Majanduskasv on finantsiline igiliikur, mis selle pooldajate arvates võimaldab lõplikes piires lõputult üha helgemasse tulevikku liikuda ning iga päev üha rohkem tarbida. Praktikas toimib see umbes sama hästi kui kõik teisedki igiliikurid.

Proosa

muuda
  • Keskkonna puhastamiseks vajaminevad kulutused avaldavad suurte ja rikaste riikide eelarvetele juba üha tugevamat mõju. Sellised väikesed riigid nagu Eesti ei saa endale lubada isegi mitte ainukest suuremat keskkonnakatastroofi ega sellist majanduslikku "kasvu", mis kahjustab looduskeskkonda.
  • Usk, et keskkonna võib ohverdada majandusliku "kasvu" heaks, on niisama levinud turumajanduse kummardajate hulgas, kui oli Marxi ideede pooldajate seas. Nad vaidlevad küll selle üle, kellele peaksid loodusvarad kuuluma, kuid mõlemad on veendunud loodusvarade ammendamatuses (või piiramatus asendatavuses).
  • On ju lihtne naerda nende meeste üle, kes paljude Euroopa suuremate ettevõtete eesotsas olles muretsevad, et nemad on halvemini organiseerunud kui keskkonnaprobleemidega tegelevad kodanikeühendused. Kuid väga murettekitav on asjaolu, et sellise mõjuvõimuga inimesed, kes on praegu Ida- ja Kesk-Euroopa ärimeestele ja poliitikutele eeskujuks, usuvad tõepoolest, et rikkumata looduslik keskkond on luksus, mida saavad endale lubada ainult rikkad ja "tugeva" majandusega riigid. Veelgi šokeerivam on nende usk, et keskkonnaõigused ähvardavad muudatusi, kohanemist ja majanduslikku kasvu.


  • Selleks, et võita vaidlust metsandussektoriga, kelle poole hoiavad ilmselt ka keskkonnaministeeriumi juhtivametnikud, on vaja murda teatav paradigma. Ei olegi päris selge, milliseid ajukääre pidi selle piir kulgeb, sest ökoloogilise mõtteviisi kohaselt on igasugune majanduskasv Maa piiratud ressursse arvestades hukutav. Ehkki sellist mõtet on püütud ka Eestis jutlustada, ei tea ma ühtegi auku, kust see ideoloogia oleks võinud pääseda võimu- ja rahamaailma kuplite alla. Majanduskasv on jõukate lääneriikide jaoks püha lehm, kelle sõnnikut haistes on isegi moodne nina kirtsutada, eestlastele on kasvumajandus taeva taadike.



  • Negatiivse majanduskasvu ehk majanduslanguse lubadusega pole veel kedagi valitsema valitud, lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta. On raske näha, mil viisil demokraatia ja ökoloogia tegelikult võiksid kokku sobida, kui mitte arvestada seda kosmeetilist, südamerahustus-ökoloogiat, mis seisneb oma elukeskkonda hävitava tegevuse maskeerimises ja pehmendamises. Muidugi on ka pehmendamine parem kui mitte midagi. Parem ikka reoveed ära puhastada jne., kuigi see pikemas perspektiivis ei lahenda veel midagi. Vähemalt esialgu me sööme otsast kooki, mis kahaneb palju kiiremini kui kasvab, ja valime endale valitsejaid, kes lubavad, et homme sööme veel rohkem, see tähendab, kahandame seda kooki veel kiiremini.


  • Iga orjuse kaotamine on tekitanud uusi orje, kusagil mujal. Kui talupoeg ülendati vaba inimese seisusesse, sai teda hakata tarvitama vabrikuorjana. Kui vabrikuorjadel tekkis liiga palju õigusi, tuli vabrikud üle viia sinna, kus orjade õigusi veel ei tunta. Kui majanduskasv on Euroopas ja Ameerikas viimasel ajal toppama jäänud, siis on sellel üks lihtne põhjus. Orjade juurdevool on kokku kuivanud. Üks suur dopingusüst Euroopa majandusele oli Ida-Euroopa vabanemine. Turule tuli korraga suur hulk kirjaoskajaid, väljaõpetatud orje. Neid sai tarvitada kõigil odavatel töödel, mida ei saanud hästi kaugetesse maadesse ära viia. Nüüd on seegi allikas kokku kuivama hakanud.
    • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed", EKSA, 2017, lk 219-220





Ma olen aru pidanud tõeliselt tarkade inimestega, kes oskavad majandust hästi mõtestada. Kõige loogilisem mõte, mida olen seejuures kuulnud, on see, et me oleme 24 aastat teinud põhimõttelisi valikuid nii-öelda õpiku järgi. Tänu sellele oleme saatusekaaslastest selgelt kiiremini arenenud. Nii oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus meil pole enam odavast tööjõust tulenevat konkurentsieelist ning me peame edasi mõtlema, kuidas teha asju nutikamalt, rakendades teaduse ja innovatsiooni tulemusi oma majanduse vankri ette. Ehk siis lühidalt kokku võttes: õpik, mille järgi me nüüd tegutsema peame, on väga palju keerulisem. Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku.




  • Praegune majanduskasvu mudel on paratamatult destruktiivne, sest see põhineb elukeskkonna rüüstamisel ja uute alade hõivamisel, sarnanedes kohati sõjalise vallutuse, kohati lihtsalt röövimisega. Kui destruktiivsest mudelist ükskord õnnestub vabaneda, tuleb tahes-tahtmata üle minna kontributiivsele mudelile, kus osapooled ei võistle mitte selles, kes suudab teiste arvelt rohkem hõivata, vaid selles, kes suudab kogukonna heaks rohkem ära teha. Kohalikke ressursse mitte ei kurnata välja, vaid võimendatakse kohalikke loovaid jõude. Tõsi küll, kõigi panus ei saa kunagi olla võrdne, kuid paratamatud puudujäägid peab korvama vastastikune abi, mis ongi inimühiskonna kõige vanem ja kõige tugevam sideaine.

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel