Anneli Palo

eesti botaanik-ökoloog

Anneli Palo (sündinud 6. detsembril 1966 Tartus) on eesti botaanik, ökoloog ja metsateadlane.

"Eesti metsad"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Anneli Palo, "Eesti metsad", Tallinn: Varrak, 2016.

  • Teismelisena olin praktiline korilane ja rännakud pikenesid. Kui näidismetsamajandi õpilasrühm suvel lõpetas, algas marjahooaeg: vaarikad, mustikad, pohlad, jõhvikad. Nii oma perele kui kokkuostu, et taskuraha korjata. Mul oli matkakirves, et kasekäsna ehk musta pässikut puult kätte saada; heal seeneaastal muutus vanaema aga lõpuks pahuraks, kui talle iga päev kaks kartulikorvitäit seeni trepile tõin. Ere mälestus on jäänud ka päevast, kui kohalikus allikasoos sõrmkäppi üritasin määrata - ei jätkunud mulle kuidagi "Eesti floora" IX köites toodud liikidest ja sääred olid veel mitu päeva roosteveest kirjuks parkunud. ("Lugejale", lk 10)
  • Aastaid looduse inventeerimise ja uurimisega tegeldes avastasin metsa justkui uuesti... sellise metsa, mis ei lase end klassifitseerida, andmebaasi kanda, mõõtühikutesse või väärtusklassidesse ümber arvestada. Igas kirjelduses kajastub hetk. Mets on aga samaaegselt ajatu ja lõputu, ta on nii maastik kui ka elus kooslus, kõik seal on pidevas muutumises. Jõudsin tõdemuseni, et kuigi mulle meeldivad nii kaardid kui ka andmebaasid, statistiliste mudelite sügavikest välja joonistuvad seosed, armastan ma kõige enam ikka seda metsa, kus saab astuda pehmel samblal või sahisevais lehtedes, kus kuuleb väändunud mändide kääksatusi ja igal sammul avaneb silme ees uus vaade. Kirjeldamatult meeldiv on varakevadise metsa veidi tolmune lõhn, rääkimata sügisesest kodulõhnade buketist. Suvised sääskede ja parmude hordid on tüütu, kuid ületatav ebameeldivus. Kohtuda metsloomaga, leida haruldase liigi kasvukoht või röövlinnupesa on eriline õnn, kuid nagu lapsenagi tahan metsas kõigepealt ikka lihtsalt kohal olla, liikuda ja otsida, vaadata, tunnetada ja mõista. ("Lugejale", lk 11)
  • Mina näen metsa kui pidevas muutumises olevat maastikku, mille praegune ilme on lähema või kaugema mineviku pärand. Täna metsades midagi tehes või tegemata jättes kujundame tuleviku metsi. Mets on ühtlasi ökosüsteem - ta on üleni elus, alustades puudest ja lõpetades mikroskoopilise mullaelustikuga. Igale võimalikule muutusele reageerib teatud osa liike ning mõju kandub läbi arvukate liikide vaheliste seoste kogu ökosüsteemile. Mida enam liike, seda rohkem ka muutusi tasakaalustavaid arenguteid. ("Eessõna", lk 12)
  • Veel 1970. aastail ütles vanaema, kui tahtsin lauta lehmi vaatama minna: "Eläjä omma viil mõtsan." Lehma ja mullika ketinaelad olid maasse löödud ühel neist niidulaikudest, mille vahele tungisid lepa- ja kasetihnikud. See kõik oligi mets ehk vastand põllule ja õuele. (lk 15, "Metsa mõiste")
  • Aastatuhandeid on metsamaa lisaks kütte- ja ehituspuidule andnud muudki: seal karjatati ja niideti, tehti alet ja kütist, aeti tõrva, põletati sütt, korjati käbisid, hagu, seeni ja marju, otsiti materjali igapäevaeluks vajalike pisiasjade jaoks, köideti vihtu, lasti kasemahla ja tõmmati tohtu, koguti ravimtaimi, peeti mesilasi, kaevati turvast, jahiti ulukeid, kõneldi jumalate, kadunud hingede ja iseendaga. (lk 15, "Metsa mõiste")
  • Mitu puud ja kui suurel alal moodustavad metsa? Vastus on lihtne, kui metsa lahutamatuks osaks pidada ka metsamulda ja kuivavat-kõdunevat puitu. Sel juhul tähendab mets metsaökosüsteemi või metsakooslust. Metsaseadus ütleb: "Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust... maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti..." Mets ei ole õuemaa, elamumaa, park, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaed, puukool, aiand, dendraarium või puu- ja põõsaistandik. (lk 16, "Metsa mõiste")
  • Metsa enese eesmärgiks ei ole puidu tootmine: mets on elav ja muutuv kooslus, kus iga liik ja isend otsib oma kohta või säilitab seda, võitleb ja teeb teistega koostööd ellujäämise nimel. (lk 16, "Metsa mõiste")
  • Looduslikust metsast tootliku puistu kujundamine on suhteliselt kiire protsess, kuid raiesmikule, põllule või niidule uue põlismetsa kasvamine vajab aastasadu. (lk 17, "Metsa mõiste")
  • Metsadele praegu omase liigirikkuse säilimiseks peab umbes kümnendik Eesti metsamaast (meil on metsaga kaetud 51% maismaast) olema pidevalt kaetud loodus- ja põlismetsaga. Kui metsa senisest veel intensiivsemalt majandada, näiteks raiuda nooremaid metsi kui praegused raievanused, tuleks suurendada ka rangelt kaitstavate metsade pindala. Paljud liigid on juba hävinud või kohe hävimas, vaatamata sellele, et metsad on võetud looduskaitse alla ja raie lõpetatud, sest inimtegevuse mõju on olnud liiga tugev või pikaajaline. Lõuna-Soomes, kus põlismetsad säilinud umbes 1%-1 metsamaast, on vanade metsadega seotud liikide väljasuremisvõlaks hinnanguliselt 1000 liiki. See tähendab, et kui sobivate elutingimustega metsaalade pind kiiresti ei suurene, hääbuvad need liigid pikapeale. (lk 17, "Metsa mõiste")
  • Metsa hooldades ehk eemaldades sealt nn kahjuritest hõivatud puud, võtab inimene toidulaua järgmistelt tulijatelt, katkestab metsa kui loodusliku ökosüsteemi toimimise. (lk 21, "Pole midagi elusamat kui surnud puu")
  • Seal, kus kogu metsamaastik on tootmiseks kasutusele võetud, unustab rahvas loodusliku metsa väljanägemise, sest selliseid metsi lihtsalt ei ole enam. Noor inimene peab normaalseks olemasolevat metsa, vanem põlvkond võrdleb teda oma noorpõlvemaastikega. (lk 27, "Kas Eestis on ürg- või põlismetsad?")
  • Kui kõik puistud langetada raieküpsuse ajal või metsi pidevalt hooldada, ei saagi tekkida tõeliselt vanade puude ja loodusliku struktuuriga põlismetsi. (lk 28, "Loodusmetsad")
  • Looduslikult süttivad metsad välgulöögist. Kui vihma sajab seejuures mõõdukalt ning looduses on pikalt valitsenud põud, levib põleng suurele alale. Okasmetsade vööndis on looduslikud põlengud tavalised ja on teada vähemalt sadakond kitsalt kohastunud liiki, kes vajavad eluks põlenud puitu või maapinda, nende hulgas on nii soontaimi, samblikke, samblaid, putukaid, kui ka seeni. Inimene näeb aga harjumuspärase keskkonna kadumist [---]. (lk 108, "Metsapõleng")
  • Igapäevane tuul muudab metsa ilmet aeglaselt ja pidevalt. Lagedal kasvanud üksikpuud ja looduslikult arenev mets tulevad tuulega hästi toime. Tuul harvendab raiutud ja raadatud alade metsaservi ja murrab lõpuks maha isendid, keda on kahjustanud tuli, vesi, koprad või põdrad. Bioloogilise eluea lõppu jõudnud puu aastakümneid kestnud hääbumisprotsessi lõpetab tuul. (lk 119, "Tuul ja torm")
  • Inimese silmis on koprasood koledad tüügastikud, raiskuläinud maa ja surnud puud. Kobras kui metsadesse vaheldusrikkuse tekitaja on siiski pigem maastiku sanitar kui kahjur — kuivanud puud saavad toidulauaks seentele ja mardikatele, viimased omakorda lindudele; madala ja kiiresti soojeneva veega paistiik sobib elupaigaks lugematutele putukaliikidele, keda söövad nii linnud kui ka konnad. Seal käivad toitumas veel väikekiskjad ja haruldased musttoonekured. Soos kasvavad mahlakad vee- ja kaldataimed on toiduks põtradele ja metssigadele; põuasel suvel käivad nad siin kümblemas ja ojanired pakuvad joogivett. Soost auruv vesi hoiab ümbritsevas metsas samblikele, sammaldele ja seentele vajalikku niisket mikrokliimat. (lk 133-135, "Ulukid")
  • Lageraie on püsimetsast tavalisem metsaraie meetod alles viimasel poolteisel sajandil, umbes samal ajal muutus üldiseks praktikaks ka metsakultuuride rajamine ehk puude istutamine või külvamine kas metsamaale või mahajäetud põllumajandusmaale. (lk 200, "Metsamajandus")
  • Mets ei tähenda sama mis "puu" või "puit", elusad puud ja kodunev puit moodustavad küll metsa põhistruktuuri, kuid mets ei saaks eksisteerida ilma puid ja puitu asustava elustikuta. Tähendussõna "mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama" sobib metsas toimuva aineringe kirjeldamiseks võrratult hästi: puu tärkamisest kuni kõdunemiseni ühineb tema eksistents tuhandete teiste liikidega. (lk 219, "Kokkuvõtteks")
  • Milliseks kujunevad Eesti metsad kliima soojenemise või järjest kontrastsemaks muutuvate ilmastikunähtuste tulemusena? Ulatuslikud jahedad veerohked soometsad on lausaliselt kuivendatud ning muutunud toitaineid ökosüsteemist väljaviivateks puupõldudeks, sest raievanus võrdub bioloogilises mõttes puude varase keskeaga. Kui mitu korda saab neid alasid lagedaks raiuda ja taasmetsastada? Lõpuks on pinnas vaesunud, lagupuitu ei teki, kooslus on lühiajaline ja puud ühevanused, mistõttu seal suudavad elada vaid üksikud liigid, kes seetõttu enamikul juhtudel kvalifitseeruksidki kahjuriteks. Endistele põllumajandusmaadele kasvanud metsades tekivad sarnased probleemid kohe ja nende lahendamiseks polegi õieti odavamat teed kui kasutada looduslikku puuliikide vaheldust ja muid loodusmetsa kujunemise protsesse. (lk 219, "Kokkuvõtteks")
  • Kuni eestlane suudab oma vajadused sobitada metsa kui ökosüsteemi kande- ja taastumisvõimega, seni säilib suur osa meie rahvuskultuurist ja seeläbi rahvusest. Liigirohke ja vaheldusrikas, isereguleeruv mets on nii looduse kui ka esivanemate pärand meile. Maailm muutub ja seda eitada pole mõtet, kuid loodusseaduste vastu inimene ei saa ning sedagi tuleb kiirete maakasutusmuutuste puhul silmas pidada. (lk 219-220, "Kokkuvõtteks")
 
Vikipeedias leidub artikkel