Trepp

Trepp on eri kõrgusel asuvate pindade vahel liikumiseks mõeldud rajatis, mis jagab vertikaalse vahemaa väiksemateks osadeks horisontaalsete tasapindade ehk trepiastmete abil, ja mida kasutakse siis, kui lift on rikkis.

Josefa de Óbidos, "Vaikelu lilledega majoolikavaasis ja erinevate viljadega trepiastmetel" (u 1679)

Helen Allingham (1848-1926), "Trepp Whittington Courtis", s.d.

Paula Monjé, "Saksa rahvapidu 16. sajandil" (1883)

Giovanni Segantini, "Trepietüüd" (u 1885)

Alma Arnell, s.t. (1911)

Clara Löfgren (1843-1923), "Trepp rohelusega", s.d.

Svend Hammershøi, "The Clarendon Building, Oxford" (u 1925)

Proosa

• Simeоni. /---/ Jah, jõudsime kuu peale, ja saatan viis mu selle äärmisele servale, kõrgele künkale, kus seisis veelgi kõrgem torn, mis ehitatud nahast, saapanahast. Astusime üles torni, tema ees ja mina tema taga, ning kaua astusime mööda ringlevaid treppe.
  • Aleksis Kivi, "Seitse venda", tlk Friedebert Tuglas, 1955, lk 231

• Bormental: "Švonderi viskan ma omaenese käega trepist alla, kui ta söandab veel kunagi oma jalga tõsta professor Preobraženski korterisse."

Ja Švonder: "Palun need sõnad protokolli kanda."

• Mihhail Bulgakov, "Koera süda", tlk Maiga Varik, 1988, lk 70

• Sõnad - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja pööninguga. /---/ Minna sõna majas trepist üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla etümoloogia kaugetesse koridoridesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. Poeedi elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega.
  • Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, 1999, lk 216

• Nad läksid treppidest alla, üks valvur tõrvikuga ees, teine võtmekimbuga päras. Dominikaanlane kõndis nende vahel ja vaatas hoolega oma jalgade ette, sest trepikivid olid kulunud ja rõskusest libedad. Õhk muutus järjest sumbunumaks, krohvi, kõduneva mulla ja väljaheidete lõhn järjest tugevamaks. Hoolimata ettevaatusest komistas dominikaanlane ühel katkisel trepiastmel ja oli sunnitud valvurilt tuge otsima.
  • Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane", Lund 1967, lk 5, romaani algus

• Aga ma juhtusin mõtlema Cola di Rienzile, kellest ma just olin lugenud. Just seda, et ta oli esimene, kes läks üles Santa Maria in Aracoeli uuest trepist. See trepp on nii järsk, et seal tõesti on hädaohtlik tagasi vaadata, üles minnes veel rohkem kui alla tulles." (13. mail)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund 1976, lk 115

• "Laps, kuhu sa lähed?"

Küllap sellele küsimusele võiks ju vastatagi, ainult et siis peaks seisma jääma ja järele mõtlema. Aga selleks pole praegu aega. Sugugi mitte. Väike jalg on oma esimesel iseseisval teekonnal suurde maailma. See on ikka hirmus tõsine asi. Just praegu on käsil trepp, lai ja lõputu. Trepp, mille iga aste on probleem. Kui tahad ühelt teisele jõuda, pead kogu kehaga kaasa tüürima ja jalg tuleb nii kõrgele tõsta, et põlv peaaegu vastu ninaotsa puutub.

Aga siis veel tulevad igasugused täiesti võõrad tädid ligi ja muudkui hakkavad pärima:

"Kuhu sa minna tahad?"

Niisuguse küsimuse võib lihtsalt tähele panemata jätta.

"Kuule, väike, kas sa oled tõesti päris üksinda tänaval?"

Sellest asjast peaks nii suur tädi küll juba isegi aru saama. Ja väike maailmarändur alustab nohisedes uue astmega. (lk 5)

• Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 5-7

• Kõige kummalisem lugu oli pööningutrepiga. Seda oli hakatud värvima tumepunaseks ja liigutud värvimisel alt üles, mis peaks olema kohutavalt ebamugav. Aga nähtavasti mõtles värvija, et värvib nii kõrgele ära, kui aega jätkub, jõuab siis kuhu jõuab. Ja kui ta taipas, et jõuab pööningule, tegi paar võimsat hüpet trepist alla. Hüpete pikkust märgistasid sügavasse värvi sisse vajutatud tallajäljed.
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2006, lk 98

• Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval, ja millel on rohkem treppe kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste ustega, mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti must auk, mis oskab lugeda.
  • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 6

• "Söör Harry, te tõesti ei tohiks inimesi niimoodi trepist alla visata," ütles Porgand.

Harry Kuningas tegi süütu näo, laiutas oma hiiglaslikke kämblaid ja vastas: "Mida? Kas see kuramuse trepp on ikka veel siin? Ma käskisin ju selle ära koristada!" (lk 210)

• Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

Luule

On tiine hirmust sellel’ järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
Või surnud öös mind jälgib hommikuni
Tumm kordnik, vibutades kummikeppi.

• Heiti Talvik, "Paaria" kogus "Palavik" (1934)

Kuulsid, kord olid sammud, kord oli suvi,
kord oli kuumav trepp, leekis su elu frontoon?
Hingede aeg küpses õelalt, mühinal laulsid lipud,
näppudes valutas õnn, sõnus ei luksunud vaht.

• Jaan Undusk, "Kuum, oli kuum" romaani "Kuum" tagakaanel (1990)

  
                        Euroopa
näeb altarit enda ees: see kumendab
tumedalt nagu vari, ja altari all
aimub midagi veel, altari all on ava
ja sealt paistab rada, rida
väikesi astmeid, mis viivad kuhugi alla,
kaarjalt kaugusse kaovad, no muidugi,
keerdtrepp, sire spiraal,
ta ei hoia kedagi tagasi, ta ei kutsu
aga meelitab, meelitab, meelitab
sinna oi sinna.

• Hasso Krull, "Kiviplaadid nagu tasane tee" kogus "Euroopa" (2018), lk 26

 
See trepp on nagu unenäos, kuid ta ei lõpe
ära, ja ära sa räägi - ta kõrval on teinegi
trepp, ja seegi ei lõpe, aga ta viib otse üles.
Trepp alla, trepp üles ־ muidugi on need üks
ja seesama trepp, aga ometi on neid kaks,
kaks keerdtreppi, mõlemad lähevad kuhugi
sinna. Euroopa seisatab: kas peaksin
minema üles? Ülevalt sirutub alla
kuuvalguse rada, vana mõistatuse torn,
see ei sillerda täna, vaid trummeldab,
kuuvalguse põrin, justkui taoks keegi
kuuketta trummi, ja ometi on neid trumme
ja põrinaid kaks. Laskumine, tõusmine,
rütm ja vasturütm, ma tahan ma tahan,
aga kuidas.

• Hasso Krull, "See trepp on nagu unenäos" kogus "Euroopa" (2018), lk 30

trepist alla laskudes olen
ma iseendast alati ühe sammu võrra
ees. vastuolu liikuja ja liikumise vahel

on lepitamatu - miks peaks kõik jääma samaks?
miks peaks miski muutumise kaudu uuenema?

• Maarja Pärtna, "Trepp" kogus "Vivaarium" (2019), lk 40