vajadust leida eesmärki ega tähendust. Ometi ei saa ma midagi parata, kui hoomates universumi tohutut suurust, meie minevikku ja seda, kuidas kõik kokku klapib, tekivad minus tunded, mida me nimetame religioosseteks. Igapäevaelu tobedustega tegeldes annab see teatud perspektiivi. (lk 9)
  • Ehkki meil võib tekkida illusioon isoleeritud elukeskkonnast, meenutab igapäevane päikesetõus ning igaöine Kuu ja kaugemate tähtede ilmumine, et meie planeet pole üksinda. Tähed ja udukogud on veel üks tõend selle kohta, et elame galaktikas, mis paikneb sootuks suuremas universumis. Tiirleme orbiidil Päikesesüsteemis, kus aastaajad meenutavad alati meie orientatsiooni ja asukohta selles. Koguni meie päevadel ja aastatel tuginev ajamõõtmise viis näitab meie seotust ümbritseva keskkonnaga. (lk 10)
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017

LuuleRedigeeri

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

Kas me jõuame andestada
kilekotibuumi vallapäästjatele
ja neile, kes pidasid nailonsärki,
plasttopsi ning -kõrt arengu näitajaks,
kuigi igas särgis, topsis, kõrres ja kotis
oli lõks, mida tassiti riigist riiki,
ilma et seda oleks märganud ükski toll?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel