Majanduskasv

Majanduskasv on finantsiline igiliikur, mis selle pooldajate arvates võimaldab lõplikes piires lõputult üha helgemasse tulevikku liikuda ning iga päev üha rohkem tarbida. Praktikas toimib see umbes sama hästi kui kõik teisedki igiliikurid.

Proosa

• Keskkonna puhastamiseks vajaminevad kulutused avaldavad suurte ja rikaste riikide eelarvetele juba üha tugevamat mõju. Sellised väikesed riigid nagu Eesti ei saa endale lubada isegi mitte ainukest suuremat keskkonnakatastroofi ega sellist majanduslikku "kasvu", mis kahjustab looduskeskkonda.
• Usk, et keskkonna võib ohverdada majandusliku "kasvu" heaks, on niisama levinud turumajanduse kummardajate hulgas, kui oli Marxi ideede pooldajate seas. Nad vaidlevad küll selle üle, kellele peaksid loodusvarad kuuluma, kuid mõlemad on veendunud loodusvarade ammendamatuses (või piiramatus asendatavuses).
• On ju lihtne naerda nende meeste üle, kes paljude Euroopa suuremate ettevõtete eesotsas olles muretsevad, et nemad on halvemini organiseerunud kui keskkonnaprobleemidega tegelevad kodanikeühendused. Kuid väga murettekitav on asjaolu, et sellise mõjuvõimuga inimesed, kes on praegu Ida- ja Kesk-Euroopa ärimeestele ja poliitikutele eeskujuks, usuvad tõepoolest, et rikkumata looduslik keskkond on luksus, mida saavad endale lubada ainult rikkad ja "tugeva" majandusega riigid. Veelgi šokeerivam on nende usk, et keskkonnaõigused ähvardavad muudatusi, kohanemist ja majanduslikku kasvu.
  • Jakob von Uexküll, "Eesti tee rohelisse tulevikku". Aulaloeng Tartu Ülikoolis 6. septembril 1994. Tõlkinud Ehte Puhang. Tartu: Tartu Ülikool, 1994

• Selleks, et võita vaidlust metsandussektoriga, kelle poole hoiavad ilmselt ka keskkonnaministeeriumi juhtivametnikud, on vaja murda teatav paradigma. Ei olegi päris selge, milliseid ajukääre pidi selle piir kulgeb, sest ökoloogilise mõtteviisi kohaselt on igasugune majanduskasv Maa piiratud ressursse arvestades hukutav. Ehkki sellist mõtet on püütud ka Eestis jutlustada, ei tea ma ühtegi auku, kust see ideoloogia oleks võinud pääseda võimu- ja rahamaailma kuplite alla. Majanduskasv on jõukate lääneriikide jaoks püha lehm, kelle sõnnikut haistes on isegi moodne nina kirtsutada, eestlastele on kasvumajandus taeva taadike.
  • Rein Kuresoo, "Strateegilisi mõtteid metsade kaitsest". Roheline Värav, 13. märts 2000

• Majanduskasvu kiirendamiseks tuleb vähem raha kulutada mitteratsionaalsetele inimestele. Need on näiteks raha nõudvad kunstnikud, avalik sektor ja põllumehed, kes tuleb hoida madalal, et nad ei saaks oma ideid propageerida.
  • Jüri Mõis, Äripäev 12.02.2004 (Ärilause rubriik, algselt Äripäev, 11.06.2004).

• Negatiivse majanduskasvu ehk majanduslanguse lubadusega pole veel kedagi valitsema valitud, lubama peab ikka rohkem, ikka paremini. See on demokraatia. See on rajatud kasvavale raiskamisele. Või kasvavale heaolule, kuidas võtta. On raske näha, mil viisil demokraatia ja ökoloogia tegelikult võiksid kokku sobida, kui mitte arvestada seda kosmeetilist, südamerahustus-ökoloogiat, mis seisneb oma elukeskkonda hävitava tegevuse maskeerimises ja pehmendamises. Muidugi on ka pehmendamine parem kui mitte midagi. Parem ikka reoveed ära puhastada jne., kuigi see pikemas perspektiivis ei lahenda veel midagi. Vähemalt esialgu me sööme otsast kooki, mis kahaneb palju kiiremini kui kasvab, ja valime endale valitsejaid, kes lubavad, et homme sööme veel rohkem, see tähendab, kahandame seda kooki veel kiiremini.
  • Tõnu Õnnepalu, "Flandria päevik", 2007, lk 21

• Iga orjuse kaotamine on tekitanud uusi orje, kusagil mujal. Kui talupoeg ülendati vaba inimese seisusesse, sai teda hakata tarvitama vabrikuorjana. Kui vabrikuorjadel tekkis liiga palju õigusi, tuli vabrikud üle viia sinna, kus orjade õigusi veel ei tunta. Kui majanduskasv on Euroopas ja Ameerikas viimasel ajal toppama jäänud, siis on sellel üks lihtne põhjus. Orjade juurdevool on kokku kuivanud. Üks suur dopingusüst Euroopa majandusele oli Ida-Euroopa vabanemine. Turule tuli korraga suur hulk kirjaoskajaid, väljaõpetatud orje. Neid sai tarvitada kõigil odavatel töödel, mida ei saanud hästi kaugetesse maadesse ära viia. Nüüd on seegi allikas kokku kuivama hakanud.
  • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed", EKSA, 2017, lk 219-220

• Kompromiss on võimatu, sest väljasurnud lindu enam tagasi ei istuta. Ja loodus ise ei saa tulla ütlema, et hm, kuulge, mul siin elukatel pole enam elupaiku järel, inimesed, muutke nüüd oma majandusmudelit, sest nii suurele kasumile ja pidevale kasvule orienteerudes rikute oma elukeskkonna lihtsalt ära.
  • Piret Räni, "Me vajame tegelikku looduskaitset ja kohe", ERR, 06.10.2022

• Enam ei saa mõelda kasvust kasvu pärast. Kasv on tähtis, kuid see peab olema kasv koos arengu ja jätkusuutlikkusega igas mõttes: ühiskondlikult, keskkondlikult, majanduslikult, kultuuriliselt.
  • Marina Silva, intervjuu: Tom Philips, "'I'd lost the strength to carry on'", The Guardian, 22. mai 2008

• Tõeline Eesti kultuur on püha majanduskasvaja, vundamendita turufundamentalism, raha ja rumaluse võikalt veniv, aegluubis esitatud paaritumistants.
  • Hasso Krull, "Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku", Vikerkaar 6/2013 (Valdur Mikita "Lingvistilise metsa" arvustus)

• Mulle meeldib väga, kui meil on positiivset rahulolematust. Me ei tohigi enne rahule jääda, kui oleme jõudnud Põhjamaadega sarnase elatustasemeni. Selleks peab kasvama ettevõtete tootlikkus ja tugevnema eksport.

Ma olen aru pidanud tõeliselt tarkade inimestega, kes oskavad majandust hästi mõtestada. Kõige loogilisem mõte, mida olen seejuures kuulnud, on see, et me oleme 24 aastat teinud põhimõttelisi valikuid nii-öelda õpiku järgi. Tänu sellele oleme saatusekaaslastest selgelt kiiremini arenenud. Nii oleme nüüdseks jõudnud punkti, kus meil pole enam odavast tööjõust tulenevat konkurentsieelist ning me peame edasi mõtlema, kuidas teha asju nutikamalt, rakendades teaduse ja innovatsiooni tulemusi oma majanduse vankri ette. Ehk siis lühidalt kokku võttes: õpik, mille järgi me nüüd tegutsema peame, on väga palju keerulisem. Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku.

• Taavi Rõivas, intervjuu: Rannar Raba, "Peaminister: Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku", Sakala, 15. detsember 2015

• Meie tulevikku suunatud pikaajalised arengudokumendid kõnelevad mineviku keelt. Maailmas, kus elurikkus on hääbumas, seatakse eesmärgiks lõputu majanduskasv. Kas see ei tundu nagu mingisugune vaimne autoimmuunhaigus, millel eesmärgiks on enesehäving?
  • Romet Vaino, "Mitte minu mets ja sinu loomad, vaid meie loodus", Edasi, 30. detsember 2020

• Kui küsisin ökoloog Anneli Palolt, et kuidas on see võimalik, et inimesed eitavad silmnähtavat tõde, siis ta mainis, et inimestel on karjatõde ja on tegelik tõde. Kui karjatõde ütleb, et majanduskasv on hea, aga sina sellega kaasa ei lähe, siis heidetakse sind karjast välja. Kuid nüüd on nii, et kari ise hakkab ohustama oma üldist elukeskkonda.
  • Linda-Mari Väli, intervjuu: Mari Peegel, "Linda-Mari Väli: aadetest alguse saanud Eesti riik on muutunud turumajanduse kummardajaks. Mina pole sellega nõus!", Feministeerium, 20.03.2020

• Praegune majanduskasvu mudel on paratamatult destruktiivne, sest see põhineb elukeskkonna rüüstamisel ja uute alade hõivamisel, sarnanedes kohati sõjalise vallutuse, kohati lihtsalt röövimisega. Kui destruktiivsest mudelist ükskord õnnestub vabaneda, tuleb tahes-tahtmata üle minna kontributiivsele mudelile, kus osapooled ei võistle mitte selles, kes suudab teiste arvelt rohkem hõivata, vaid selles, kes suudab kogukonna heaks rohkem ära teha. Kohalikke ressursse mitte ei kurnata välja, vaid võimendatakse kohalikke loovaid jõude. Tõsi küll, kõigi panus ei saa kunagi olla võrdne, kuid paratamatud puudujäägid peab korvama vastastikune abi, mis ongi inimühiskonna kõige vanem ja kõige tugevam sideaine.
  • Hasso Krull, kõne Paide keskväljakul Paide teatri aktsiooni "33 kõnet" raames, 3. mai 2021